Sergei Jessenin

Venemaa luuletaja

Sergei Aleksandrovitš Jessenin (vene Сергей Александрович Есенин; 3. oktoober (vkj 21. september) 1895 Konstantinovo, Rjazani kubermang – 28. detsember 1925 Leningrad) oli vene luuletaja.

Sergei Jessenin

LuuletusedRedigeeri

Tsitaadid kogumikust Sergei Jessenin, "Luuletused", Tallinn: Eesti Raamat, 1970.

/---/
Kurekruuksed, soode umbsus.
Ripub pilvenurga pealt
üksik täht, ja mulle tundub,
et ta varsti kukub sealt.

Tahaks saada selleks täheks,
läita mets kui tuleriit.
Leekidega ise läheks
sädemena kaasa siit.


Oi mu maa! Oi laiust, sina!
Iga onn kui pühapilt...
Teist nii ääretut kui sina
pole leida kusagilt.
/---/
Sinu vaikses pühakojas
lehvib mее ja õunte hõng.
Metsas, heinamaal ja ojas
keerleb lõbus tants ja mäng.
/---/
Hüüaks inglid ülalt maha:
"Jäta kõik, siis taeva saad!" —
vastan: "Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!"


Mind väsitand on kodunurk.
Silm tatrakarva kaugust puutub
ja elamusi janub kurk.
Ma hulkuriks ning vargaks muutun.

Ees päeva valge käharpea,
uut kodu otsin teede ääres,
ja minu jaoks mu sõber hea
pussnuga kannab saapasääres.
/---/
Ja tulen longuspäisena
taas siia, võõras rõõmudele.
Poon enda aknal käisega,
kui õhtu rohelus on hele.

Mind hauda saadab koerte koor
ja minu laipagi ei pesta,
kuid pajudel on leinaloor,
õrn kurbus jääb neis kauaks kestma.

  • "*** Mind väsitand on kodunurk". Tõlkinud Artur Alliksaar, lk 39


/---/
Kaua, kaua ei näita ma end!
Seni, kuulates huilgavat tuult,
ühe jalaga vaher, mu vend,
sinist Venemaad valvab seal truult.

Ja ma tean, vanal vahtral on hea
saju soojade suudluste all,
sellepärast et minul on pea
sama metsikult kähar kui tal.

  • "*** Maha kaugele kodupaik jäi". Tõlkinud August Sang, lk 92


/---/
Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,

või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastuarmastust nõudmata!

  • "*** Tiigipinnale kuldlehti liibub". Tõlkinud Artur Alliksaar, lk 94


/---/
Sündides tuhandeid aastaid, viruna
tiirlevad tähed ja kirg läbib ihusid.
Mitte et paluda sind, vaid et kiruda,
issand, mu keele teravaks ihusid.

Lokid nii luitund sul on, et nad võikana
näivad kui kolletus, puule mis poeb.
"Aegunu põrgusse!" sinule hõikan ma,
alistumatu ja tõrges poeg.

  • "Pantokraator" 1. Tõlkinud Artur Alliksaar, lk 95


Igaüks juba laule ei tee.
Igaühele antud ei ole
langeda võõraste ette kui ubin puust.

Maailma suurim pihtimus on see,
pihtimus huligaani suust.
/---/
Mulle meeldib, et sõimukivid mu pihta
lendavad röhkiva rahesajuna.
Siis ma oma juuste turris vihta
veel jonnakamalt kämblad vajutan.

Nii hea on mõelda, kuuldes teie kisa,
et kuskil on rohtunud tiik ja kähisev lepp,
et kuskil on mul ema ja isa,
kellele tuhkagi ei loe, et olen värsisepp.
/---/
Vaesed, vaesed vanad!
Kui näotud te praegu küll olema peaksite!
Te sood ja jumalat kardate ikka veel.
Oh, kui teie teaksite,
et teie poeg on Venemaal
kõige parem poeet!

  • "Huligaani pihtimus". Tõlkinud August Sang, lk 103-104


Ainus lõbu on jäänud veel mulle:
sõrmed suus, uljalt vilistan loo.
Laialt ringi käib kuuldusi hulle,
et ma jõhkard ja võllaroog.

Kus mul kaotus — nii veider ja rumal!
Veidraid kaotusi elu on täis.
Mul on häbi, et oli mul jumal,
ja on valus, et ilma tast jäin.
/---/
Pooleks naljad ja südamevalu —
see mu viimane ulakas viis.
Oma lahkumisminutil palun
neid, kes viibivad minuga siis,

et mu raskete pattude märgiks,
ja et olin ma eksinud tall,
lastaks surra mul vene särgis
tarenurgas ikoonide all.

  • "*** Ainus lõbu on jäänud veel mulle". Tõlkinud Linda Ruud, lk 118-119


Leebest saab kannataja.
Jõhker saab edasi.
Mul pole isegi vaja
leinata kedagi.
/---/
Mida te sõimate, saatanad?
Kas vähesed elavad nii?
Kui pudelid nõnda sind vaatavad,
siis püksid või panti viid.
/---/
Räpane poiss selles lõõmus
möödujaid uudistab.
Nägu tal elav ja rõõmus.
Nina ta uuristab.

Uurista pealegi, ninna
pista või kogu sõrm.
Hinge vaid torkima minna
ei tohi, sest hing on õrn.

  • "*** Leebest saab kannataja". Tõlkinud Artur Alliksaar, lk 124-125


/---/
Ma oma koli Moskvast siia tõin.
Ei austa miilits seal
mu luuleandi.
Kui õllepoes ma pisut lärmi lõin,
mind jalamaid
tsemendi peale pandi.

  • "Stantsid". Tõlkinud August Sang, lk 149-150


Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

  • "***Sõber, hüvasti, mul ees on minek". Tõlkinud Artur Alliksaar, lk 244


Mu sõber, mu sõber!
Olen haige, haige väga!
Mitte ei tea, millest tuleb mu piin.
Kas sellest, et tuul
paljail põldudel ägab,
või et nagu september puid
laastab ajusid viin.

Just nagu linnu tiivad
tilpnevad mu kõrvad.
Enam jalad ei jõua kanda
kaelal õõtsuvat pead.
Must mees,
must, must,
must mees
istub mu voodi kõrval,
must mees
öö otsa mind ärkvel peab.
/---/

  • "Must mees", tõlkinud August Sang, lk 249

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel