Soo

looduslik ala

Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana. Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.

Aleksei Savrassov, "Täiskuuöö. Soo", 1870


ProosaRedigeeri

  • "Seal ta ongi, see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.
  • Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

LuuleRedigeeri

Aeg-ajalt kerkivad vaid mustad mudakonnad,
soo sigitised, vesiveest, mis mudas magav näis,
nii ohtrast limasest soolämust rõõmsad on nad
     ja tantsivad, suurt kurjust täis.


Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,
neist kihab mets ja mustab mererand.

  • Joel Sang, "Laul sõpradest", raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)

VanasõnadRedigeeri

  • Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
  • Kes kõik sood solgib, kõik marjad maitseb.
  • Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


KirjandusRedigeeri

  • Oskar Luts, "Soo". - Rmt: O. Luts. Jutustused, 2. kd. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1953

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel