Konstantin Balmont

Venemaa luuletaja

Konstantin Balmont (15. juuni (vkj 3. juuni) 1867 Šuja, Ivanovo oblast, Venemaa – 23. detsember 1942 Pariis, Prantsusmaa) oli vene sümbolistlik luuletaja ja tõlkija, üks vene luule hõbeajastu suurkujusid 20. sajandi algul.

Valentin Serov. "Konstantin Balmonti portree", 1905. Tretjakovi galerii, Moskva.

Kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad"Redigeeri

Tõlkinud Kalju Kangur.


Kui kuusirp heidab sädelust öö-uttu,
kus läbipaistvalt kumab põld ning paim,
maailmast võlutust täis muinasjuttu
ja rajatust mu hinges süttib aim.
...
Joon seda sära, kahvatut ja rauget,
kui haldjat hällitab mind kiirte võrk.
Ma kuulan vaikust, kõnekat ja kauget.

  • "Kuupaiste", lk 47


Ju lahkub kirgas mai... Pilv katab taevarannad.
Viis kiiret aastat veel — kolmkümmend saab mul täis.
Vait jäävad ööbikud, tuul hallahingust kannab,
kaob jäävalt kevadpäev, mis pimestav kord näis.
...
Kord sammudes sel teel ehk alistuma hakkan,
ehk sõbrad kaotama pean pettumuste jões,
ja — mis veel hirmsam — ehk ma uskumastki lakkan
ning kahtlen oma aus ja oma sõna tões.

Mis sellest... Edasi ma vankumatult rühin
nii päeva leitsakus kui öös, mil laotus must:
ehk kuskil pisara ma ainumagi pühin,
ehk kuskil valule võin tuua leevendust!

  • "Ju lahkub kirgas mai...", lk 49


Oo elu kerjuslik, kus sõna hangub suule!
Külm hämarus. Ei tuult, ei häält, ei tulekeelt,
ei valukarjatust, ei lauluhõiset kuule.
     Ei pilkast ööd, kiirt päevaleelt.

  • "Soo", lk 50


Su poole kisendan ma, meeltes kasvav pinge,
   öövarjust, Issand, hüüan sind.
Miks mulle kinkisid kord ebamaise hinge,
   maa külge aheldades mind?
...
Kui hetkekski su hääl mu kõrvu kõlaks, Looja,
   mind haaraks õndsuse ekstaas.
Kuid elu, armastus ja surm — see rahutooja,
   mind kohutavad ikka taas.

  • "Miks?", lk 53


Jäise vee kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt.
Vahumütsid on voogude päis.
Kust sai siia see lind? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal
nõnda ääretut igatsust täis?

  • "Kajakas", lk 55


Veel viimseid lumelaike paistab luhast
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb sirel, soojust tajudes
ja tärkab piibeleht kui tõustes tuhast.

Kui sädelev on päev nüüd kiirteuhast,
kui kosutav on kahin pajudes!
Puutüügaski kui virguks, vajudes
vett silmitsema, läbipaistvat, puhast.

  • "Elu sünnitades", lk 54

Teosed eesti keelesRedigeeri

  • Innokenti Annenski, Konstantin Balmont, Andrei Belõi, "Nii upuvad ööuttu laevad". Vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Kalju Kangur. Tallinn: Eesti Raamat, 1981