Sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Kõikidel leksikaliseerunud sõnadel on tähendus. Sõnad koosnevad morfeemidest, mis on vähimad keeleüksused, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. Morfeemid koosnevad foneemidest, mis on keele vähimad tähendust eristavad üksused.

Fragment Codex Claromontanusest (V või VI saj). Pauluse kirja roomlastele ladinakeelne tõlge on kirja pandud ilma sõnavahedeta. Kirjakoht Rm 7:4-7

Piibel

muuda

Ta läkitab oma ütlused maa peale,
rutusti jookseb tema sõna.
16 Ta annab lund nagu villa,
ta külvab halla nagu tuhka.
17 Ta viskab oma jääd nagu palukesi:
kes võib püsida tema külma ees?
18 Ta läkitab oma sõna ja sulatab nad;
ta laseb oma tuult puhuda ja veed vulisevad.
19 Ta annab teada oma sõna Jaakobile
ja Iisraelile oma määrused ja seadused.

Alguses oli Sõna
ja Sõna oli Jumala juures
ja Sõna oli Jumal.

Ja Sõna sai lihaks
ja elas meie keskel,
ja me nägime tema kirkust
nagu Isast Ainusündinu kirkust,
täis armu ja tõde.

Proosa

muuda


  • Kuidagi tuli mamps lagedele mõttega, et võib-olla meeldiks kogu perekonnale kalastama minna. Kuid need polnud mampsi sõnad, Timothy teadis seda. Need olid papsi sõnad ja mamps kasutas neid miskipärast tema asemel. (lk 182)


  • Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja pööninguga. Terve mõistus elab esimesel korrusel, alati avatuna "väliskaubandusele", samal tasapinnal teistega, möödujatega, kes kunagi ei unista. Minna sõna majas trepist üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla etümoloogia kaugetesse koridoridesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. Poeedi elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega. Kas üksnes filosoofi on teised temasugused mõistnud elama alati esimesel korrusel?
    • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 216



  • Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist "koer", kuid kui keegi ütles "hea koer", kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket.


  • Hämmastav, kuidas inimene endiselt usub sõnadesse. Öeldakse talle, näiteks, loll ning kolki ei anta — ta muutub kurvaks; nimetatakse teda targaks ning raha ei anta — ta tunneb heameelt.
    • Удивительное дело, как человек еще верит в слова. Скажут ему, например, дурака и не прибьют, он опечалится; назовут его умницей и денег ему не дадут — он почувствует удовольствие.
    • Ivan Turgenev, "Isad ja pojad" ("Отцы и дети", 1862)


  • Sõna jõud on küll suur, kuid ei ole võrreldav heli väega. Millest räägitakse, on tühine, võrreldes tunnetamisest saadud isikliku kogemusega.
  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, vere pulseerivasse kohinasse ja lihaste võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16




  • Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... (lk 16)


  • Kuidas uskuda neid, kes väidavad, et kirjutavad vaid endale? Sõnadel on alati siht, need otsivad teise pilku.
    • David Foenkinos, "Henri Picki müsteerium". Tõlkinud Pille Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 114

Luule

muuda

Et avanema pehmuks
see kauna karske koor!
Et tagasi kurku ei ehmuks
uus sõna, kartlik ja noor!


Vahel on sõnadega tore ka mängida,
süües loogikakuivikute hulka kalambuuride kalamarja.

  • Paul-Eerik Rummo, "Sõna". Rmt: P.-E. Rummo. "Kogutud luule". SE&JS 2005, lk 357


Su sõna lauses sageli veel tühi loos,
või liblikas, või pilv, mis hajub tuules,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma unistused ellu kanda...

  • Heljo Mänd, "Sõna", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 7


"Kas soovid veidi puhata?" pärib Ürgema
Atlaselt.
"Tahan palju puhata."
"Kui kaua siis?" uudishimutseb Ürgema.
"Neli pööripäeva."
"Olgu. Ma aitan sind. Aga vaid siis, kui
annad oma sõna."
"Võta!" ütleb Atlas ja poetab sõna Ürgema
pihku.
"See on ilus sõna," naeratab Ürgema.

  • Lea Mändmets, "* Atlase jalad hakkavad värisema...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 18


Sest hetkest saavad kõik me sõnad
ääreni täis
ja peab vaikima,
sest ei suuda ei tõsta
ega hoida

  • Liepa Rūce, "* Märkamatult...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 194

Vanasõnad

muuda
  • Hea sõna ei tee kahju.
  • Hea sõna leiab hea paiga.
  • Hea sõna mahub igale poole.
  • Hea sõna parem kui 100 rubla.
  • Hea sõna sööb (võidab) võõra väe.
  • Head sõnad jahutavad rohkem kui külm vesi.
  • Hullul sõnad huulte peal, targal hammaste taga.
  • Inimene eksib sõna pealt, hobune nelja jala pealt.
  • Isa sõna enam kui ema vits.
  • Kelle sõna kuuled, selle sulane oled.
  • Kes vanemate sõna ei taha kuulda, peab vasikanahka kuulma.
  • Kibe sõna kihutab vihale.
  • Kibemest tuli, sõnast tüli.
  • Lausutud sõna lagub.
  • Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe.
  • Nuiaga lüüakse haavu, sõnaga lüüakse luu katki.
  • Paberivalge on kannatlik ja ilusad sõnad ei söö leiba.
  • Parem paluke leiba kui paha sõna.
  • Parem sõna hammaste taga kui keele peal.
  • Peremehe hea sõna kutsub külalisi sisse.
  • Pööra sõna suus enne kolm korda ümber kui välja ütled.
  • Rumal käsib rusikaga, tark sunnib sõnaga.
  • See keel selge, ei sõna või enam sarvi ega hambaid saada.
  • See mees ei olegi mees, kes mehe sõna ei pea.
  • Sitikal siledad tiivad, tartlasel targad sõnad.
  • Säde teeb suure tule, sõna suure tüli.
  • Sõimajale jäävad sõnad, rahurikkujale rahutu süda.
  • Sõna magusam hammaste taga kui suust väljas.
  • Sõna murrab meeste meele.
  • Sõna päästab, sõna sõlmib.
  • Sõna siit, teine säält, kolmas koera hänna alt.
  • Sõna vägi suurem kui sõjavägi.
  • Sõnad ei tasu võlga.
  • Sõnal ei ole sõrga ega saba, ei saa enam kätte.
  • Sõnal olgu sõlm ja jutul jätk.
  • Sõnast meest, härga sarvest.
  • Usu meeste sõna, küll siis õndsaks saad!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel