Atlas (mütoloogia)

LuuleRedigeeri

"Kas soovid veidi puhata?" pärib Ürgema
Atlaselt.
"Tahan palju puhata."
"Kui kaua siis?" uudishimutseb Ürgema.
"Neli pööripäeva."
"Olgu. Ma aitan sind. Aga vaid siis, kui
annad oma sõna."
"Võta!" ütleb Atlas ja poetab sõna Ürgema
pihku.
"See on ilus sõna," naeratab Ürgema.
Ürgema hakkab kahe käega toetama
taevavõlvi.
Ta on ju palju kordi aknakardinaid sättinud,
palju puhast pesu kuivama riputanud.
Ei ole taevavõlvi hoidmine tema jaoks raske
töö.

  • Lea Mändmets, "*Atlase jalad hakkavad värisema...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 18

ProosaRedigeeri