Pööripäev

ProosaRedigeeri

  • [Mousqueton:] "Jah. Tuli kiri. Andsin selle monsenjöörile isiklikult üle. Tundsin [Aramise] käekirja ära."
"Ja edasi?"
"Monsenjöör luges selle läbi ja hüüdis: "Ruttu, mu hobused! mu relvad!""
"Jumal hoidku!" sõnas d’Artagnan, "jälle vist mingi duell?"
"Ei, härra, kirjas olid ainult järgmised sõnad: "Kallis Porthos, tulge kohe, kui tahate enne ekvinoksi kohale jõuda. Ootan teid.""
"Surm ja põrgu!" kirus d’Artagnan mõtlikult. "Asi oli nähtavasti õige pakiline."
"Seda arvan minagi. Ja nii asuski monsenjöör koos oma sekretäriga veel samal päeval teele, lootes õigel ajal pärale jõuda."
"Ja kas ta jõudis?"
"Loodan seda. Monsenjöör, kes, nagu te teate, on kergesti ärrituv, kordas ühtesoodu: "Issanda välk! Kes see ekvinoks ometi on? Aga igal juhul peavad tal head hobused olema, kui ta tahab minuga sammu pidada.""
"Ja sa usud siis, et Porthos jõudis esimesena pärale?" küsis d'Artagnan.
"Olen selles kindel. Kui rikas see ekvinoks ka ei oleks, kindlasti pole tal selliseid hobuseid nagu monsenjööril."

LuuleRedigeeri

Äkki päike lõikab pilved
kiirtekääridega pooleks,
talve väljatõrjumise
võtab kärmelt enda hooleks.
...
Viimsed tõrksad lumehanged
aianurgas lagunevad,
pööripäeva tõmbetuultes
sünnib noor ja lõbus kevad.

  • Heljo Mänd, "Pööripäeval", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 12