Barbara Juliane von Krüdener

Beate Barbara Juliane von Krüdener (neiuna Vietinghoff-Scheel; 22. november 1764 – 25. detsember 1824) oli baltisaksa aadlidaam, kirjanik ja pietist, Viitina mõisaproua. Eesti keelde on tõlgitud tema sentimentaalne romaan "Valérie" (1804).

Angelica Kauffmann, "Paruness Juliane von Krüdener koos oma poja Pauliga" (1786)

"Valérie"

Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le". Tõlkinud Ülo Treikelder, Eesti Raamat, 2003.

• ... keset lõbu ja meelelahutust, mis meie elu neelavad, ei jää me iialgi ükskõikseiks nende üksikute killukeste vastu, mis loovad meile tagasi midagi meie noorusajast, sedavõrd meeldib meile tagasi minna nende tunnete juurde, mis on meile kallimad kui kõik see, mida ümbritsev maailm suudab pakkuda. (lk 6)
• Kaunid päevad on otsekui maailma jaoks korraldatud peod, kuid kauni päeva loojangus on eluõhtuga sarnaselt midagi liigutavat ja pidulikku - see on raam, millesse paigutuvad täiesti loomulikult kõik mälestused, kus kõik, mis on seotud tunnetega, tundub erksamana, nii nagu päikeseloojangul tunduvad kõik värvitoonid soojematena. (lk 12)
• Kas ei peaks ma rohkem peitma seda hinge, seda saladuses pidama enamiku eest, kellega ma koos siin maailmas elan? Ma tean ju, et nende inimeste meelest ei ole midagi loomulikumat kui just need asjad, mis meid loodusest eemale kisuvad, ja kui ma nendega ei sarnane, peavad nad mind segaseks. Lase mul ekselda mulle armsates mälestustes keset metsi, vee ääres, kus ma kujutan endale ette selliseid olendeid, nagu ma ise, kus ma kogun enda ümber nende inimeste poeetilised varjud, kes laulavad sellest, mis inimest tegelikult ülendab, need, kes oskavad sügavalt armastada. (lk 15-16)
• Külmad hinged tunnevad rõõmu vaid enesearmastusest, uskudes, et rahu ja metoodilisus kõikides asjades ja sõnades toob kaasa neid ümbritsevate inimeste lugupidamise. Ka nemad oskavad vihastada ja rõõmu tunda, kuid selle taga ei ole tegelikult midagi, kõik see toimub ainult nende eneste sees, nad kardavad isegi omaenda näojooni, otsekui reetureid, kes lobisevad välja, mis majas toimub. Kui mõttetu on pidada arukuseks seda, mis tegelikult on vaid südame kalkus! (lk 23)
• Ma otsisin endale vabandust ja seda leidmata korjasin teeäärelt karikakraid, et need Valérie’le viia. Ise seda märkamata olin ma hakanud ühe õie järgi ennustama, nii nagu me seda lapsepõlves sageli olime teinud. Ja ma küsisin: "Kuidas Valérie mind armastab?" Ma tõmbasin õielehed kuni viimaseni ära, ja viimane leht ütles mulle: Üldse mitte. Ja usu või ära usu, see kurvastas mind. (lk 26)
• Kui üllas on surematus, mõtlesin ma, mis tekib juba siinilmas nende südames, kes meid taga nutavad. (lk 28)
• ... süda usub nii kergesti, et räägitakse vaid sellest, mis teda vaevab. (lk 35)
• Sellal kui üksindus looduses jagab alati toitu meie hingele, näitab suurilmaüksindus meile vaid asju, mis takistavad meil olemast meie ise ning ei paku meile midagi. (lk 36)
• Veel kunagi pole ma teda nii veetlevana näinud - hommikune õhk oli ta jumet värskendanud, tema puhastes ja kergetes rõivastes oli midagi õhulist -, teda vaadates tundus, nagu oleks näinud veel teistki kevadet taevast alla laskumas, veelgi nooremat ja kaunimat kui esimene. Puhus jahe tuuleõhk ja Valérie, kes istus ühele hauakividest, oli hetkega kaetud lähedalkasvavate pirnipuude õitega, mis oma pehmuse ja õrnade värvidega tundusid teda silitavat. Valérie korjas naerdes neid õisi. Nähes teda nii kauni ja puhtana, tundsin ma, et ma tahaksin surra niisamuti nagu need õiedki, kui vaid tema hingeõhk mind korrakski puudutaks. (lk 43-44)
• Ma olen kadunud, Ernest, ei olnud mul vaja tulla siia Itaaliasse - see on minu jaoks liialt ohtlik. Tujukad mehed nimetavad siin armastuseks kõike seda, mis nende meeli liigutab, nad roiduvad üha uutes naudingutes, mida aga harjumine paratamatult nüristab. Nende hinges ei ole seda sädet, mis teeb rõõmust pöörasuse ja igast mõttest tundepuhangu, aga mina, mina olen määratud tugevate tunnete jaoks. Mis saab küll minust sel maal, kui ma oma tunnete eest põgeneda ei suuda, niisamuti nagu ma ei suuda põgeneda ka surma eest. Ah, need, kes vajavad vaid naudinguid, ei saagi seetõttu tugevaid tundeid kogeda, minul aga on noor ja leegitsev hing, mis pärineb karmi kliimaga maalt, mina olen seda tundlikum selle nõidusliku taeva mõju, muusika ja lõhnade veetluse suhtes, et ma olen need oma ettekujutuses loonud ja harjumuse jõud ei ole neid nõrgendanud. Ernest, mida sa ometi tegid, lastes mul ära sõita! Sa oleks pidanud tõukama mind Balti mere lainetesse, nii nagu Mentor tõukas Telemachose. (lk 48)
• Õhtul täitus kogu õu taluinimestega. Sa ju mäletad vanaaegset pööripäevakommet — kõik naised kandsid peas lehtedest pärgi ja põlle sees lõhnavaid lehti, millega nad kallasid üle igaühe, kes neile lähenes, ise samal ajal sõbralikke tervituslaule lauldes. Õuega piirneva metsa alla kaeti suured lauad, siis süüdati lõkketuled ja söödi, seejärel tantsiti kogu öö otsa. (lk 52)
• Tants lõppes, väsimusest kurnatud Valérie nõjatus aplausi saatel just sellele aknale, mille taga ma seisin. Ta püüdis akent väljapoole lükates avada, kuid ma hoidsin raami kogu jõust tagasi, kartes, et Valérie võib külmetuda. Ta istus ja toetas pea vastu aknaruute - iialgi varem ei ole ta olnud nii kaunis - ja meid lahutas teineteisest vaid õhuke klaas. Ma surusin huuled ta käe kohal vastu aknaruutu, mulle tundus, nagu põleksin ma tuhandes leegis - kuid sina, Valérie, ei tundnud midagi, iialgi ei tunne sa minu vastu mitte midagi! (lk 60-61)
• Ma hoidsin ikka veel ta kätt ja ei suutnud oma silmi sellest lahti rebida - vaid kaks aastat tagasi oli see käsi olnud vaba. Ma puudutasin sõrmust, mis mind Valérie’st igaveseks lahutama pidi, ja see pani mu südame ärevusest ja hirmust kloppima. Õudustundega peatusid mu silmad sõrmusel. Kui kurb! mõtlesin ma, ka minul oleks tema juures võinud lootust olla! Ma elasin samal maal, samas piirkonnas, mu nimi, mu vanus ja mu varanduslik olukord - kõik oleks mind temale lähendada võinud! Mis küll takistas mind seda meeletut õnne saavutamast? Ma tundsin pitsitust oma südames ja mõned pisarad, niisama valulikud kui mu mõttedki, langesid ta käe peale. "Mis teiega on, Gustave? Rääkige mulle, mis teid piinab?" Ta tahtis oma käe tagasi tõmmata, kuid ta hääl oli nii südantliigutav... ja ma söandasin Valérie kätt edasi hoida. Ma tahtsin talle öelda... mida siis ometi?... Kuid siis puudutasin ma jahedat sõrmust, mu piinajat, mu kohtumõistjat, ja tundsin oma keelt tarduvat. Ma lasin Valérie käe lahti ja ohkasin sügavalt. (lk 71-72)
• ... ilu on tõeliselt vastupandamatu vaid siis, kui ta meile väljendab midagi püsivamat, kui ta paneb meid mõtlema elu enda ülevusele, mis kestab kauem kui see üürike hetk, mil üksnes ilu meid köidab - just hing peab ilule appi jõudma, kui me meeled sellest küllastuvad. (lk 73)
• Ma ei ole sulle veel midagi rääkinud sellest omapärasest linnast, mis kerkib mere rüpest ja laseb lainetel peksta vastu oma kaldapealseid, mis allutab mere oma seadustele, mis laseb tal kohale tuua Euroopa ja Aasia rikkusi, laseb tal end teenindada ja iga päev kohale tuua kõik kaubad, milleta see linn häviks keset oma toredust ja piiritut uhkust. Kohas, kus see linn asub, elasid alguses vaid vaesed kalurid, kelle paadid arglikult sõudsid neil vetel, kus nüüd senati galeerid uhkeldavad. Vähehaaval hakkas kaubandus elavdama seda ida-ja läänemaailma kokkupuutepunkti ja Veneziast sai ühenduslüli, mis sidus ühte maailma teiste osade ja Itaalia eluviisi. Sellest ka nii vaheldusrikkad värvid, see usundite, riidemoodide ja keelte segu, mis annavad sellele linnale nõnda omapärase näo ja sulandavad kohalikud nüansid kahekümne erineva rahva omadesse. (lk 75)
• Venezia on naudingute ja logelemise kants. Lesitakse gondlites, mis taltsutatud lainetel libisevad, lesitakse teatriloožides, kuhu kanduvad Itaalia kõige kaunimate lauluhäälte nõiduslikud helid. Suur osa päevast magatakse lihtsalt maha, elu toimub öösiti, kas siis ooperiteatris või kohas, mida siin kutsutakse kasiinoks. Venezia keskuseks on Püha Markuse väljak, mis öösel on suurilmainimeste salongiks, päeval aga lihtrahva kokkusaamiskohaks. Siin antakse pidevalt etendusi, avatakse uusi kohvikuid ja suletakse vanu, kauplused on vitriinid luksuskaupu täis kuhjanud, siin suitsetab armeenlane vaikides oma sigarit, taamal aga kõnnib loori taga suursuguse veneetslase naine - silmipimestavate teemantidega üle külvatud, pooleldi oma ilu varjates, pooleldi seda aga oskuslikult välja näidates - kergel sammul üle väljaku, lehes oma hommikust, lõunast või õhtust jalutuskäiku, et käia läbi kohvikutest, külastada teatrit ja seejärel uuesti peituda oma kasiinosse, oodates seal päikesetõusu. (lk 77)
• Kuid suurilm, see kiht, keda püüdlused, liialdused ja rikkus sedavõrd eraldavad ülejäänud inimkonnast, see suurilm tundub mulle odadega ülekülvatud areenina, kus iga sammuga tekib hirm end vigastada. Umbusk, egoism ja enesearmastus, need kõige üleva ja ilusa surmavaenlased, valvavad pidevalt selle areeni sissepääsu juures ning teevad seadusi, mis lämmatavad kõik need õilsad ja armastusväärsed püüdlused, mille läbi hing areneb, paremaks ja seeläbi õnnelikumaks muutub. (lk 79)
• ... õnneks tekitab hingevalu sellise segaduse, et ei olegi võimalik täpselt kõikidele selle üksikasjadele jälile saada, samas kui õnnetunne laseb hingel puhata, nii-öelda ära märkida läbielatud tundmused ja need tuleviku tarvis tallele panna. (lk 83)
• Öö oli saabunud, pime öö, ma istusin maja esimese korruse akende all ja mõtlesin Valérie peale, kui korraga kuulsin ma üht aknaluuki avanevat. Ma tõstsin pea ja nägin valgust - nähtavale ilmus naine, kes istus aknalauale. Ma tundsin kogu oma uudishimu tagasi tulevat. Mõne minuti pärast kuulsin ma midagi oma jalge ette kukkumas - see oli apelsinikoor, mille Bianca oli alla visanud. Ja usud sa, Ernest, see apelsinikoor, selle puuvilja lõhn, millest kogu Itaalia on läbi imbunud, mida ma näen ja tunnen iga päev, see lõhn pani mind võpatama, täitis kõik mu meeled väljendamatu ihalusega. (lk 99-100)
• Ka kõige õnnetum armastaja on armastatud inimese juuresolekul vähem õnnetu - ta sukeldub sellesse kohaloleku maagiasse, ta kannatused omandavad teatavaid võluvaid jooni, neid märgatakse. (lk 165)
• Mis salapärane varasalv see küll on, millest ammutab oma õnne inimene, kelle süda on jäänud lähedaseks loodusega? Mis arusaamatu ja veetlev puhang, sügavalt läbi põimunud moraalitunde ja meie suurte saatuste salapäraga, annab meile selle ebamäärase ja õrna rahutuse, selle õnnejanu, mis meid nooruses haarab, ja lõpuks selle mõistetamatu nõiduse, mis ei ole seotud mitte millegi kindlaga ja mille vastu on võimetu isegi meeleheide? (lk 187)
• Meeste jaoks ei ole ka terve maailm küllalt suur, nad viivad sinna oma rahutud soovid, nad tahavad selle täita oma nimega, rahmeldavad päevad läbi ja kulutavad oma elu - elu, mis asub alati väljaspool neid endid. (lk 219, Gustave'i ema päevik)
• [Gustave:] Huvi annab elule värvi, aga kirg hävitab selle. (k 227)