ProosaRedigeeri

  • Usk ütleb küll seda, mida meeled ei ütle, aga mitte vastuolus sellega, mida need näevad. Ta on kõrgemal, mitte vastu.
  • Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. Meie mõtete kiirus on tõenäoliselt võrdeline meie planeedi ümber oma telje pöörlemise kiirusega ja ümber Päikese tiirlemise kiirusega teiste tähtede kiiruse või aegluse suhtes, nii nagu meie meeled suhestuvad orgaanilise ehituse keerukusega, mida oli võimalik meie Maal saavutada ning mida pidi seal saavutatama. Mõlemalt poolt võib tõenäoliselt ette tulla suurimaid lahknevusi. Seega lastagu meil, senikaua kui me siin elame, arvestada ei millegi muu kui keskpärase maise mõistuse ja veel kahetähenduslikuma inimliku voorusega.
  • ... vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on. Himustamine ja omamine on niisama sarnased nagu ese ja tema vari. Sest kas ei purune mari keelel kõige magusamalt siis, kui sa seda maitsta ihkad, ja kas ei murdu maik just siis kõige mitmekesisemateks küpsuse varjunditeks ja mulla kõrvalmaitseteks, ja kas ei taju meie meeled mis tahes eset kõige teravamalt siis, kui see meil puudub? Ja seeläbi antakse meile taas aimu, et maailmast saab tervik. Sest soov tunda kellegi kätt oma juustel on peaaegu sama mis selle tajumine. Mida me ka ei kaotaks, pelk himu selle järele annab selle meile jälle tagasi. Ehkki me näeme und ega tea sellest suurt midagi, hellitab igatsus meid nagu ingel, silub meie juukseid ja toob meile metsmaasikaid.
    • Marilynne Robinson, "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007, lk 140-141
  • Uskumine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis õnnetäht või sõbra truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja tekstid kokku ei puutu. (lk 13-14)
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.
  • Kui me oma nägemist ja kuulmist väga teritame, allutame nad kõvale paastule, ei vaata ega kuula kõike seda, mida inimesed vaatavad ja kuulavad ja mida nad väga tähtsaks peavad ja mida nad isegi kutsuvad uudisteks (kuigi pole midagi kulunumat kui need niinimetatud uudised), siis me võime saada aimu, milline see nägemine ja see kuulmine olla võisid. Maailm muutub meilegi korraks nagu natuke läbipaistvamaks. Ja läbikostvamaks. Maailm! See vana Hütt, mille seinad lasevad läbi nii tuult kui ka linnulaulu. (lk 102)
  • Talvel on Lõpmatuses niisugune asi, et su meeled terituvad. Inimesi on vähe, ja inimesed on muidu need, kes meie meeltel ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks. Aga Talvel sa tajud siin kohe, kui keegi on tulnud. Miski on teisiti. Üks inimene lisaks on väga suur Muutus. (lk 154)

LuuleRedigeeri

Igavesti mulle antud olla kurb,
    olla rõõmust hull,
    olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
    Jälle süda mul
    tuikab, tuikab sull'!


Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.