Jaan Undusk

eesti kirjanik ja kirjandusteadlane

Jaan Undusk (sündinud 14. novembril 1958) on eesti kirjanik ja kirjandusteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

  • Eesti maailmakirjandus on paradoks, teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega lause. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see eesti kirjandusele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.
  • Kui võtta XX sajandi eesti kirjandus tema erijoontes väga esseistlike klambrite vahele, siis võiks ju öelda, et see hakkas pihta Gustav Suitsu manifestiga "Noorte püüded" (1905), mis sõnastaski tegelikult eesti maailmakirjanduse/eurokirjanduse kui uue sihi („Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"), ja jõudis tipule ning sai otsa Emil Tode romaaniga "Piiririik" (1993), fenomenaalse tekstiga eesti kirjandusloos, mis sisestus eesti kirjandusest euro/maailmakirjandusse otse ja ilma vaheastmeteta, originaali ilmumisega peaaegu samaaegselt. Eesti maailmakirjanduse programm sisaldas kahte nõuet: (1) tuleb kirjutada sama hästi kui 'nood seal' (kunstinõue) ja (2) tuleb kirjutada niimoodi kui 'nood seal' (turunõue).
  • Keel kirjanduse esmase ruumina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: Austria kirjandus, ingliskeelsed kirjandused, hispaaniakeelsed kirjandused.
  • Piirates eesti kirjanduse aja üksnes eestikeelse kirjasõna ajaga, jäävad arusaamatuks eesti kirjanduse kiired tempod XX sajandil ning tema tippude kõrgus. Mõnikord võib tekkida tunne, et eestlased astusid XX sajandisse otse metsast, sest midagi esteetiliselt alustrajavat eesti keeles varem ei olnud. Kuid eestlased ei tulnud metsast, põllult ja rahvaluule rüpest, nad tulid ka baltisaksa kultuurist.
  • Stalinistlik luule ei jäänud eesti kirjandusele võõraks mitte ainult oma poliitilise isikukultusega, vaid ka seetõttu, et kuulus laadilt religioossesse diskurssi, mis XX sajandi eesti kirjanduses on nõrgalt arenenud (Juhan Smuul staliniseeris luterliku lauluraamatu).
  • Pagulaskirjanikke oli olnud varemgi (näit. Tuglas ja Vilde 1906—1917), kuid siis oli tegu n.-ö. isikulise, mitte tekstide pagendamisega (Vilde ja Tuglase teosed ilmusid Eestis). Pärast aastat 1944 tekkis kirjandusruumis massiline tekstide pagendus, s. t. moodustus eesti kirjanduse variruum.
  • Variruumi mõnes mõttes kõige äärmuslikumate, nihilistlike määranguteni jõuti 1980.—1990. aastate vahetuse Eestis, kui n.-ö. enesekastreerimise korras avaldati seisukohta, et eesti kirjanduse ruumi pole N. Eestis õieti olemas olnudki, vaid on olnud ainult üksikud mitte-kollaboratsionistlikud autorid või teosed, hea, kui needki. Ruum kui selline oli Eestis tühi. See seisukoht ehmatas isegi radikaalpagulasi.
  • ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, ajaloos vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka Juri Lotmanit ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.
    • "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999
Jaan Undusk esinemas kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011
  • Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. Inimese ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta filosoofia.
  • Kõige kurvem on elus siis, kui järgmist korda ei tule, mõned asjad saavadki otsa üheainsa korraga. Sellega peab püüdma võimalust mööda arvestada, aga ega me palju suuda. See on see, mis toob ellu kurbuse põhitooni. (lk 8)
  • Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10)
  • Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest. (lk 11)
  • Tõeline teadusrevolutsioon saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest revolutsioon on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga iga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega: iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse. (lk 11)
  • Me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime sooritama rahvusliku enesetapu. On alati olnud neid, kes seda soovitavadki, suuri loogikuid, saksastajaid, venestajaid, inglistajaid. Meie tähtsus maailmas seisneb selles, et nurjaminekut ette aimates teeme näo, nagu poleks mingit nurjaminekut karta. (lk 13)
  • Uskumine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis õnnetäht või sõbra truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja tekstid kokku ei puutu. Jumal vana targa habemiku või noore poolpalja mehe kujul (rääkimata juba noorest poolpaljast naisest) on vajalik vaid uskmatute veenmiseks. (lk 13-14)
    • "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.


  • Inimese suhetes maailmaga peavad leiduma mingid absoluudid. Kõik küll kogu aeg miskitmoodi muutub, aga muudetavust ei saa võtta printsiibiks. Inimene peab leidma üles ka oma vastutuse. Mingid kohad, kust enam edasi ei minda. Need tuleb avastada ja siis neile mingi väljendus anda. Mis võib kesta aastaid ja jääda pooleli, põhjustada pahameelt, ilkumist, teadusmajapidamise tuiksoonest eemaldumist. Inimene, kel on tagauks pidevalt lahti, on lõppkokkuvõttes ka igav.
  • Muidugi, varastada saab üksikuid mõtteid või häid formulatsioone. Aga humanitaarse teksti väärtus on enamasti siiski terviklikus mõttekäigus, mõttekulus, mõtteastes ja -astenduses, selles, kuidas üks mõte tipa-tapa jõuab mingi teise mõtte juurde ja kuidas sealt viiakse süütenöör koos kolmanda manu. Mitte filosoofia, postulaadid, vaid filosofeerimine on nauditav ja tunnetuslikult rikas. Seda copy-paste-meetodil ei saavuta. Ja seda ei saa sa ise kelleltki ega keegi sinult näpata.
  • Ma arvan, et iga teadlane peaks tegelema teemadega, mis talle endale on eluliselt olulised. Ja leidma lähenemisteid, mis tema oma kirgi üles kütavad. Väga vinge, kui lehetäide uurijana lahendatakse ühtlasi põletavaid elufilosoofilisi probleeme.
  • Psühholoogilise uudishimu rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt tekste, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina.


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel