Kõrgkultuur


ProosaRedigeeri

  • Suur osa tema muusika levikust on toimunud rohujuuretasandil ja väljaspool uhkeid kontserdisaale, kus kalli pileti ostnud peene moega kuulajatele esinevad õhtukleitides ja ülikondades muusikud, esitades kultuurselt kõlavat kenasti voolitud muusikat. Tormise lood selle glamuuri kõrvale kuigi hästi ei sobi. Tema muusika on rohkem ta enda nägu: maa- ja looduslähedane, mingis mõttes rahvapärane, ilma lipsuta, mõnikord paljajalu, vitaalne, vahel ootamatu ja tihti keharütmidega mänglev, kõlatundlik. On hulk inimesi, keda see kõnetab, kuid nende muusikasfäär erineb veidi kõrgkultuursest rambivalguses toimuvast kunstist. Muusikal on mitmesuguseid korruseid.
    • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16