Immo Mihkelson

Eesti ajakirjanik

Immo Mihkelson (sündinud 25. septembril 1959) on eesti muusikaajakirjanik ja kriitik.

ArtiklidRedigeeri

  • Tormise muusika on viimastel aastakümnetel aeglaselt ja järjekindlalt levinud mööda maailma laiali - nagu hea viirus.
  • Suur osa tema muusika levikust on toimunud rohujuuretasandil ja väljaspool uhkeid kontserdisaale, kus kalli pileti ostnud peene moega kuulajatele esinevad õhtukleitides ja ülikondades muusikud, esitades kultuurselt kõlavat kenasti voolitud muusikat. Tormise lood selle glamuuri kõrvale kuigi hästi ei sobi. Tema muusika on rohkem ta enda nägu: maa- ja looduslähedane, mingis mõttes rahvapärane, ilma lipsuta, mõnikord paljajalu, vitaalne, vahel ootamatu ja tihti keharütmidega mänglev, kõlatundlik. On hulk inimesi, keda see kõnetab, kuid nende muusikasfäär erineb veidi kõrgkultuursest rambivalguses toimuvast kunstist. Muusikal on mitmesuguseid korruseid.
  • Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda.
  • Sõna jõud on küll suur, kuid ei ole võrreldav heli väega. Millest räägitakse, on tühine, võrreldes tunnetamisest saadud isikliku kogemusega.
  • Kui inimene on korragi tajunud maailmaga suhestumise valemit - elamise võrrandit, mille lahendus ei ole paljudele meist meeltmööda -, siis on see midagi niisugust, mis ei lähe üle ega unune.
  • Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
Ent kuidas sellest kõigest rääkida nii, et sind tõsiselt võetaks ja usutaks, kui peaaegu kõik, kes on seda proovinud, on põrganud vastu nurjumise müüri?
  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, vere pulseerivasse kohinasse ja lihaste võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.
  • Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.
Seepärast ongi Veljo Tormise arhailisena tunduvatel rahvalauludel endiselt millestki tähtsast rääkida. Eriti veel olukorras, kus loodusteadlikkus on kasvamas. Veljo Tormise tehtut on vaja silme ees hoida ja kõrvus pidada. Kasvõi virtuaalselt.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


  • Seega pole mitte kõik heliplaadid tehtud müügiks ega mõeldud raha teenima.
  • Rängalt eksivad need, kes kuulutavad, et heliplaatide aeg on lõplikult läbi ja tegemist on anakronismiga, sest tulevik on netivoogudes heljuvate failikeste päralt.
See võib mingil määral olla tõsi popmuusikas, kus praegu populaarset esinejat ümbritseb kunstlikult tekitatud meediatähelepanu pilv, millesse teatava regulaarsusega ilmuvad artisti uued hitiks pürgivad lood kui väikesed sähvatused. Spotify playlist'idesse kaovad üksikud hitikandidaadid teiste samasuguste vahele kergesti ära. Albumid (isegi kui need on saadaval üksnes digitaalsel kujul ehk mittemateriaalsena) paistavad palju rohkem silma ja jätavad endast ajas püsivaimaid märke.
Koorimuusika valdkond, kuhu kuulub põhiosa Veljo Tormise loomingust, toimib teistsuguse loogikaga kui kommertssfäär. Seal on keskmes kontsert ja heliplaadid on tihtipeale kontserdisalvestused või edukate kontserdikavade tulemid. Kontsert on teatavasti midagi niisugust, kus kuulaja tähelepanu üritatakse muusikal hoida ürituse algusest lõpuni ning üritus ise ei välta mitte mõne minuti, vaid pigem tunni.
Selles pole ühe-loo-ideoloogial kohta. Inimene, kes on toreda või meeliülendava kontserdi ära kuulanud, ostab meenutamiseks meeleldi kaasa esineja plaadi, kui seda kontserdipaigas müüakse. Plaat on sisu poolest tervik, ta on enamasti esteetiliselt kujundatud, ta on käegakatsutavalt materiaalne - inimesele, kes on käinud teataval kontserdil jälgimas muusikute elusat esinemist, seondub plaadiga mingi emotsioon või mälestus.
  • Salvestuste levik helikandjatel on paljutahuline nähtus, kuid üldistus kõlab igal juhtumil üsna ühtemoodi: helikandjatele talletatud ja sellisel kombel leviv muusika seondub mitmel moel inimeste muusikakirega ning väljendab seda. Ühed, kes tahavad muusikat kuulata ja otsivad sealt elamust, teised, kes tahavad head muusikat luua, esitada ja teistega jagada ning kolmandad, kes vahendavad, ei ole samuti üldjuhul mitte pelgalt turukaupmehed, vaid muusikahuvilised.
  • Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel