Buratino võttis käekotist pileti ja ulatas selle Matile. Poiss torkas pileti väikese metallkarbi pilusse ja vajutas käepidemele. Plõks! Ja piletil oligi auklik kiri peal.
Une-Mati jälgis seda toimingut huviga.
"Ahaa!" mõtles ta, "tähendab, trammis tuleb sõita piletiga!" (lk 12)
"Koeral peab pilet olema," ütles onu. "Ka siis, kui ta sõidab oma peremehega. Minu teada koerad üksi trammis ei sõidagi. Või oled sa näinud trammi, milles sõidaksid ainult koerad?"
Ei, seda Mati küll polnud. Aga ta kujutles, kui vahva selline tramm oleks — koeri täis ja kõik istuvad pinkidel ja vahivad aknast välja ja koer-trammijuht teatab haukudes järgmist peatust! (lk 14)
Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
