Kleini ja Poincaré mudelid.
Ragnhild Beichmann (1854-1917), "Mees laevamudeliga", s.d.

ProosaRedigeeri

  • "Hea küll. Niisiis, sa tahad öelda, et nüüd suudan ma muuta linna majanduselu, kui sätin Luristajat? Luristaja on nagu nõia vahanukk ja kõik nõelad, millega seda torkida, on minu käes?"
"Vashtab tõele. Väga kena võrdlush."
Hubert tunnistas metafüüsilist meistriteost. Valgus võlvkeldris muutus kogu aeg, vastavalt sellele, kuidas linna majanduselu voolas Luristaja torudes, millest mõned olid ainult juuksekarva jämedused.
"Nii et see on majandusmudel, mis ühtlasi on ka majandus ise?"
"Need on identshed, ishand."
"Nii et ühe haamrilöögiga võiksin ma paisata meie linna parandamatusse majanduskaosesse?"
"Jah, ishand. Kash ma toon haamri?"



  • Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16