Mudel
Mudel on millegi väike puudulik koopia, tavapärasest mõnevõrra rangem võrdkuju.
Proosa muuda
- "Hea küll. Niisiis, sa tahad öelda, et nüüd suudan ma muuta linna majanduselu, kui sätin Luristajat? Luristaja on nagu nõia vahanukk ja kõik nõelad, millega seda torkida, on minu käes?"
- "Vashtab tõele. Väga kena võrdlush."
- Hubert tunnistas metafüüsilist meistriteost. Valgus võlvkeldris muutus kogu aeg, vastavalt sellele, kuidas linna majanduselu voolas Luristaja torudes, millest mõned olid ainult juuksekarva jämedused.
- "Nii et see on majandusmudel, mis ühtlasi on ka majandus ise?"
- "Need on identshed, ishand."
- "Nii et ühe haamrilöögiga võiksin ma paisata meie linna parandamatusse majanduskaosesse?"
- "Jah, ishand. Kash ma toon haamri?"
- Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 233
- Noored sotsiaalteadlased ei valda gümnaasiumi tasemel matemaatikat ja niipea kui nad jõuavad bakalaureuse tasemele, hakkavad respektaablid sotsiaalteaduste programmid neile statistikat tuupima. Loogika peab olema ratsanik ja statistika selle hobune. Aga tihti näen ma sotsiaalteadustes hobuseid, kes jooksevad ilma ratsanikuta. Statistika on tähtis, aga mitte esmajärguline, statistika ise ei loo ratsionaalset ega loogilist mudelit. (lk 58)
- Rein Taagepera, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019
- Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
- Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16
- Mulle tundub, et kirjutades on põhiline raskus sundida oma haritud vaimu väljendama ähmaseid ideid — pooleldi tundeid, pooleldi mõtteid —, olemata ometi ise palju enamat kui vaistlike püüdluste kogum. Katse kirjutada sarnaneb vägagi katsega panna kokku hiina mõistatust. Meil on peas mudel, mida soovime sõnadesse panna, ent sõnad ei sobi tühikuisse, või kui sobivadki, ei klapi nad mustrijoonisega. Ent me jätkame katsetamist, sest teame — teistel on see õnnestunud, ning me ei taha kaotust tunnistada. (lk 49)
- Helen Keller, "Minu elu lugu", tlk Astrid Reinla ja Liisi Ojamaa, 1995