Astrid Reinla

eesti kirjanik

Astrid Reinla (aastast 1971 kodanikunimi Astrid Kabur; 1. märts 1948 Tallinn – 1. jaanuar 1995 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Astrid Reinla 1993. aastal.


"Inimestega"Redigeeri

Astrid Reinla, "Inimestega", 1982.

"Majapidamine"Redigeeri

  • Raamatukokku sattus Arkaadi tööle kohe pärast keskkooli lõpetamist, sõjaväest oli ta vabastatud nõrkade kopsude pärast, nõnda oligi ta otsinud tubasemat tööd ja sattunud suurde linnaraamatukokku, ajutiselt, nagu ta ise tollal arvas. Nüüd oli möödunud seitseteist aastat ja Arkaadi töötas ikka veel raamatukogus. Tõsi, alguses oli ta pandud raamatuselgadele numbreid maalima, tema lauale kanti virnade viisi raamatuid, tema ülesandeks oli avada tiitelleht, vaadata, mis number oli sinna kirjutatud, ja kanda see siis tagakaane ülanurka. Töö ei nõudnud just palju mõtlemist; siiski tuli otsustada, kas kirjutada number musta või valge tušiga, olenevalt sellest, kas raamatu kaaned olid tumedad või heledad. Alguses sai Arkaadi lohaka käekirja pärast noomida, kuid harjus peagi ja tema kirjutatud tähed võinuksid lugejale lausa kunstilist naudingut pakkuda, kui keegi neid ainult vaadanud oleks. Noh, küllap keegi vaatas ka, vähemasti need neiud, kes nõudesedelite järgi raamatuid keldris otsimas käisid, aga vaevalt nemad Arkaadile mõtlesid. Nõnda maalis Arkaadi kaks aastat numbreid — ikka VA 236786 või LC 54325 —, kuni vanapiigast osakonnajuhataja emalikult käskis tal minna bibliograafiat õppima, Arkaadi kuulas sõna ja läkski, lõpetas kaugõppes, ja seejärel edutati ta täisõiguslikuks kataloogijaks. Nüüdki kanti tema lauale virnade viisi raamatuid, kuid tema ülesanne oli märksa huvitavam: ta kirjutas iga raamatu kohta kaardikese, õigemini mitu, ikka alfabeetilise ja süstemaatilise kataloogi jaoks ja mis nad kõik olid. Ei saa just öelda, et see töö oleks Arkaadit eriti õnnelikuks teinud, aga päris vastumeelt polnud see ka. Mis sa ikka oskad tahta. Pealegi sai Arkaadi aru, et sellest tööst oli paljudele inimestele kasu ja keegi pidi ju sedagi tegema. (lk 10)
  • Koolis oli joonistamine ikka "kolm" olnud, seal pidi Arkaadi maalima õpilaste spordipäeva, terve karja suusatavaid lapsi, uisutavaid, kelgutavaid, lumesõda pidavaid lapsi, pildi serva aga õpetaja, stopper käes, mõni ime siis, et sellest midagi välja ei tulnud; hiljem kunstinäitustel käies nägi Arkaadi, et paljud kunstnikudki vältisid oma piltidel inimfiguure — ja ta polnud näinud ühtegi maali, mis oleks kooli spordipäeva kujutanud. Nüüd oli Arkaadi iseenda peremees, nüüd võis ta vabalt vesivärve segada ja vaadata, kuidas värvilaigud üksteisesse imbusid; Arkaadi segas punast sinisesse ja kollast mustaga ning keegi ei kirjutanud paremasse alanurka puudulikku hinnet; Arkaadi ei näidanudki oma pilte kellelegi, ta sai aru, et tegelikult ei saagi neid piltideks nimetada, see oli niisama oma lõbuks, ta oli juba mitu karpi vesivärve ära kulutanud ja otsustas järgmisel korral linnas käies õlivärve osta. Ja veel sirklikarbi, et proovida mitmesuguseid geomeetrilisi mustreid. (lk 11)
  • Arkaadi oli oma elus väga palju asju ära õppinud. Keskkoolis õpetati neile tootmisõpetuse nime all piimatööstuse tehnoloogiat, raamatukogus jälle tsiviilkaitset ja esmaabi andmist, pärast instituudi lõpetamist aga saadeti ta veel kaheks nädalaks majandusõppusele. Lisaks oli Arkaadi omal ajal käinud Pioneeride Palee fotoringis, kust ta peagi ära jäi, sest tal ei jätkunud piisavalt kannatust pimikus jändamiseks, ja korvpallitrennis, mis oli muidugi üsna lootusetu ettevõtmine, kuna täiskasvanud peastki oli ta vaid meeter seitsekümmend kaks pikk. Rääkimata kultuuriülikoolist, kuhu Viive ta tiris teatriajalugu kuulama. Arkaadile meeldis teatris käia, aga loengud ei meeldinud. Ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks lektor oli nii vaimustuses Eleonora Dusest, keda ta ometi kunagi polnud laval näinud. Kui siia juurde liita veel regulaarsed poliitringid ja mitmesugused populaarteaduslikud loengud, võiks öelda, et Arkaadi oleks ilma kõrgkooli diplomitagi olnud läbi-lõhki haritud inimene. (lk 12–13)
  • Ainuke loom, kelle pidamisega Arkaadi ennast toime arvas tulevat, oli kass. Ta teadis, mida kass sööb ja joob. Tähendab, ta teadis muidugi ka, et lehm sööb heina ja et lehma lüpstakse kolm korda päevas, ja seale võib anda kartulikoori ja kanadele teri, aga ta oli ajalehest lugenud igasugu söötühikutest ja ratsioonidest ja silost ja sellestki, et igaüks ei saagi lehmalüpsmisega hakkama. (lk 13)
  • Kord, kui Arkaadi turule läks, nägi ta seal maasikaid, kaheksa rubla kilo. Arkaadi vihastas ja jättis ostmata, ostis hoopis raamatupoest brošüüri maasikate kasvatamisest, see maksis ainult kolmkümmend seitse kopikat. Arkaadi luges brošüüri hoolega läbi ja kohkus: nii keeruline paistis olevat maasikate kasvatamine. Arutu hulk sorte ja igaühel ise nõuded. Väetamine, multšimine, rohimine, haigused, kahjurite tõrje. Ime, et keegi veel üldse maasikate kasvatamise ette võttis ja sellega hakkama sai. Aga ometi oli turul pidevalt maasikaid. Ehk polegi see nii võimatu. Eriti kui on käsiraamatud. Arkaadi usaldas raamatuid. Raamatutes oli kõik kirjas. Isegi abielutehnika. Tarvitses ainult õige raamat üles leida, aga sellega sai Arkaadi hakkama, ega ta ilmaasjata viis aastat bibliograafiat polnud õppinud. (lk 13–14)
  • Jalgratta peab tingimata ostma, ilma selleta maal hakkama ei saa. Jalgrattast kaugemale Arkaadi mõte ei pürginud, sest ta oli raamatukogus näinud, et "Jalgratturi ABC" oli mitukümmend korda õhem igast mootorrattajuhi õpikust. Jalgrattaga õpib sõitma küll. (lk 14)
  • Maal ta küll enam jäähokit vaatama ei hakka, see on täiesti kindel. Kanada oli vahepeal ette läinud ja juhtis 5:2, soomlased rabelesid edasi-tagasi ja olid kaotanud initsiatiivi. Niiviisi Arkaadi küll oma kihlvedu ei võida, aga sellest ta eriti ei hoolinudki. Mis mõtet sel mängul ka on? Miks ajada tundide viisi litrit taga, kui selle asemel võib tegelda millegi hoopis kasulikumaga, kas või õppida tšehhi keelt? (lk 14)
  • Just nõnda Arkaadi mõtles: rõõme ja raskusi. See oli küll pisut pidulik ütlemine ja nõnda räägiti rohkem raamatutes, aga raamatutes räägiti ju tihtipeale õigustki. Kui Arkaadilt oleks küsitud, milles peituvad raamatukogutöö rõõmud ja raskused, siis poleks ta osanud korrapealt vastata. Muidugi, mõne raamatu liigitamisega oli raskusi, ja kui siis lõpuks õige lahenduse leidsid, oli rõõm ka, et kaart kataloogis õigesse lahtrisse satub ja inimesed selle järgi raamatu üles leiavad, aga tõsisteks raskusteks ei söandanud Arkaadi neid pidada. Raskused tulid ette kusagil mujal, polaaruurijatel ja kosmonautidel ja kasvõi traktoristidel. Linnakorteriski ei tulnud mingeid raskusi ette, kui maha arvata sooja vee katkestused või lekkiv vannikraanitihend. Kuid esimeste vastu ei saanud keegi midagi parata ja teistega õiendas rohkem Viive, helistas majavalitsusse ja seletas ja riidles, kui tarvis. (lk 15–16)

"Nõiaprotsess"Redigeeri

  • See oli sel kevadel, kui inimesed hakkasid järsku rääkima, et salat on radioaktiivseks muutunud. Naised kõnelesid sellest juurviljapoodides. mehed vangutasid kodus päid ega asunud päris kindlale seisukohale. Eelmisel aastal oli sedasama öeldud redise kohta. Ja kes jõuab mäletada, mis enne seda räägiti. (lk 19)
  • Päike kuumutas asfalti nii, et kingajäljed jäid järele. Keegi kirjutas ajalehes, et suuri koeri — njuufaundlandereid, bernhardiine — ei maksa linnakorteris pidada, see polla inimlik. Inimestest seevastu ei räägitud. Aga inimesi oli ka palju rohkem kui bernhardiine. (lk 19)
  • Me ei saanud siin kauem olla. Keerasime teleri kinni ja sõitsime Lõuna-Eestisse oma tallu: Kourjaak, Marta, Lambet ja mina. Herneid maha panema, põhjendas Kourjaak. Tema uskus põllutöösse, ehkki ei taibanud sellest mõhkugi. Tartu jaamas meenus Martale, et vähemalt herneid polnud keegi kaasa võtnud. (lk 19)
  • Järgmisel nädalal ründasid meid kärbsed. Talus ju päris ilma kärbesteta ka läbi ei saa, eriti pärast seda, kui kärbsepaber ebahügieeniliseks tunnistati. Aga kui Marta plastkupliga võitoosist kärbse leidis, otsustati midagi ette võtta.
"Kärbseseeni ei saa enne sügist," näitas Marta oma kooliharidust.
"Enne sügist," kinnitas Lambet ja vehkis kätega ümber pea.
"Niisiis," jätkas Marta.
"Niisiis," pistsin mina vahele, "tuleb meil igaühel võtta kohustuseks tappa vähemalt sada kärbest päevas."
"Sada kärbest päevas, see teeb kuus koma kolm kärbest tunnis, kui magamisaega mitte arvestada. Umbes iga kümne minuti tagant üks kärbes. Võib ka järjest. Peaasi, et norm täis saaks."
Tegime nahatükkidest kärbsepiitsad ja hakkasime peale. Kolm päeva rääkisid kõik ainult kärbestest, Kourjaaku ei tuletanud enam keegi meelde. Isegi Marta loobus metsatukas käimisest ja aitas Lambetil normi täita.
Neljandal päeval tuli Marta oma toast, õlgadel valge voodilina nagu burnus. "Ei tea, kas tal lina all ka midagi on," mõtlesin. Kahe tunni pärast järgnesin tema eeskujule. Lambet pidas kõige kauem vastu — kössitas oma sinises teksasülikonnas toa nurgas ja pahvis piipu. Õhtuks oli temagi pealaest jalatallani linasse mähkunud. Kärbseid ei tapnud enam keegi. Voodilina ähvardas iga järsema liigutuse puhul õlgadelt maha libiseda. (lk 20)
  • "Hiired," ütles Lambet. "Valged hiired."
Ta laskis voodilina põrandale langeda. Kärbsed ruttasid seda ära kasutama. Lambet ei pööranud neile mingit tähelepanu ja seletas pikkamisi: "Mul on üks sõber, bioloog, kes töötab mingis laboris. Nad teevad seal katseid valgete hiirtega. Näiteks võtavad kaks hiirtegruppi, katsegrupile süüa ei anna, kontrollgruppi aga toidavad juustuga. Lõpuks jõudsid nad järeldusele, et kiiremini kasvavad alati kontrollgrupi loomad, antagu neile siis eesti, vene või hollandi juustu."
"Mis puutub siia hollandi juust!" kähvas Marta. "Meil on kärbsed, mitte valged hiired."
"Hiirtega saab kõike ära seletada," vastas Lambet ja jäi vait. (lk 20–21)
  • "Nii et täna õhtul lähme tühja kõhuga magama," nentis Lambet.
"Ei," ütles Kourjaak.
"Ise ütlesid, et ei toonud midagi kaasa. Meil siin süüa ei ole," ohkas Marta.
"Muidugi ei toonud," kordas Kourjaak. "Aga ma tahtsin hoopis öelda, et me ei lähe magama mitte niipea. Enne tuleb üks nõiaprotsess maha pidada.»
"Misasi?" päris Lambet.
"Nõiaprotsess. Ma süüdistan Martat nõiduses."
"Absurd," pomises Lambet. "Muide, kui midagi paremat teha ei ole, siis võib minugipoolest nõiaprotsessi mängida. Kuigi mina eelistaksin malet."
"Protsessige peale," leidis Marta, "aga valige endale mõni teine ohver. Mina ei ole nõus."
"Nõiad olid harilikult naised," märkis Kourjaak. "Ja pole mingit põhjust arvata, et asjalood vahepeal muutunud oleksid." (lk 22)
  • Kourjaak läks ja võttis nagist vana luitunud kaabu, äigas käega tolmu maha ja vajutas selle Lambetile pähe. "See on sinu ametirüü."
Lambet turtsatas ja viskas kaabu põrandale. "See pole põrmugi hügieeniline," kurtis ta.
Kourjaak tõstis kaabu üles. "Pole midagi parata, igaüks meist peab midagi ohverdama. Martal tuleb võib-olla isegi tuleriidale minna, aga sina pole nõus vana kaabutki pähe panema."
"Tuleriidale?" kiljatas Marta.
"Kui see sulle eriti ei meeldi, siis võime sind ka jõkke uputada, ainult et suurem jagu nõidadest leidis siiski tulesurma," arvas Kourjaak. Ta võttis Martal õlgade ümbert kinni. (lk 23)

"Plekk-katus"Redigeeri

Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987.

"Kaubamaja"Redigeeri

  • Kell kaheksa õhtul sulges kaubamaja uksed. Müüjannad kiirustasid vormikitleid harilike rõivaste vastu vahetama ja majast lahkuma. Kell pool üheksa istus kaubamaja direktor taksosse ja kihutas minema. Kell üheksa väänas kõige usinam koristaja põrandalapi kuivaks ja riputas radiaatorile kuivama. Valvur lõpetas harjumuspärase ringkäigu, võttis sukavardad pihku ja hakkas tütretütrele põlvikuid kuduma.
Täpselt tund aega hiljem ilmus C-korpuse autode müügisalongis auto alt välja kellegi küünarnukk ja mõne minuti pärast seisis Hugo täies pikkuses keset salongi püsti. Natuke hirmus oli seista küll, aga Hugo oli enne kindlaks teinud, et tänavalt pole autode taha näha. Hugo ringutas, hõõrus kauasest lamamisest väsinud liikmeid ja hiilis siis treppi mööda B-korpuse teisele korrusele, kus vasakut kätt rippusid hommikumantlid.
"Kuku," sosistas ta.
Kollasetriibulise froteemantli hõlmad lõid lainetama ja nähtavale ilmus punane kräsupea. (lk 3)
  • [Hugo:] Hilised ostjad ei vaatagi hommikumantleid. Nad kahmavad kiiruga paki pesupulbrit või mänguasja või äärmisel juhul lõhnaõli, et naisele meelehead teha. Hommikumantleid ostetakse päeval, kui on rohkem aega valida. (lk 4)
  • Nad läksid puhvetisse, võtsid paar limonaadi ja saiu ja peoga šokolaadikompvekke. Nad panid kõik selle kandekotti ja viisid mööblisektsiooni, valisid välja komplekti "Brunhilda", mis koosnes hõbedase sametiga kaetud diivanist, neljast tugitoolist, lauast ja riidekapist ja seadsid end sinna sisse. Hugo tõi kaks kristallpokaali ja avas limonaadipudelid. Kompvekivaagen maksis üle tuhande ja oli tegelikult liiga suur, aga nad ei tahtnud kompvekke juurde tuua, et hommikul midagi ei märgataks. Hugo pani aparaati juba kolmanda filmi.
"Miks ei võiks meil kodus samasugune diivan olla?" unistas Kai.
"Praegu ju ongi," kähvas Hugo. "Istu ja ole õnnelik." (lk 5)
  • "Kai, palun ära riku seda ööd ära."
"Ega mina rikugi, sina ise rikud. Enne, saad aru, enne ma lihtsalt unistasin karakullkasukast, aga ma ei teadnudki, kui tore on sellega tegelikult ringi käia. Oled kohe hoopis teine inimene. Muide, sina oma sametülikonnas oled ka teine inimene. Isegi nägu on sul teistmoodi. Ja meil sinuga ei pruugi midagi ega kedagi häbeneda, mõistad? Jõime meiegi kristallpokaalidest limonaadi! — Vii see briljantsõrmus parem kohe tagasi, muidu pannakse meid veel viieks aastaks vangi ka. See ongi siis su araabia öö, kaliif kurat-sind-võtaks! Kükita hommikumantlite vahel nagu lollakas, et paar tundi õnnelik olla!" (lk 6)
  • "Olgu peale. Ma ajan homme auto ära. Sest osta me seda ei jõua, sa tead väga hästi."
"Kui ära ajad, siis pean ma sulle vanglasse pakke ka veel tooma. Ei lähe läbi. Miks meil ei võiks olla nagu teistel inimestel?"
"Ühelgi meie tuttaval ei ole oma kaubamaja."
"Just. Sest meil ei ole isegi õigeid tuttavaid."
"Ära karju nii valjusti, valvur tuleb kohale."
"Ja las tuleb!"
"Meid pannakse vangi!"
"Ja pandagu! Nagunii ei ole meil mitte midagi. Siis ei ole meil lihtsalt üldse mitte midagi. Parem ongi." (lk 6)
  • Trepp viis hämarasse koridori, kus, nagu ilmnes, olidki ameti- ja puhkeruumid. Kõikide uksed olid korralikult lukku keeratud. Aga koridori otsast viis üles pööningule veel üks väike keerdtrepp. Kai ronis sinnagi ja kutsus hetke pärast Hugo järele.
Sest seal üleval oli üks halliks värvitud uks, mis kergesti järel andis, ja selle taga väike tuba, pigem niisama hoiuruum, kus põrandal vedelesid paar katkist põrandaharja ning kaltsu ja mõlkis ämber. Võib-olla oli see ruum mõeldud koristajatele töövahendite hoidmiseks, kuid vanainimesed pelgasid trepist käia. Või kes teab milleks see mõeldud oli, suures majas lihtsalt peab olema midagi ülearust, mille olemasolu enam keegi ei mäleta. Et see nõnda oli, seda tunnistas paks tolmukord, mis põrandat kattis. (lk 7–8)
"Midagi ülearu kallist ei maksa võtta," seletas ta. "Muidu panevad kohe tähele; Aga üht-teist odavat — nagunii läheb see varguste arvele. Kaubamajas varastatakse pidevalt, selleks on isegi oma fond, et müüjad oma palgast ei peaks varastatud asju välja maksma. Varastamise protsent on ette nähtud."
"Ega meie ei varasta," nentis Kai. "Me ei vii ju neid asju majast välja. Ja mõne päeva pärast paneme nad ilusti müügisaali tagasi."
Hugo tahtis juba ukse seest haaki panna, aga Kai laskus siiski veel üksinda alla ja viis naaritsakeebi tagasi.
"Nüüd ei lahku ma sinust enam iialgi," sosistas ta ja paitas keebi rinnaesist. "Nüüdsest oled sa igal öösel minu!" (lk 8)
  • Üheksa kuu pärast tassis Hugo üles kokkupandava lapsevoodi. Õnneks laiendati kaubamaja ja avati imikutarvete sektsioon. Veel kuu aega hiljem filmis Hugo oma naist ja poega luksuslimusiini kabiinis ja korraldas hiljem filmi piduliku demonstratsiooni. Poiss vaatas ekraanile ja naeratas hambutu suuga. Seejärel rullis Hugo ekraani korralikult kokku, pani projektori vitriini tagasi ja kandis poisi süles pööningukambrisse. Kai võttis tal liigutatult õlgade ümbert kinni:
"Ma poleks iial uskunud, et meist saab linna kõige rikkam perekond," naeris ta.
"Seda sa ju tahtsid," nentis Hugo. "Muide, mul on tunne, et majatarvetes elab veel keegi. Ma kuulsin sealt täna öösel kahtlast kolinat."
Kai pani otsustavalt käed puusa. "Seda asja me nii ei jäta, eks? Nagu linnas vähe poode oleks. See siin on meie territoorium!"
Hugo noogutas.
"Võitluseta me igatahes alla ei anna. Koligu aga minema."
"Võib-olla on juhuslik sissemurdja?"
"Seda hullem! Kuidas ta julgeb meid röövida?! Äkki viib veel minu keebi ära."
"Ära muretse, tuuakse uus keep. Mis kaubamaja see on, kus naaritsakeepigi pole." (lk 8–9)
  • Kaks nädalat hiljem said nad majatarvetes-elajaga tuttavaks. See oli kõhetu vanamees, kes päeval käis magamas keldrisopis, öösiti aga kõndis riiulite vahel ja puuris alumiiniumpottide põhja tillukesi auke. Tema oli veendunud, et kõigi maailma hädade põhjuseks on alumiinium. (lk 9)
  • Hugot ja Kaid päästis ainult see, et kaupa kogu aeg juurde toodi. Nad ei osanud arvatagi, et maailmas võiks olla nii tohutul hulgal kaupa, ja viimaks leidsid nad enda jaoks rahuldava põhjenduse: inimesed viivad päeval ostetud asjad öösel ladudesse tagasi, kust need hommikul jälle müügile suunatakse, ja nõnda käivad kõik asjad vahetpidamata ringiratast ja maailmal puudub mõistlik seletus.
Nii ei olnudki Hugo ja Kai väga üllatunud, kui neile ühel päeval autoga järele tuldi. Nad olid veendunud, et nad viiakse uude, palju kordi suuremasse ja toredamasse kaubamajja, nagu nad oma pojale ütlesid, ja küllap oli neil õigus. (lk 10)

"Lühilaineahi"Redigeeri

  • Margareete tuleb töölt. Ta helistab oma korteri ukse taga kella. Kell teeb käo häält. Selle tõi meremehest onupoeg Hollandist. Keegi ei ava ust, ja see on täiesti loomulik, sest Margareete elab üksi. Aga käo kukkumine teeb Margareetele rõõmu. (lk 11)
  • Margareete võtab sügavkülmutuskapist kaks viinerit ja sulatab need lühilaineahjus üles. See läheb õige kähku. Siis lülitab ta sisse tõmbekapi, süütab gaasitule ja paneb viinerid keema. Vahel tahab Margareetegi midagi ürgvana proovida. Lihtsam oleks ju viinereid lühilaineahjus kuumutada, aga neil on siis teistsugune maitse. (lk 11)
  • Margareete läheb tuppa ja otsustab, et põrandat ta täna poonima ei hakka, võtab ainult tolmuimejaga üle. Tolmuimeja on hästi võimas, undab nii kõvasti, et raadiot pole üldse kuulda. Raadio püüab tagajärjetult Margareetele teatada, et "Vambola" kolhoosis lõpetati sügiskünd ja Iraani lennuvägi pommitas Iraagi sadamat. Aga Margareete ei kuule seda. Ta ei kuule sedagi, et Riiga on hakatud projekteerima metrood ja turistide arv Itaalias on tänavu viie protsendi võrra vähenenud. Sest kui tolmuimeja undamise lõpetab, hakkab tööle pesumasin. (lk 11)
  • Pesumasinal muide on kaheksa programmi, selles võib isegi pitse pesta, kui instruktsiooni uskuda. Ja Margareete usub, sest instruktsioonid on kahtlemata usaldusväärsete inimeste koostatud. Margareete hoiab kõik instruktsioonid ja tehnilised passid hoolega alles. Nende seas on instruktsioon, mis oli pandud nugade kahvlite karpi ja mis kõlab nii: "Käesolevad noad ja kahvlid on ette nähtud kasutamiseks kodustes tingimustes, samuti ekskursioonidel ja turismimatkadel. Nuge ja kahvleid tuleb hoida painutamise, löökide ja muude vigastuste eest. Nugade ja kahvlite päid ei tohi asetada liiga lähedale radiaatoritele ja teistele küttekolletele, et nad kuumuses ei deformeeruks. Jne." See instruktsioon meeldib Margareetele kõige rohkem, sest sellest saab ta täielikult aru. Pesumasina instruktsioon on hulga keerukam. (lk 11–12)
  • Üks tuttav on Margareetele rääkinud, et kusagil välismaal näinud ta pesumasinat, kust triigitud kleidid otse kappi riidepuudele libisenud. Seda Margareete päriselt ei usu, aga võimatu see pole. Margareete teab väga hästi, et tehnika on kõigeks võimeline. (lk 12)
  • Telerist tuleb viktoriin ja Margareete lülitab teleri välja ja raadio sisse. Siis võtab ta taskuarvuti ja arvutab, et kui homme paneks hoiukassasse tuhat kakssada rubla, siis oleks tal viieteistkümne aasta pärast 1615 rubla ja 0412 kopikat (ümardatult neli kopikat). Aga tal ei ole tuhandet kahtesada rubla, mida homme sisse maksta.
Seejärel meenub talle sõna SALVEI. Ta võtab paberi ja leiab, et nendest kuuest tähest (s, a, l, v, e, i) saab moodustada seitsesada kakskümmend erinevat kuuetähelist sõna. Ta proovib neid moodustada, aga see ei õnnestu. Kuuetähelisi sõnu ei anna kombineerida mitte ühtki, isegi viietähelisi mitte, neljatähelisi tuleb päris palju (VEIS, SALE; VESI jne,). Millegipärast on eesti keeles ainult üks kuuetäheline sõna, mida neist tähtedest võib moodustada. Margareete mõtleb selle üle tükk aega, aga ei jõua mingile järeldusele.
Siis leiab ta veel, et ruutjuur 36589-st on 191,28251. Ta ei oska selle arvuga midagi peale hakata, jagab igaks juhuks kahega ja veel kord kahega ja lahutab tulemusest 314 protsenti. Vastus on -102,33614. Margareete paneb arvuti käest. Igav on. Miinusarvud ei meeldi talle üldse. (lk 12–13)
  • Margareete lülitab teleri välja ja raadio jälle sisse, sest sealt peaks kohe kostma õige aja signaal. Kui kostab kuues piiks, nendib Margareete, et tema käekell on kolmkümmend seitse sekundit ette läinud, äratuskell kaheksa sekundit taha jäänud, seinakell valetab terve minuti ja köögikell (munakeetmiseks) koguni poolteist. Ta alustab käekellast, vajutab nuppudel edasi-tagasi, kuni käekell absoluutselt õiget aega näitab, siis seab ta selle järele teisedki kellad õigeks. On omaette tore nuppudele vajutada ja näha, kuidas numbrid silmapilk muutuvad. Siis helistab Margareete numbril 005 ja kuuleb, et ajateenistuse öeldud kellaaeg on minuti võrra õigest ajast taga. Aga Margareete ei hakka seda torusse ütlema, sest ta teab, et naisehääl tuleb tegelikult makilindilt. (lk 13)
  • Margareete mõtleb. Ta mõtleb, et kui ta oleks insener, siis mõtleks ta välja ühe hästi huvitava masina, niisuguse, millega ei hakkaks kunagi igav. See masin võiks näiteks mängida lihtsamaid mänge, kas või trips-traps-trulli ja ümbermaailmareisi. Muidugi, malet mängivad masinad on ju olemas, paraku ei oska Margareete malet mängida. Aga lapsena meeldis talle trips-traps-trull väga. Ja veel laevade pommitamine ja kartulikuhi ja... Margareete tuletab tükk aega meelde, mis mängud kõik olemas on. Viimaks meenub talle kitsepõrgu. Einoh, see oleks päris tore. Ega ta iga päev mängikski, aga mõnikord, kui midagi teha pole, nagu näiteks praegu. (lk 13)
  • Nojah, aga see imemasin võiks veel igal hommikul "tere hommikust" öelda ja meelde tuletada, millal on aeg korteriüüri maksta ja vastata telefonikõnedele, kui Margareetet kodus pole. Kuigi Margareete on enamasti pärast tööd kodus, sest igasugu kinod, teatrid ja kohvikud maksavad raha, aga Margareete paneb viimsegi kopika tallele, et jälle mõnda uut masinat muretseda. Ametnikupalga juures pole see muidugi kerge. Videomakist näiteks võib ainult unistada, õnneks Margareete ei tea, et enamik tema väljamõeldud masina omadusi (väljaarvatud Mandri-Mikiveri hääl) on olemas peatselt müügile tulevatel kodukompuutritel, mis paraku on hulga kallimad kui videomakid. (lk 14)
  • Samas heliseb telefon. Margareete hõikab rõõmsalt "halloo", aga see on ainult vanatädi, kes palub teda homme õhtul appi briketti laduma. Margareete lubab minna ja mõtleb kurvalt, et brikett peaks olema pakitud kümnekilostesse plastkastidesse, mis konveierilinti pidi võiksid kuuri libiseda ja sealt jälle teist linti pidi ahju tõusta, kui nupule vajutada. Veel lihtsam oleks üks nupp, millest keerates tuba läheks kähku nii soojaks, kui tahad. (lk 14)
  • Margareete ootab, et telefon veel kord heliseks, aga see püsib vait. Lõpuks helistab ta ise bussijaama informatsiooni ja pärib üksikasjalikult, kuidas saaks sõita Karedale, mis asub kusagil Esna ja Ämbra vahel, nagu ta eelnevalt autobusside sõiduplaanist välja uurib. Talle vastatakse, et Paide—Järva-Jaani—Aravete—Lehtse bussiga, mis väljub Paidest kell 10.00 ja 15.30. Ta palub veel öelda, kuidas saab sõita Paidesse ja mis pilet maksab. Informaator juhtub lahke inimene olema ja pakub Paidesse sõiduks hulga võimalusi. Margareete tänab ja paneb toru ära. Siis mõtleb ta, miks ei võiks inimene üks kord elus tõesti huupi sõita mingisse võhivõõrasse asustatud punkti, seda enam, et sinna on kokkuvõttes ainult paari-kolme tunni tee. Nojah, võiks küll, aga miks peab see just Kareda olema. (lk 14)
  • Tsirkus ei meeldi Margareetele. Tsirkuseartistid kasutavad küll kõikvõimalikku tehnikat, aga nad ei tee seda avalikult, vaid püüavad näidata, nagu oleks kõik ainult lihaste jõud ja käte osavus või siis jälle must maagia. Tegelikult on neil igasugu mehhanismid ja puha, nagu onupoeg Margareetele seletas. Näiteks mustkunstnikel. Need lasevad mängukaardil varrukasse ronida, aga ise sikutavad kummipaelast, nii et vaataja ei näeks. Inimesed olid üldse salakavalad, masinad aga mitte. Pealtnäha oli mõni masin ka salakaval, kas või kohviveski, mis jahvatas, kui Margareete seda käes hoidis, aga köögilaual jäi silmapilk seisma. Äga Margareete viis kohviveski töökotta ja seal parandati see ilusti ära Ja seletati veel pealegi, milles viga oli olnud. Margareetele ei jäänud see hästi meelde, seletus oli liiga keeruline, aga see oli olemas; masinat oli võimalik parandada ja korrale kutsuda, inimest aga mitte. Või vähemasti ei teinud seda ükski töökoda, kui psühhoneuroloogiahaigla välja arvata. (lk 14–15)
  • Margareete lülitab teleri välja, sest ta on tüdinud tantsivatest karudest ja akrobaatidest. Siis lülitab ta välja ventilaatori, suleb hoolikalt aknad ja toob köögist ionisaatori, et öösel kasulikku osoonilõhna hingata.
Ta peseb hoolikalt elektrihambaharjaga hambaid ja heidab voodisse. Tegelikult tahaks ta heita sügavkülmutuskappi või lühilaineahju, aga ta teab, et sinna ei mahu. Niisiis poeb ta teki alla, masseerib ennast vibraatoriga, võtab elektripadja kaenlasse, keerab lüliti "ühe" peale ja kustutab tule. (lk 15)

"Johanna H. lugu"Redigeeri

  • Johanna H. ihkas kõigest südamest saada lõvitaltsutajaks. Ta ei teadnud, miks. Ta ei olnud ühtegi elusat lõvi näinud. Pildiraamatus ja televiisoris küll, aga see ei tulnud arvesse. Televiisoris oli Johanna näinud isegi Ameerika presidenti, aga ometi ei tulnud talle pähegi poliitikuks hakata. (lk 16)
  • Johanna H. isa oli voorimees. Tema ׳hobuse nimi oli Miku. Johanna H. oli seda ema käest kuulnud, oma isa polnud ta kordagi näinud, isa oli esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud. Mõnikord mõtles Johanna, et võib-olla isa ei saanudki surma, sattus hoopis sõjavangi, jäi lõpuks elama Austria külla nimega Stecknadelkissenkirchen ja kasvatab seal peterselli, porgandit ja pastinaaki. Pastinaak oli asi, mida Johanna polnud näinud. Aga erinevalt Stecknadelkissenkirchenist oli pastinaak surmkindlasti olemas, ja miks ei võinud Johanna isa seda kasvatada. Tegelikult võis Johanna isa isegi lõvisid kasvatada, muidugi mitte seal Stecknadelkissenkirchenis, vaevalt teised külamehed seesuguse idee heaks oleksid kiitnud, aga pastinaagiäriga võis isa jõukaks minna (pagan küll, peaks ometi kord kusagilt järele vaatama, mis asi see pastinaak ikkagi on), vedada koormate viisi pastinaaki Wieni turule ja osta saadud raha eest endale lõvipoja. Noh, vaevalt lõvipoegi Wieni turul müüdi, aga kusagil pidi neid ju ometi müüdama, kas või loomaaias, või kui neid eraisikutele ei loovutatud, võis Johanna isa ära osta terve loomaaia, koos karude ja hüäänide ja papagoidega ja vedada terve loomaaia Stecknadelkissenkirchenisse või kusagile mujale, sest külas ei ole tavaliselt loomaaedu, vähemasti Johanna ei olnud sellest kunagi kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi üheski Austria külas käinud, eriti veel seesuguses, mille nimi olnuks Stecknadelkissenkirchen.
Nõnda siis võis Johanna H. isa Anton H. rahulikult oma lõvisid pidada (muide, võiks ju järele vaadata, kas lõvid söövad pastinaaki; kui söövad, oleks see igati rentaabel, loomatoit kasvaks (siinsamas põllu peal — kui pastinaak ikkagi kasvab põllu peal ja mitte puu otsas, ükspuha, mõni puu leidub külas nimega Stecknadelkissenkirchen kindla peale, igas külas peab olema oma puu.) (lk 16)
  • Ema õmblusmasin aitas Johanna gümnaasiumi, aga lõpetada ta ei jõudnud, ju siis oli õmblusmasinaid vahepeal liiga palju saanud ja igaüks ise õmblema hakanud, ja ega ema mõni saksarätsep olnud, tema tegi oma tänava prouadele kleite, ja need polnud miskid õiged prouad, kui proua all mõelda üht suurtsugu daami, kes vähemalt neli korda aastas endale uue kleidi laseb teha. (lk 17–18)
  • Ta ei tea, kuidas on pastinaak saksa keeles, ja kust see pastinaak talle üldse meelde on tulnud (vaja ometi järele vaadata, mis asi see pastinaak ikkagi on), võib-olla luges ta seda sõna ajalehest, isale meeldib, kui väikesed tüdrukud korralikult ajalehte loevad, sedasi saadakse haritud inimeseks, ja haritud inimese ees on kõik teed lahti. (lk 18)
  • Võib-olla on Saksamaal ja Austrias sukadki odavamad, nii et kooliõpetaja neid kaks korda nädalas nõeluda ei pruugi, vald ostab lihtsalt uued, võib-olla seal ei olegi vaeste algkoole ega üksikuid naisõpetajaid, kes oma palgast peavad ka veel ema üleval pidama. (lk 19)
  • Muide, kuidas on preili Schöne eesnimi? Kas ta isegi seda teab? Majanaabrid ja poodnikud ja kolleegid ja kojamehed tunnevad teda eranditult preili Schöne nime all, kahtlane, kas ta oma emagi teda teisiti kutsub. Et seda kindlaks teha, peaks ju preili Schöne poole koju minema, aga võib juba praegu ette kujutada, kuidas see välja näeb, seitse portselanelevanti riiulil reas, ja suur vändaga grammofon, kus peal igal õhtul mängitakse "Lohengrini" avamängu, nii et truu koer oma peremehe häält kuulates lõpmatuseni ringi tiirleb. "His Master's Voice" pole muidugi Staatsoper, kuid toob Austria koju kätte. Ja heegeldatud laudlina ja veel üks heegeldatud laudlina ja sinise mustriga puljongitassid ja... ja... ja... Aga õnneks ei kutsu preili Schöne Johannat enda juurde koju ja nii ei pruugi me temale rohkem mõelda. (lk 20)
  • Austrias ei ole ühtegi küla, mille nimi oleks Stecknadelkissenkirchen, seletab preili Schöne kummalisele tüdrukule sulaselges eesti keeles, kartes, et laps ehk saksa keelest nii palju aru ei saa ja oma jampslikke mõtteid edasi haub. Sinu isa sai sõjas surma, millest mul on väga kahju, KAHHJU, ütleb preili Schöne, eesti keelt on siiski raske õigesti välja ütelda, aga kust sa selle nime küll välja otsisid? Johanna kehitab õlgu, aga õpetajale ei ole ilus vastamata jätta, tuleb moodustada korralik lause, im... in... aus... Wörterbuch, kogeleb Johanna, mispeale preili Schöne tahtmatult saksa keelele üle läheb, Aber mein Kind, alustab ta ja püüab Johanna pead silitada, kuuenda klassi laps võiks ju teada, et s õ n a r a a m a t u s on sõnad, mitte külad ja linnad, aga mein Kind ei kuula teda enam, nutta tihkudes tormab Johanna trepist alla, talle on ülekohut tehtud, Stecknadelkissenkirchen ON OLEMAS, see, et preili Schöne seda ei tea, ei tähenda veel midagi, Johanna on Eesti kaardi pealt ka asjata Rimmu küla otsinud, kuigi ema on seal sündinud ja Rimmu küla on igatahes olemas, nii nagu emagi. Ta lihtsalt ei ole kaardile ära mahtunud. Kui kõik väikesed külad kaardile ära märkida, peaks kaart olema niisama suur nagu õpetajate tuba, või mis tuba, pigem nagu kooli saal, ja kui sellestki veel ei aita, siis sama suur nagu Raekoja plats, ja Johanna roomaks kas või põlvili mööda kaarti ringi, kuni leiaks koha nimega Stecknadelkissenkirchen, ja kui siis veel luubiga vaadata, siis võiks seal näha Anton H-d õunapuu all istumas ja porgandit, ei, pigem pastinaaki söömas. (lk 20–21)
  • Johanna ütleb SEAL, ta ei nimeta Stecknadelkissenkirchenit, ta ei taha oma ema kurvastada ega tekitada asjatuid illusioone, Johanna on nüüd küllalt vana, et teada, mis ILLUSIOON tähendab, ka on ta peaaegu kolm klassi gümnaasiumis käinud. (lk 22)
  • Johanna kardab pealegi, et ema on isa ära unustanud, kõneleb temast mõnikord õhtuti niisama vormitäiteks, ema ei ütle enam, et isale ei meeldiks, kui Johanna õhtul liiga kaua voodis loeb, ja see hädaldamine koolist äratuleku pärast ei ole ka liiga tõsiselt võetav, see tähendab, tõsine on see muidugi, aga sugugi mitte sellepärast, et ema kardaks isale ükskord aru anda tütre pooliku koolihariduse üle. Mis ma küll isale ütlen on öeldud pigem vormitäiteks, nii nagu mõni inimene kogu aeg jeesukest appi kutsub, teades väga hästi, et peab ikkagi omal jõul läbi ajama. Johannal on seda valus kuulda. Ta näeb, et ema ei usu enam isa tagasitulekusse. Aga ta on ikka veel liiga noor, et emast aru saada, Johanna nimelt. (lk 22)
  • Aga Austria ei asu maailma otsas, sinna on päris hõlpus pääseda, rongiga nimelt, peaks ükskord minema ja küsima jaamas, palju Wieni-pilet maksab. Küllap samapalju kui mõni uhke kasukas, niisugune nagu direktoriproual seljas. Paraku ei ole Johanna direktoriproua, kui oleks, müüks ta silmapilk oma kasuka maha ja ostaks pileti, jätaks kas või hinnas natuke alla, et aga piletiraha kätte saaks. (lk 22)
  • Tegelikult ei ole Johanna lõvisid mujal näinud kui looduslooõpikus, ja kinos muidugi, ei maksa unustada Metro Goldwin Meyeri filmide tiitreid, Johanna käis MGM filme vaatamas nii sageli kui rahakott võimaldas, armastus, mis pärast lõvi möiret tuli, võis ju olla ilus küll, aga lõvi vastu see ei saanud. Kui lõvi lõuad pärani ajas ja tuttava möirge kuuldavale tõi, tõusis Johannale klimp kurku. Lõvi oli peaaegu sama majesteetlik kui isagi. (lk 22)
  • Midagi nii rumalat ei olnud tema elus veel juhtunud, nii vanalt tuulerõugeid põdeda oli ju lausa lapsik, ja nagu kiuste ei läinud ema neil päevil kordagi välja kleiti passima või pesu pesema, ütles, et tema ei saa ometi haiget last üksi jätta, no mis laps Johanna enam oli, ta oleks lihtsalt ennast soojalt riidesse pannud ja ainult natukeseks tsirkusse lipanud, lõvidele ju tuulerõuged külge ei hakka, nii et karta polnud midagi. (lk 23)
  • Ta püüdis sõbrannade käest üksikasjalikult välja uurida, mida Euroopa kuulsaim lõvitaltsutaja Filipiino siis ikkagi oli teinud, aga sõbrannad kehitasid õlgu ja rääkisid vaimustusega hoopis akrobaatidest, kes publiku hulka tohutult õhusuudlusi olid saatnud, ja kuidas nad riides olid ja mismoodi don Alfredo — mis don Alfredo, pahandas Johanna, räägi ometi veel lõvidest — noh, loomad nagu loomad ikka, üksainus lõvi oligi, hüppas läbi põleva rõnga — Läbi põleva rõnga?! — Jah, ja pärast seda tuligi don Alfredo... Tont temaga, selle don Alfredoga, kelle nimi oli näiteks Paul Peterson ja kes teenis endale elatist sellega, et neelas igal õhtul mõõku alla, kuni oli lõpuks läbi torgatud nagu nõelapadi. [---] Ja rohkem Johanna don Alfredole ei mõtle, ehkki sõbrannad veel paar kuud tema järele õhkavad. Mõni klassivend püüab isegi lauanuga alla neelata, aga kui üks neist viimaks oma kurku vigastab, lõpeb üldine tsirkusevaimustus, just nagu poleks tsirkus linnakeses käinudki. (lk 23)
  • Johannal on meeles preili Schöne jahmatus, kui ta oma isast preilile rääkinud oli, ja ta ei taha, et preili Kuckuck nüüd samamoodi jahmatama peaks, õigupoolest oleks seda jahmatust ju lausa lõbus pealt vaadata, aga Johanna ei ole enam kuuendas klassis, kus esimene pähetulev mõte teoks tegemist nõuab. Preili Kuckuck otsigu endale jahmatamiseks mõni teine põhjus, Johanna talle seda lõbu ei võimalda. (lk 24)
  • Kas preili Kuckuck nüüd just otsib, aga leiab ta igatahes: just Johanna selja taga on üks noormees vihikusse sirgeldanud, et tahab saada presidendiks. Mispeale preili Kuckuck läheb klassi ette, koputab sõrmenukkidega lauale ja peab lühikese kõne teemal, et isegi unistused peavad olema kooskõlas reaalsusega. Ühtlasi mainib preili Kuckuck, et reaalsed unistused on tüdrukutel näiteks müüjanna või raamatukoguhoidja koht, poistel jälle mõni tagasihoidlikum amet kusagil kontoris, ja et igaüks peab kainelt hindama oma võimalusi. (lk 24)
  • Iseasi, kui kellegi isa jälle miljonär on, arutleb preili Kuckuck, aga Johanna laseb selle kõrvust mööda, tema isa ei ole miljonär, ja preili Kuckucki oma ka ei ole, ilmselt ei ole, muidu ei käiks preili Kuckuck juba aastaid ühe ja sama mantliga. Arutlus miljonärist isa üle kisub preili Kuckucki nii kaasa, et õpilased peavad kirjandi kodus lõpuni kirjutama, preili ei jõua oma mõttekäiguga kuidagi enne kella valmis, ja ega seesugune teema võigi eluilmas lõplikult lahendatud saada, enne kui oled ise järele proovinud. Et kuidas on olla miljonäri tütar või poeg. (lk 24)
  • Eriti tore on see, et Johanna oli mõtelnud meie igapäevase leiva peale, mitte nagu need seitseteist tüdrukut, kes kirjutavad, et soovivad saada müüjannaks ilmtingimata parfümeeria kaupluses. Sest ütelge, mida peab härra Trukk, linna ainukese rohupoe omanik, peale hakkama seitsmeteistkümne noore daamiga, kes ei soovi olla mujal kui tema kaupluse leti taga? Isegi kui ta kõik senised müüjad vallandaks, jääks enamik neiusid töötuks. (lk 25)
  • Unistused peavad olema reaalsusega kooskõlas, kordab preili Kuckuck oma lemmiklauset, ja ütleb, et tema igatahes tuleb küll meeleldi herkulot ostma sinna poodi, kus Johanna pärast gümnaasiumi lõpetamist müüma hakkab. Kui preili Kuckuck teaks, et Johanna et võta herkulot suu sissegi, et herkulopuder on ainus asi maailmas, mida Johanna silmaotsaski kannatada ei või, siis ta ehk niimoodi ei räägiks. Aga Johanna ainult naeratab häbelikult, ja preili Kuckuck võib järeldada, et vähemalt ühele noorele inimesele on tema õpetussõnadest kasu olnud. Preili Kuckuck loomulikult järeldabki, see on nii loogiline. Preili Kuckuckile meeldib loogika, mis talle muud üle jääb, ainult et reaalsus on paraku ebaloogiline. Loogika järgi peaks preili Kuckuck Itaaliast miljoni päranduseks saama, siis võiks ta oma nime ära eestistada, seni pole ta seda teha söandanud, sest kui mõni Itaalia miljonär talle oma varanduse pärandab, mitte mõni juhuslik miljonär muidugi, vaid sugulane, siis ei leia ükski notar teda üles, kui Kuckuckist äkki KÄGU on saanud. Kaks korda aastas, lihavõtte ja jõulu ajal, käib preili Kuckuck notari käest küsimas, kas tema nimele pole Itaaliast mõnd tähitud panderolli tulnud. Seni ei ole. (lk 25)
  • [---] Johanna on veendunud, et ema on isa lõplikult maha kandnud, kes neid tuhandeid haudu ikka tagantjärele kindlaks teha suudab, ema teeb ainult Johanna jaoks näo, et isa on kusagil olemas, aga aegapidi nihkub see kusagil ikka kaugemale ja kaugemale nii ajas kui ruumis, ulatub juba peaaegu Hiinamaale, mis, nagu öeldud, on ema jaoks maailma lõpp. (lk 26)
  • Postkontoris vajatakse posti laialikandjat, ja kes sobiks paremini kui Johanna, noor laps, jalg kerge, nagu ütleb postkontori ülem härra Sildnik, ja pole kahtlust, et Johanna oskab lugeda ja kirjutada, noh, kirjutada pole tal ju vajagi, aga lugeda küll, aadresse nimelt, mõned aadressid on päris segaste tähtedega kirja pandud, ja mõned on koguni võõras keeles, nagu härra Sildnik tähtsalt seletab. Mis sellest, et linn on väike – posti kaudu on ta seotud terve maailmaga, nähtamatud niidid ühendavad linnaelanikke kõigi mõeldavate geograafiliste punktidega — siinjuures talutab härra Sildnik Johanna kättpidi maakaardi juurde, mis ripub tema kirjutuslaua taga, võtab pliiatsi ja kuulutab: vaadake, preili, soo, juba öeldakse Johannale preili ja mitte enam armas laps, aga ta on ka juba kuusteist täis, vaadake, preili, kui ühel päeval tuleb linnapeale postkaart näiteks Havai saarelt, ja aadress on loomulikult ingliskeelne, siis peate teie selle temale õieti kätte toimetama ja ei tohi midagi segamini ajada. Sest et sellest, kas linnapea postkaardi, Havai saarelt tulnud postkaardi õigel ajal kätte saab, võib sõltuda väga palju, võib sõltuda meie linnapea elu ja tervis ja terve meie linna käekäik! Johanna püüab ette kujutada, mil viisil Havai saarelt tulnud postkaart linna käekäiku muuta võib, aga see kujutlemine võtab aega, ja härra Sildnik ei ole mitte koolipreili, kes oma jutuga ootab, kuni kõik õpilased on aru saanud, vaid jätkab: ja niisiis võib öelda, et meie amet on siin linnas üks tähtsamaid ja püüdke seda korralikult täita, peale teie oli mul mitmeid teisi kandidaate, aga mina valisin just nimelt teid, sest mulle tundub, et teie oskate Havai saarelt tulnud postkaardiga piisava lugupidamisega ümber käia. (lk 26)
  • Rohkem pole härra Sildnikul Johannaga midagi tegemist, mis peaks üks postkontori ülem postiljoniga pikemalt vestlema? Isegi kui postiljon on noor ja nägus ja härra Sildnik parimais aastais meesterahvas, aga võibolla just sellepärast teab härra Sildnik, et ükski hunt ei murra oma kodu ligidalt. (lk 27)
  • Enamik inimesi ei saa gümnaasiumi ära lõpetada, lohutab Johanna ema, ja pealegi pole lõvide taltsutamiseks üldse gümnaasiumiharidust vaja. Ainult et kuidas sa siin ikka lõvitaltsutajaks õpid, kui linnas pole ühtegi lõvi, selleks peab Tallinna sõitma, et lõvi näha, aga Tallinna sõiduks tuleb omakorda raha kõrvale panna, ja Johanna teebki seda, paneb igast palgast terve krooni plekist hoiukarpi. Tallinnas on nimelt loomaaed, teab Johanna, ja seal käib tsirkusetruppe hoopis sagedamini, see on isegi tähtsam, sest mis aitab loomaaias lõvi vaatamine, kui teda ei saa isegi mitte käega katsuda. Kus üldse õpitakse lõvitaltsutajaks? Johannal ei ole kelleltki küsida, ema ei tea seda ja teised inimesed hakkaksid lihtsalt naerma, kui ta seesuguse küsimusega nende poole pöörduks. Johanna on ammu aru saanud, et oma paremad mõtted tuleb enda teada jätta. (lk 27)
  • Nõnda siis, tema nimi on Kuno, varem või hiljem pidi ju keegi Johanna ellu ilmuma, ja et see just Kuno on, on muidugi sula juhus, ehkki Kuno ise väidab vastupidist. Et saatus on neid kokku viinud ja muud seesugust, mida ta odavatest romaanidest on kokku lugenud. Johannagi on neid romaane lugenud, aga kuulata on siiski ilus. (lk 27–28)
  • Jah, kui seda Gudrunit ei oleks! Aga võibolla ei olegi? Võibolla on ta surnud tuulerõugetesse, influentsasse, südamerabandusse? Võib-olla pole teda kunagi olemas olnudki, lõppude lõpuks, kust Johanna selle üldse on võtnud, et on olemas keegi Gudrun, kes nüüd tema isa nime kannab? Aga kui poleks seda Gudrunit, kes ei tarvitse üldse Gudrun olla, samahästi võib see olla Grete või Marta või ükskõik kes, jah, kui poleks seda ükskõik keda, keda Johanna miskipärast Gudruniks kujutleb, siis oleks Anton H. ju ammu sõjavangist tagasi tulnud, vaevalt et ta ilma uue naiseta võõrale maale oleks jäänud. Isal lihtsalt pidi olema uus naine, ja nüüd seisab Johanna seetõttu lahendamatu probleemi ees — mida emaga peale hakata? Ema ei tea ju ka veel, et isal uus naine on, Johanna pole seda emale öelnud, siis ka ei öelnud, kui ta veel väike oli, Johanna on peaaegu alati olnud tark laps. Aga nüüd on Johanna tarkus otsas. (lk 29)
  • Võib-olla olid lumetormid küla muust maailmast ära lõiganud? Oli Austrias veel maikuuski lumetorme? Vaevalt küll. Kui ta seda Kuno käest areldi uuris, imestas Kuno, miks Johanna tunneb sellist huvi Austria vastu ja rääkis, et kahe kuu eest olid sakslased Austriasse sisse marssinud. Kas sa siis lehti ei loegi, imestas Kuno, miks ei, Johanna luges lehti, aga poliitika leheküljed jättis ta alati vahele, tema luges muidugi kaugetest maadest ja loomadest ja inimeste elujuhtumistest, nüüd sai ta viimaks teada, kes on õieti see Adolf Hitler, kes ilutses nii paljude kirjamarkide peal, mis Saksamaalt tulnud postisaadetistele olid kleebitud. Seepeale Johanna enam telegrammi ei oodanudki, see tähendab, südamepõhjas ootas siiski, ehk küll püüdis ennast veenda, et okupeeritud riigist polegi nii lihtne telegrammi saata. Isa oleks nagu teist korda sõjavangi sattunud, Johanna H. elas seda valusalt üle, ehkki ta ei teadnud, mis tunne on elada okupeeritud maal. (lk 30)
  • Ainult härra Sildnik rõõmustas, et Johanna polnud Kunoga abiellunud, muidu oleks ma pidanud teid lahti laskma, ütles härra Sildnik, sest kommunistide prouasid mina ametis ei pea, põhimõtteliselt. Aga õnneks ei ole teie mitte päriselt kommunisti proua, ja peale selle olete teie siin hulk aastaid laitmatult tööd teinud. Kui meie linnapeale Berliinist telegramm tuleb, siis oskate teie seda temale ilusti kätte toimetada, eks ju? Millegipärast oli härra Sildnik selle aasta jooksul, mis ta kohalt vallandatuna turuhoones oli töötanud, unustanud Havai-postkaardi ja valinud selle asemel oma õpetliku vestluse teemaks Berliini-telegrammi. Aga nojah, linnapea oli ju ka uus. (lk 31)
  • Aga lõvi tahaks küll kord elus oma silmaga ära näha, mõtleb Johanna, ja siis mõtleb ta jälle helesiniste silmadega Kuno peale, keda ta ei suuda kujutleda mitte kusagil istumas, ammugi mitte loojuva päikese kiirtes. Aga sellest hoolimata ootab Johanna Kunot, ootab siis ka veel, kui vabastatud linnas jälle punased lipud lehvivad, aga Kuno kohta ei tule ühtegi teadet, Johanna käib sageli Kuno endisest kodust läbi, Kuno isa on küll juba surnud, aga õed-vennad raputavad juba eemalt pead, kui nad Johannat uksel näevad. Läheb veel tükk aega, enne kui Johanna suudab Kuno lõpuks Stecknadelkissenkirchenisse oma isa Anton H. kõrvale istuma manada, aga just siis tuleb teade, et Kuno on langenud Kuramaal ja maetud vennashauda. Teade on mustvalgel lugeda — teie poeg langes kangelasena — Johanna on neid teateid küll ja küll laiali kandnud. (lk 31)
  • Johannal pole esialgu endagi peale aega mõelda, tal on käed tööd täis, jah, Johanna on nüüd valitud ametiühingukomiteesse, ja õhtuti käib ta koos teistega varemeid koristamas, ja veel käib ta linnaraamatukogus, sinna on nüüd uued atlased tulnud, hulga täielikumad kui vanad, aga kohta nimega Штекнаделкиссенкирхен ei ole isegi uutes atlastes mitte; aga raamatukoguhoidja annab Johannale igaks juhuks kaasa hunniku brošüüre, ja Johanna loeb need kohusetruult läbi ja saab teada näiteks seda, et marksistliku õpetuse järgi tekib elu kõigil planeetidel, kus on selleks sobivad looduslikud tingimused. Johanna mõtleb loetu üle järele ja leiab, et kui teistel planeetidel võib elu olla, miks mitte siis Stecknadelkissenkirchenis, aga tal ei ole oma avastust kellegagi jagada. (lk 32–33)
  • Lõpuks saavad varemed koristatud, pealinnaski on suuremad sõja jäljed likvideeritud, Johanna võiks nüüd ükskord oma unistuse teoks teha, loomaaeda vaatama sõita, Austria-sõit ei tule praegu ilmselt kõne alla, rahvusvaheline olukord on seesugune, seletab lektor, kui Johanna kord poliitloengul arglikult küsida söandab, et kuidas sõidetakse Austriasse. Pärast saab Johanna veel postkontori ülema käest noomida, seesuguseid küsimusi ei maksa esitada, igal asjal on oma aeg. Postkontori ülem ei ole loomulikult enam härra Sildnik, kodanik Sildnik raiub puid kusagil Magadani oblastis, ja see on peaaegu sama kaugel kui Hiinamaa, nagu Johanna on atlasest järele vaadanud, Johanna tunneb nüüd hästi geograafiat. (lk 33)
  • Aga seda, mis on pastinaak, ei tea Johanna ikka veel, piinlik küll, tarvitseb ainult entsüklopeedia lahti lüüa ja vaadata. Johanna oma süü, et ta ei vaata, ju siis pole tal jällegi aega, ja ega olegi, Johanna peab nüüd lapse eest hoolitsema, jah, oma lapse eest ikka, kelle lapse eest siis veel. Tütre nimi on Riina ja tema silmad on pruunid ja talle tulevad juba esimesed hambad, mis ime siis, et emal pole aega entsüklopeediates tuhnida. Kes võiks Riina isa olla? Seda ei tea mitte keegi, isegi Johanna ema ei tea. Johanna ise muidugi teab, aga tema ei ütle mitte kellelegi, isegi parimale sõbrannale ei ütle, kui tal üldse ongi parimat sõbrannat, seesugused inimesed nagu Johanna on harjunud ilma südamepuistamiseta hakkama saama. (lk 33)
  • Ainult kui Riina kooli läheb, tahaks Johanna panna teda õppima saksa keelt, paraku on terve linna koolides ainult inglise keel, ju siis on inimesed saksa keelest tüdinud, Johannal ei jää muud üle, kui oma napid teadmised appi võtta ja õpetada tütrele ise laupäevaõhtuti: der Großvater hat ein Löwe, Riina kilkab, tema arust on see väga naljakas, ainult Johanna ei naera millegipärast, ometi on see ju palju lõbusam õppimine kui koolis, kus muudkui tuubitakse, et My father works on a collective farm. (lk 33)
  • Jajah, vanaisa, ohkab nüüd Johannagi, aga ta ei räägi tütrele ikka veel Stecknadelkissenkirchenist, ei siin Kuramaa mändide all ega hiljem koduski mitte, Kunost räägib küll ja tema kuuest õest-vennast, tea, mis neist kõigist nüüd on saanud, ja mis on saanud Kuno vanatädist, kes nende eest hoolitses, ja preili Schönest ja preili Kuckuckist ja härra, ei, kodanik Sildnikust, see mees on nüüd küll juba jälle seltsimees Sildnik, kui ta just surnud pole, ja mis on saanud härra Trukist, kes pidas parfümeeriapoodi, kuhu ükski Johanna seitsmeteistkümnest klassiõest müüjaks ei pääsenud, ja mis on saanud neist klassiõdedest ja tollest poisist Johanna selja taga, kes kirjutas, et tahab saada presidendiks — noh, tema kohta võib küll kindlalt öelda, et presidenti temast ei saanud, seda oleks ikka kuulda olnud. Preili Kuckuckil oli ikkagi õigus, unistada tuleb reaalsuse piirides. (lk 34)
  • Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest ENE kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab reieluu ja haiglas tõmbab tuul palatist läbi ja Johanna jääb kopsupõletikku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. Stecknadel, ütleb Johanna, kissen, sosistab ta veel, aga kirchen ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma saladusest rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)

"Vikatimees"Redigeeri

  • Jakob Loorents oli vana. Ta oli nii vana, et ta isegi ei mäletanud enam õieti, kui vana just täpselt. Ja mis tähendas üks aastaarv siia- või sinnapoole, kui aeg ometi ei lasknud ennast mingitesse raamidesse suruda. Aeg algas iga päev otsast peale ja võis veel sama päikeseteekonna jooksul otsa saada. Aga see ei häirinud Jakobit, sest egas tema aeg ainuke olnud, oli veel poegade aeg ja pojapoegade aeg ja naabrite aeg ja poemüüja aeg ja koer Pollalgi oli oma aeg. Isegi kass Villemil oli, ehkki Nikaia kirikukogu oli häälteenamusega otsustanud, et kassidel pole hinge, õnneks oli Nikaia kirikukogu aeg ammu mõõda läinud, mistõttu kass Villem seda ei teadnud ja võis päikesepaistel rahulikult und näha. Mõnikord tundus Jakobilegi, et see pole just kõige halvem võimalus elupäevade möödasaatmiseks. Tukkuda majaukse ees tamme all, kuni kasvadki tasakesi puutüvega kokku, tunda tuult läbi keha voogamas ja lasta kortsunud nahal uduvihma käes pehmeneda ja pingule tõmbuda. Inimesed oleksid käinud mööda ja avastanud ükskord, et tamme tüvi on jälle vaksa võrra jämedamaks läinud ja oksad mõne sentimeetri pikemaks kasvanud. Ega aeg muud olnudki, kui üks kasvamine või kahanemine, olenes, kust otsast vaadata. (lk 36)
  • Jakob ei saanud aru, miks minia nõnda pahane oli. Piim kõlbas ometi mitu päeva tarvitada, hapupiim oli isegi väga hea, ainult noored ei osanud sellest lugu pidada. Neile anna muudkui uhiuut ja verivärsket. Jakobi vana kaabugi olid nad ähvardanud pliidi alla ajada, et seesugusega ei käivat enam keegi. Esiteks kahtles Jakob, kust on neil nii ammendavad andmed kõigi maailma kaabuomanike kohta, ja teiseks oli kaabu veel samahästi kui uus, ilusast rohelisest veluurist, nüüd niisuguseid enam ei tehtudki. Aga Jakob ei olnud noorte peale ka pahane, sest need tormasid ummisjalu ringi ja polnud neil aegagi maailma asjade üle järele mõtelda. Kuigi mis noored need Jakobi poeg ja minia ikka enam olid, kui ehk ainult Jakobiga võrreldes, poeg käis juba kuuendat aastakümmet ja miniagi polnud palju noorem. (lk 36–37)
  • "...ja siis ma ei saa sulle õhtul kaerapudru keeta ja..." paristas minia edasi, küsimata, kas Jakob üldse kaeraputru tahabki. Ausalt öelda ei maitsnud kaerapuder Jakobile üldse, aga ta oli elus nii palju tühja kõhtu pidanud kannatama, et ei kritiseerinud põhimõtteliselt ühtegi toitu. Egas toit lõbuasi olnud, toit oli üks osa looduse igavesest ringkäigust, kaer kasvas põllul, et omakorda Jakobi soontele jõudu anda, ja Jakob kasvas, et sigitada poegi ja tütreid, et need omalt poolt edasi kasvaksid. Nüüd oli Jakobi naine surnud, Jakob ei pruukinud enam kasvada, vaid võis rahulikult kahaneda, aga süüa tahtis ta ometi. Kui ta söömise ära unustas, tuletas minia seda ometi otsemaid meelde. (lk 37)
  • Tegelikult oli minia hea inimene. Jakob teadis, et kui ta tõepoolest oleks hapupiima nõudnud, oleks minia selle järele kas või Tallinna sõitnud, rongis aga kogu tee sõidukaaslastele seletanud, kuhu ta sõidab ja miks. Huvitav, kuidas Loomet selle välja kannatas? Või mis huvitav see ikka oli, oma elu jooksul oli Jakob nii palju abielurahvast näinud, et mõistis: igaüks võib elada igaühega, kui ainult tahtmist jätkub. Inimene kohaneb isegi täide ja kirpudega, miks siis mitte teise inimesega. Ühed jumalaloomad kõik. (lk 37)
  • Nõnda seisis Jakob majatrepi ees ja pingutas ennast miniat kuulama. Äkki on tollel midagi tähtsat öelda, midagi seesugust, mida Jakob enne kuulnud ei ole, sõnum võib märkamatult muu jutu sekka ära kaduda ning Jakob ei saagi kunagi teada et – jah, mis see võiks küll olla, mida Jakobi kõrvad veel kuulnud pole? (lk 37–38)
  • "Ja siis ma ütlesin Leenale (Kes on Leena? Poemüüja?) et kui ta homme mulle vikatit ei laena, ei anna mina talle enam kunagi oma hakklihamasinat, sellepärast et (Vikat oli järgmine märgusõna, mis Jakobi teadvusse jõudis. Talle tuli meelde, et ta ise oli möödunud teisipäeval vikati vastu kivi katki löönud hea vikat oli, sepa tehtud, mitte vabrikutöö. Luiskamisest õhukeseks kulunud ja terav kui habemenuga, Jakob ei usaldanud seda heameelega kellegi kätte, oli lihtsalt liiga palju inimesi, kelle käes haamrivarski murdus ja kang kõveraks paindus, mis siis veel vikatist rääkida. Aga nüüd oli Jakob ise vikati vastu kivi löönud, tõsi küll, kivi oli nõgesepuhma varjus, aga Jakob oleks pidanud seda ette nägema. Isegi sõdu osati ette ennustada, mis siis veel tühisest kivist rääkida. Aga sõdu tuli ka märksa harvemini ette kui kive, vähemasti Jakobi eluajal küll. Oli kuidas oli, vikat oli ikkagi katki ja see oli Jakobi süü, kuigi keegi seda talle ette ei heitnud. Minia lihtsalt lubas Leena käest — kes see ikkagi on? — vikatit laenata. Vaat niisugust häbi Jakob ei luba! Mis majapidamine see olgu, kus pole õiget vikatitki.) (lk 38)
  • "Aga Malle jälle oli jala murdnud ja..." (Mis tähendab jälle? Kas Malle murdis neid pidevalt? Mis vahekord oli Mallel ja Leenal? Isegi issand jumal ei teadnud kõiki inimesi nimepidi, mis siis veel Jakobist rääkida. Pealegi Jakob jumalat ei uskunud, kui jutt juba jumalale läks. Võib-olla oli ta kunagi olemas olnud, aga nüüd küll enam mitte. Kadunud Emma pani seda Jakobile pahaks, tema käis truult kirikus. Aga võib-olla käis Emmagi ainult niisama, kombe pärast. Jakob polnud ju naise käest kunagi küsinud, mida too jumala all mõistis. Jakob ei armastanud üldse ülearuseid küsimusi. Küsides ei saanud kuigi palju targemaks. Nüüdki võiks ju minia käest küsida, kas too homme linna läheb, ja kui läheb, kas ta ei tooks poest uue vikati. Aga see pärimine annaks miniale põhjust alustada uut monoloogi teemal "linn" ja "minemine" ja "homme", nii et kui ta ükskord lõpule jõuaks, ei teaks Jakob ikkagi midagi rohkemat kui praegu.) (lk 38)
  • "Jah," ütles Jakob umbropsu.
"Kuidas jah?" imestas minia. "Sa oled siis tõesti sellega nõus? Seda poleks ma sinust arvanud! Kas sa tõesti mõtled, et mina..."
"Ei," vastas Jakob. "Ei mõtle. Aga ma..."
"Just, just," rõõmustas minia. "Toomas arvas ka sedasi. Algul ta küll ei tahtnud uskuda, aga kui ma..."
"Ma pean nüüd minema," ütles Jakob. "Muidu ma hakkan veel mõtlema, kes see Toomas on ja mida ta uskuda ei tahtnud," pomises ta endamisi. (lk 37–38)

"Kodanik on loll"Redigeeri

Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994.


  • Kodanik on uuel aastalgi elus. Ei surnud seapea söömise kätte ega midagi. Kuigi öeldakse, et harjumatud toidud pidavat inimesele halvasti mõjuma, lääne teadlased juba uurivat oma laborites, kuidas vabanenud Ida-Euroopa söömata olemisega kohaneb. (lk 7)
  • Kodanik jõi koguni šampanjat — vanade aegade mälestuseks. Šampanjapudeli kinkis kodanikule ämm; tal oli punasesõstramahl käärima läinud. Hapu see ju rüübata oli, aga kihises klaasis nagu eht vahuvein, aitas kodanikul hea tujuga uude aastasse astuda. (lk 7)
  • Hakatuseks käis kodanik saunas, kohe terve׳ perega. Pesid ennast üleni sooja veega puhtaks, et siis tulevad paremad mõtted. Äi tahtis vanast harjumusest koguni vihta osta, aga kodanik noomis, et priiskamisel olgu nüüdsest peale lõpp, saunapiletite ostmiseks sai nagunii ämma kaelakee pandimajja viidud. (lk 7)
  • Puhtakspestud kodanik käsutas kogu pere köögilaua ümber kokku ja kuulutas, et nüüd esitagu igaüks oma idee. kuidas rikkaks saada. Et vaesus olla teda isiklikult kõrini ära tüüdanud. Perekond noogutas nõusolevalt, ainult äi ütles, et rikkus teda enam ei huvita, tema jaoks on kommunism kätte jõudnud. Tõsi, Tartus küll veel mitte, aga Tallinnas saavad kõik üle 75-aastased täiesti tasuta trammi, trolli ja bussiga sõita. Ja et kui keegi talle rongipileti kingiks, sõidaks tema kohe pealinna kommunismi ehitama, ehk tehakse seal teisedki Nikita Sergejevitši helged unistused teoks. (lk 7)
  • Ämm arutas, et peab rikkakssaamisega ootama märtsikuuni — siis võtab Riigikogu vastu pensioniseaduse, mille järgi talle pikkade tööaastate eest ometi kord inimväärset tasu maksma hakatakse. Kodanik tähendas, et ta oli palunud esitada konstruktiivseid ideid, mitte heietada viljatuid fantaasiaid. (lk 8)
  • Kodaniku unistused katkestas pisipoeg, kes ütles, et milleks jännata mingisuguse sussifirmaga. Kõige kiirem tee rikastumiseks olevat asutada pank, harilik kommertspank. Tarvitseb ainult trükkida piisavalt aktsiaid ja need hea reklaamiga maha müüa, ja varsti pole akna all mitte üks "Peugeot", vaid terve rida "Cadillace". Eriti mõnus olevat niisugune pank, mille tegevus lõpeb moratooriumi ja pankrotiga, see andvat edasiseks äritegevuseks rohkesti kogemusi. Rein Kaarepere näiteks... aga perekond ei saanudki kuulda, missugune karjäär Rein Kaareperet ees ootab, sest juba kommertspanga nime kuuldes oli äi haaranud püksirihma.
Äi kuulutas, et tema lahendab Lagle Pareki dilemma inimesena surmanuhtluse vastu, siseministrina aga paratamatult poolt — pisut väiksemas mastaabis ja annab perekonna vanima liikmena poisile nahatäie, kui too veel kord mõnd panka mainima juhtub. Et tema ei kannata, kui talle tema korstnasse lennanud kirsturaha kogu aeg meelde tuletatakse. (lk 8)
  • Kodanik katsus küll veel rikkaks saamisest rääkida, aga teda ei kuulanud enam keegi. Ainult kass nühkis ennast vastu kodaniku jalasääri. Kass vaeseke ei osanud unistada, tema tahtis juba täna süüa. (lk 8)
    • "Kodanik alustab uut elu", lk 7–8


  • Kodanik tahtis ka isamaalane olla, läks verd andma. Vaatas pilti, kuidas Illar Hallaste doonorilaual pikutab, mõtles, et satub ka ajalehte, vähemalt "Liivimaa Kroonikassegi". Aga kodanikule öeldi ära, tema verega polevat midagi peale hakata. Kodanik vaeseke kaaluvat vähem kui viiskümmend kilo, sellepärast temalt verd ei võeta. Nüüd sai kodanik aru, miks nii vähesed Riigikogu liikmed doonoriks käisid — eks nad ole suure tööga kõik pilbaskõhnaks jäänud. Valitsusest ei läinud keegi kaalukausilegi, äkki tõmbetuul puhub minema. (lk 9)
  • Kodaniku naine kehitab õlgu, ei tee kodanikku märkamagi. Kui kodanik tasakesi arvab, et keetku või tanguputru, mühatab naine, et keetku kodanik ise või tehku mis tahab. Kodanik püüab küll õrnalt meelde tuletada, mis on abielunaise kohus, aga naine vastab, et olgu vait, nad polevat üldse abielus. Kui kodanik jahmunult kraaksatab, võtab naine lauasahtlist helepruunide kaantega dokumendi ja torkab näpuga kaanele, küsides, mida kodanik seal näeb.
"Svideetelstvo o zakljutšenii braka," veerib kodanik. Ja kuigi sees on kiri ka eesti keeles, kuulutab naine, et Tartu Linna TSN Täitevkomiteed pole enam ammu olemas, nagu ka mitte ENSVd ega koguni mitte SSSRi, ja selle tunnistusega võivat kodanik pliidi all tuld süüdata, kui viisakalt öelda. Et isamaalased olevat juba parlamendiski öelnud: pensionäridel polevat õigust pensionile, sest nad töötasid hoopis olematus riigis, ENSVs. Aga kui juba töö ei loe, siis miski muu ei loe ammugi.
Naine kuulutab, et tema igatahes peab ennast juba üleeelmisest nädalast saati vallaliseks ja kavatseb ka vastavalt käituda. Täna õhtul näiteks läheb ta restorani ja vaatab, mis edasi saab. (lk 9)
  • Kodanik vihastab: mingu naine pealegi kõrtsi, teenigu seal tunniga tinglehma raha. Riigikogu nimelt otsustanud, et üks ENSV ajal kolhoosi aetud tinglik lehm maksvat just täpselt sama palju kui praeguse call-girli töötund. Seepeale lööb naine kodanikku panniga, ehkki kodanik väidab, et tema Riigikogu tegude eest ei vastuta. (lk 10)
    • "Kodanik tahab isamaad teenida", lk 9–10


  • Kodanik loeb lehte ja ohkab, tõotab hakata Enelin Meiusi kassiks. Too söövat ainult loomafileed ja grillkana. Kodaniku ämm käsib leheloo hoolega läbi lugeda, seal on nimelt öeldud, et isegi Enelin Meiusi kassiks ei saada niisama, tuleb enne rohkesti initsiatiivi üles näidata ja käppadega uksele trummeldada, ise seejuures kõvasti kräunudes. Kodanik proovib, aga tal ei tule kräunumine hästi välja, kodaniku enda kass pole parasjagu kodus, ei saa nõu ka küsida. (lk 11)
  • Kodanik keerab hoopis teleka lahti, seal näidatakse filmi vabariigi presidendist. Kodanik tahab filmi ilmtingimata vaadata, sest pärast hakkavad kõik ajalehed nagunii kirjutama, kes ja kuidas jälle ämbrisse istus. Eriti jääb kodanikule meelde üks filmilõik — see, kus (tulevane) president kihutuskõnes kuulutab, et ühisel jõul liigutame isamaa paigast. Et tegemist on suulise kõnega, siis ei saa kodanik aru, kas (tulevane) president räägib isamaast jutumärkides või jutumärkideta. Vist ikka jutumärkideta, sest president paistab olevat just "Isamaa" enda kandidaat. Igatahes haarab ta pärast valimistulemuste teatavakstegemist luua – vabandust, talle ulatatakse luud – ja hakkab platsi, see tähendab koduõue puhtaks pühkima.
Kodanikule film meeldib. President meeldib talle ka. Juba sellepärast, et tal ei ole enne ühtegi presidenti olnud. Kadunud Pätsi ajal ei olnud kodanik ju veel sündinudki. Kodanikule meeldib ka see, et presidendil on televiisor ja mitu raadiot, kohe näha, et haritud inimene.
Aga too lause presidendi kõnest — LIIGUTAME ISAMAA PAIGAST — ei lähe kodanikul ka pärast filmi lõppu meelest. Kodanik ootab õhinal Aktuaalset Kaamerat: võibolla kutsub president juba täna õhtul isamaad paigast liigutama. Ütleb rõõmsalt naeratades (president oskab väga ilusasti naeratada), et tulge nüüd, armsad inimesed, teeme selle asja ometi kord ära. President ütleks muidugi palju ilusamini, sest tema on kirjanik ja mõistab kauneid kõnesid pidada, aga sisu jääks ikka samaks: liigutame Eestimaa paigast.
Kodanik astuks otsemaid appi. Võtaks labida ja kangi, läheks piirile kaevama. Mõtleks ainult pisut, kas liigutaks rohkem Aafrika või Ameerika poole. Peaasi, et Venemaast eemale, Venemaa vastu ei aita isegi Hiina müür mitte, nagu maailma ajalugu on näidanud. Aafrika poole oleks muidu hea küll, seal on soe ega pea linnavalitsusele toa kütmise eest ülearu maksma, aga see on ikkagi kolmas maailm, ja juba teises maailmas, kuhu endised sovjetiriigid kuuluvad, on piisavalt kole elada.
Liigutaks Eestit siis ikkagi Ameerika poole? Aga sealsed eestlased räägivad telekas, kuidas nad neliteist tundi päevas tööd teevad, tänan väga. Keep smiling ei tule kodanikul ka kuigi hästi välja, plastproteesid loksuvad suus. Kodanik võtab maailma kaardi ette ja uurib hoolega, kuhu Eesti veel võiks triivida, islandi kanti? Prr, külm! Lõuna-Euroopas jälle sõditakse, Kaukaasias samuti. Aasiat kodanik pelgab, egas ta Linnart Mäll ole, et dalai-laamaga sõprussidemeid sõlmida.
Kodanik arutab õhtu otsa, kuhu siis isamaad ikkagi liigutada, jõuab lõpuks järeldusele, et kõige parem oleks, kui Eesti jääks maailmameredele triivima. Sügise hakul purjetaks soojadesse vetesse, Egiptimaa kanti, kevadel tuleks tagasi Euroopa Ühenduse eeskotta ootama. Kui välja visatakse, õõtsuks niisama Atlandi ookeanis, kaitseministeeriumil oleks hea sprotte püüda ja neid relvade vastu vahetada.
Perspektiiv on nii ilus, et kodanik sirutab jalamaid käe labida järele, tahab piiril kaevama hakata. President luuaga ees, kodanik labida ja kangiga järel — nii teevad nad kahekesi valmis päris õige eestlaste isamaa. (lk 11–12)
  • "Kodanik haarab kangi", lk 11–12


  • "Miks inimesed küll nii tigedad on?" kurdab ämm silmi pühkides.
Kodanik seletab ämmale, et see ei ole mitte tigedus, vaid klassiviha. Et seni elanud nad klassideta ühiskonnas nimega sotsialism, kus kõik olid võrdselt vaesed. Aga nüüd ei ole enam sotsialism, vaid Eesti Vabariik, kus mehaanilisele võrdsustamisele on tehtud lõpp ja igaüks tohib olla vaene omal viisil. Vaeste vahel käivat koguni äge konkurentsivõitlus: kes on ikka see kõige vaesem? (lk 13)
  • Tartu, Tallinna, Narva ja Elva pensionärid üheskoos on villased noorte emade peale, et need ilmaasjata virisevad ja ütlevad, et ei jõua lastele riideid osta. Noored emad vastavad, et pensionäridel pole riideid tarviski, neil juba sõjaeelse vabariigi ajast talvemantlid olemas. Töötud pahandavad: töölised olgu oma miinimumpalga otsas õnnelikud ja pidagu mokk maas, abirahast ei elavat üldse ära. Tööinimesed väidavad vastu, et kui nende palk pereliikmete vahel ära jagada, on sissetulek ühe inimese kohta palju väiksem kui töötu abiraha. (lk 14)
  • Muulased heidavad eestlastele ette, et nendele on jäetud vähemtasuv töö. Eestlased süüdistavad väliseestlasi, et nood on välismaal niigi rikkaks saanud, nüüd tahavad ka veel kunagist vara tagasi. Kõik koos süüdistavad kurjategijaid, kelle päevane toiduraha vangimajas olla suurem kui ausatel inimestel, ja suusatajaid, kes rahva raha eest Faluni kaotama saadetud. (lk 14)
    • "Kodanik on kõiges süüdi", lk 13–14


  • Kodanik on väsinud ja vaevatud — peab naisega tülitsema. Eks kõik alanud sellest, et naine tahtis minna "Vanemuise" ballile. "Pääse 950 krooni," luges naine lehest, ja esitas kodanikule ultimaatumi: ka tema tahab kord elus vabariigi aastapäeva pühitseda, uhke õhtukleit seljas, ja abikaasal vähemasti frakk. Kodanik pakkus naisele kümme krooni, et ostku verivorsti, kamarasülti ja teisi rahvustoite, korraldagu kodupidu. Kui naine jonni ei jätnud, käskis kodanik naisel otsida kusagilt mõni frakis prominent, kes teda 950 krooni eest on nõus ballile kaasa võtma — kuigi tema isiklikult kahtlevat väga, kas niisugust naist keegi ka ilma rahata tahab.
Nüüd on kodanikul silm sinine ja hambaproteesid paranduses, ei saa sülti süüa ega midagi. Saab ainult teleri ees istuda ja isamaalisi üritusi vaadata, neid ei tohi kommenteerida ka mitte, sest vabariigi juubeliaastapäeva arvel ei tohi ometi nalja teha. (lk 15)
  • Kodaniku tütar, tudengineiu, teab kõnelda, kuidas mujal maailmas rahamuresid lahendatakse, Richard Brautigani äsjatõlgitud romaania "Abort" näiteks läheb peategelase girlfriend ülikooli õpperaha teenimiseks topless ettekandjaks. Tütargi tõotab minna. Ülikooli kohvikusse või siis "Sinimandriasse", Kodaniku meelest on ettekandja amet nagu iga teinegi; aga kui ta on sõnaraamatust järele vaadanud, mis topless tähendab, kukub ta koledasti sõimama. Et vabariik tahab röövida tema perekonna viimasegi au ja väärikuse.
Pisipoeg sõnab õpetlikult, et nii lahja lobi peal kasvanud tüdrukut topless'iks ei võetagi, peletab kõik kliendid eemale – et elagu õde pealegi õppelaenust edasi, kui ta korralikku äri teha ei mõista. (lk 15)
  • Viimaks põrutab kodanik rusika vihaselt lauale ja teatab, et kuna tema elu kodus on muutunud väljakannatamatuks, siis ta läheb ja ärandab esimese ettejuhtuva lennuki ning sunnib selle pommiähvardusel maanduma üksikul saarel, kuhu perekonnaliikmed ligi ei pääse. Kass välja arvatud, kassi võtaks kodanik kaenlasse. Nii et kui järgmisel nädalal taas mõni lennuk kaaperdatakse, siis on see kindlasti kodaniku süü. (lk 15)
    • "Kodanik ähvardab kaaperdada", lk 15–16

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel