Ida-Euroopa

regioon Euroopa mandri idaosas


LuuleRedigeeri

Ida-Euroopa —
lausiku lõputu nukrus,
melanhoolsete mõtete maa.
Maa lage kui meri,
meri kaldais kui jõgi,
jõed vaiksed kui järved,
järved seismas kui sood.
Metsad, rabad ja külad,
munakivised linnad —
laadapäeviti tolmused,
muidu tühjad ja tuulised.
Kaugel suurlinnahiilgusest,
kaugel kaunist ja mehisest
uute mandrite võitmisest,
kaugel keisrist ja jumalast,
üleaedsele lähedal...

ProosaRedigeeri

  • See polnud esimene kord, kui Harvey märkas, et Ida-Euroopa vaesed inimesed sarnanevad omaaegsete Lääne-Euroopa vaestega mitte ainult asjade ja riiete, vaid ka kehaehituse ja näoilme poolest. Kes ta oli, kust ta tuli ja miks, see jäigi Harveyl teadmata, sest kui ta tahtis just midagi öelda, avanes uks ja üks mundris politseinik kutsus mehe ära. Mees järgnes talle närvilise valmisolekuga ja uks Harvey ees sulgus jälle. Kannatlikkus, kahvatu nägu ja suur hirm — seal kõnnib kannatus, mõtles Harvey. Ja ma leian, et ta on huvitav. Kas ainult äratundmise kaudu, kui igav võib olla maailm ilma teiste inimeste kannatusteta, saame me teada, kui lootusetult tuulevaikne oleks meie enda elu ilma kannatusteta? (lk 90)
    • Muriel Spark, "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995


  • Meil siin Ida-Euroopas on ajaloolisest kontekstist lähtuvalt jäänud ühiskondlik ja poliitiline aktivism kontrastina lääne häälekatele rahva mobilisatsioonidele kohaliku võimu tasandile. Nüüdisaegne Eesti kodanikuaktivism on seotud 1980. aastate režiimivahetusega, mil sotsiaalsed liikumised muutusid üha nähtavamaks. Mitmed varasemad liikumised taastati (näiteks seltsiliikumiste traditsioon). Nendest kujunes suuresti uus poliitiline eliit, mis võib olla ka üks põhjus, miks ei tekkinud juba toona, kohe uue Eesti alguses, tugevat kodanikuühiskonda.


  • Mõned USA-s levitavad teooriat, justkui oleks see kõik meie süü, sest me laiendasime NATO-t ja käitusime Venemaa suhtes halvasti ja pidanuks olema Venemaa suhtes mõistvamad. Mina arva, et see on rumal vaade.
Olgu läbipaistvuse huvides öeldud, mina olen üks Clintoni ja hiljem Bushi administratsiooni aegsetest n-ö arhitektidest, kes aitas tuua Kesk- ja Ida-Euroopa riike ja ka Baltimaid NATO-sse. See, mida me 1990ndail tegime, oli, et pakkusime Venemaale head kohta ühinenud Euroopas. Mida me ei pakkunud, oli Kremli mõjusfääride ja domineerimise kestmist ei Baltimaades ega Kesk- ja Ida-Euroopas ja me tegime õigesti. Meil oli õigus mitte lubada Venemaale mõjusfääride poliitika jätkumist.


  • Simon Kuper kirjutas 2014 Financial Timesis, kuidas Lääne-Euroopas on ajalugu midagi kaudset, mida võid vaadata kui õudusfilmi, Balkanil aga (ja siia võib rahulikult lisada ka Ida-Euroopa) on ajalugu midagi reaalset, õelat, miski, mis luurab alati nurga taga, valmis hammustama.
Minu põlvkonna idaeurooplased on Ajaloo sündmused, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud vabanemise, oma nahal läbi elanud. Teame, et Sündmused võivad päriselt juhtuda, neist ei saa lahti tekki üle pea tõmmates.
  • Tahapoole vaadates – Teine maailmasõda on eurooplasele üldiselt juba akadeemilise tähendusega, ja kuna see on Lääne-Euroopas seni viimane suur raputus, siis järeldub sellest, et geopoliitika on kontinendi õhtupoolses servas üsna teoreetilise tähendusega mõiste. Lisaks on Lääne- ja Ida-Euroopa kogemus sõjast, selle lõpust, liitlassuhetest ja muust kohati üsna erinev. Joon läheb siin teadagi sealt, kus Stalini väed paigale jäid ega lahkunud.
Geopoliitika põhineb geograafial ja ajalool. On loomulik, et kontinendi servadel, tsivilisatsioonide piirimail Viimases Lahkes Majas elades on geograafiatunnetus teravam. Sama lugu on ajalooga, nagu käesoleva loo algtsitaat ütleb.
  • Nagu kõik Vahe-Euroopa – Timothy Snyderi õudse, kuid täpse määratluse järgi Veremaade – inimesed on tunda saanud, nähakse neid tihti läbi suuremate toimijate prisma, ilma oma tahte ja õigusteta, funktsioonina vägevamatest.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel