Proosa muuda

  • Mitmed inimesed Läänes ütlevad täna, et Venemaa pääses pärast Gruusiat liiga kergelt: karmima käega tulnuks talle selgeks teha, et niisugused avantüürid on lubamatud. Moskvas suure tõenäosusega mõeldakse, et Lääs ei saanud 2008. aastal mitte midagi aru. Kõvemini ja selgemini tulnuks öelda, et ärge trügige oma organisatsioonide, väärtuste ja normidega meie mõjusfääri!


  • Venemaa on globaalsel tasandil laias laastus status quo võim, ent regionaalsel tasandil revisionistlik. Põhjusi selleks viimaseks on palju: nii Venemaal traditsiooniline geopoliitiliste mõjusfääride võtmes mõtlemine, mis jätkuvalt Moskva strateegide seas domineerib, kui ka mitmed Venemaa puhtalt siseriiklikust arengust tulenevad asjaolud. Intervjueerisin aasta tagasi ühe uurimispaberi jaoks tervet hulka Vene (sõltumatuid) sotsiolooge; nad kõik kinnitasid kui ühest suust, et Venemaa poliitiline režiim vajab püsimiseks vaenlase kuju. Vaenlase kuju leitakse kõige lihtsamini aga just nimelt lähiregioonist, endisest NSV Liidust või Varssavi paktist.


  • Mõned USA-s levitavad teooriat, justkui oleks see kõik meie süü, sest me laiendasime NATO-t ja käitusime Venemaa suhtes halvasti ja pidanuks olema Venemaa suhtes mõistvamad. Mina arva, et see on rumal vaade.
Olgu läbipaistvuse huvides öeldud, mina olen üks Clintoni ja hiljem Bushi administratsiooni aegsetest n-ö arhitektidest, kes aitas tuua Kesk- ja Ida-Euroopa riike ja ka Baltimaid NATO-sse. See, mida me 1990ndail tegime, oli, et pakkusime Venemaale head kohta ühinenud Euroopas. Mida me ei pakkunud, oli Kremli mõjusfääride ja domineerimise kestmist ei Baltimaades ega Kesk- ja Ida-Euroopas ja me tegime õigesti. Meil oli õigus mitte lubada Venemaale mõjusfääride poliitika jätkumist.