Seiklus

Seiklus ehk avantüür on ebatavaline, ootamatu, sageli põnevuse, hädaohu või riskiga seotud juhtum.

Proosa

• Grimaud, kelle ta isand oli jätnud lossi värava juurde, oli kuulnud tema vangistamisest, kui Athos sellest Aramisele oli hõiganud, ning sõnagi lausumata asus ta Aramise kõrvale, nagu poleks midagi juhtunud. Grimaud oli teeninud oma isandat juba kakskümmend kaks aastat, ja oli näinud teda nii paljudest seiklustest terve nahaga välja tulevat, et miski ei röövinud enam ta rahu.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 823

• "Ja pealegi on nii ilusal hommikul väga hea väljas piipu tõmmata. Kui teil piip kaasas on, eks istuge maha ja toppige minu tubakakotist täis. Kus meil kiiret — terve pikk päev alles ees!" Siis istus Bilbo ukse kõrvale pingile, tõstis jala üle põlve ja puhus välja ilusa halli suitsurõnga, mis lagunemata kõrgele õhku purjetas ja üle Künka minema liugles.

"Väga ilus!" ütles Gandalf. "Aga täna hommikul pole mul aega suitsurõngaid puhuda. Ma otsin kedagi, kes tahaks ühest seiklusest osa võtta, mida ma praegu ette valmistan, aga väga raske on sobivat meest leida."

"Seda ma usun — eriti siin kandis! Meie oleme lihtsad, rahulikud inimesed ja meil pole seiklusi tarvis. Vastikud, tülikad ja ebamugavad asjad! Ei lase sind õigeks ajaks lõunalegi! Ma ei mõista, mida inimesed neis üldse leiavad," ütles meie isand Baggins, torkas pöidla trakside vahele ja puhus välja uue, veelgi suurema suitsurõnga. Siis võttis ta välja oma hommikuse postiga tulnud kirjad ja asus lugema, tehes näo, nagu ei paneks ta vanameest enam tähelegi. Ta leidis, et see isik talle hästi ei istu, ja tahtis, et ta minema läheks.

• J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 9

• Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis?
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 21

• [Don Ramón:] Aga pea meeles, et seikluste tee on loobumise tee. On ainult kaht liiki inimesi — kaupmehed ja vaimulikud, rahu ja seikluste otsijad. Rüütlid on püüdnud neid kaht teed ühendada, aga see pole kunagi õnnestunud. Tuleb aeg, kus nad peavad valima — ja siis ei ole neid enam. On ainult nimed nagu tühi mõõgatupp."
  • Karl Ristikivi, "Surma ratsanikud". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1963, lk 15

• Telefon heliseks teisiti, kui ta oleks surnud. Alati kiirustaksin vastama, valmis seikluseks. Pargis jalutades vastaksin võhivõõra mehe tervitusele, võtaksin väljasirutatud käe, järgneksin talle põõsastesse, puude vahele! — oleksin helde kõikide vastu! (lk 20)
  • Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

• Euroopa jaoks sümboliseerib meri tundmatust ning laevasõit on teekond ja seiklus. Sellel kujutelmal pole tegelikkusega midagi ühist. Laevasõit on see liikumine, mis on kõige lähemal paigalseisule. (lk 263)
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997

• [Albus Dumbledore:] Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur seiklus.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak 2000, lk 254

• [Dumbledore:] Ja nüüd, Harry, astugem öhe ja ajagem taga seda kerglast ahvatlejannat, kelle nimi on seiklus.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 50

• Mitmed inimesed Läänes ütlevad täna, et Venemaa pääses pärast Gruusiat liiga kergelt: karmima käega tulnuks talle selgeks teha, et niisugused avantüürid on lubamatud. Moskvas suure tõenäosusega mõeldakse, et Lääs ei saanud 2008. aastal mitte midagi aru. Kõvemini ja selgemini tulnuks öelda, et ärge trügige oma organisatsioonide, väärtuste ja normidega meie mõjusfääri!
  • Kadri Liik, "Mis on Ukrainas kaalul?", Diplomaatia, märts 2014

Luule

Luuletaja loeb pimedatele värsse.
Ta ei aimanud, et see on nii raske.
Ta hääl väriseb.
Ta käed värisevad.

Ta tunneb, et iga lause
pannakse siin pimeduse proovile.
Ta peab ise hakkama saama,
ilma valguse ja värvita.

See on ohtlik seiklus
tema luuletuste taevatähtedele,
aovalgusele, vikerkaartele, pilvedele, neoonlampidele,
kuupaistele,
kalale, kes seniajani ujunud hõbedasena vees,
ja kullile, kes hõljunud kõrgel taevas.

• Wisława Szymborska, "Pimedate viisakus", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 24-25