Kangelastegu

ProosaRedigeeri


  • "Noh, kallis krahv," ütles Aramis. "Mis te sellest asjast arvate?"
"Lugu on halb," vastas Athos. "Väga halb."
"Kuid ometi võtsite pakkumise vaimustusega vastu."
"Nõustusin, nii nagu ma alati nõustun kaitsma suuri põhimõtteid, mu armas d'Herblay. Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast."
"Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan inglasi. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad õlut."
"Kas peate siis paremaks siia jääda," ütles Athos, "ja minna omakorda istuma Bastille'sse või Vincennes'i kindlusvanglasse härra de Beaufort'i põgenemisele kaasaaitamise pärast? Uskuge mind, Aramis, siin pole midagi kahetseda. Pääseme vanglast ja teeme kangelasteo - siin pole raske valida." (lk 409)


  • [Virginia Woolf:] "Alates viimasest Lõunapoolusele suundunud ekspeditsioonist seisis aeg tema jaoks paigal. Õigupoolest ta jäigi sinna lumistele avarustele. Jäised tuuled ja polaarööde uduvood pühkisid läbi tema vananeva pea ja seal, kus oleksid pidanud olema kohtumispaigad perekonna ja sõpradega, olid ainult valged laigud. Lastes ja lastelastes, kes tema ümber sagisid, nägi ta ainult oma seikluslugude kuulajaid. Usalduslik suhe oli tal vaid Nanseni, Andrée, Scotti ja Pieryga, kelle päevikuid ta luges ja kelle mõtted talle omadena tundusid. Koos nendega kandus ta jälle jäämerele, avarustesse, kus oli toimunud tema enda suur kahevõitlus loodusega, Lõunarist pea kohal ja mehemeele käsud südames. Kui ümberringi möllas ülemaailmne tulekahju, oli tema kaugel eemal, valevas pakases, ning teda ei puudutanud ei tapatalgud, pommirünnakud ega põlevad linnad. Tema elas endiselt isiklike kangelastegude ajastus." (lk 14)
    • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
    • "Piery" p.o Peary (Robert Edwin Peary, USA Arktika-uurija).