Tiiger (Panthera tigris) on väga suur vöödiline kass.

Julia Wernicke (1860-1932), "Tiigrid", s.d.

LuuleRedigeeri

Tiiger, Tiiger, leekiv sööst
pimepadrikusest ööst!
Mis igivõimsas silmas, peos
vormusid sa, hirmuteos?

  • William Blake, "Tiiger". Tlk. Ilmar Laaban. Teataja, 1958, 25. jaan., nr.2, lk. 4; Laaban, I. Oma luulet ja võõrast, Tln., 1990, lk 196; Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 50.


ProosaRedigeeri

  • Kuis ta [kass Ants] oli alati sääl virk ja armutu, kui lõi omad pikad kihvad rasvasele rotile selga ja neelas elusalt alla. Kuis ta hüppas kui tiiger aidalaest alla hiirekarja sekka ja võttis iga küüne otsa ühe.


  • Iiah viis Tiigri kõige ohaklikuma välimusega ohakapuhma juurde, mis seal iganes leida, ja viipas selle poole kabjaga.
"Näh, väike puhmas, mida ma hoidsin oma sünnipäevaks," ütles ta, aga mis need sünnipäevad siis lõppude lõpuks ikka ära ei ole - üks trill ja trall, ja läinud ongi. Noh, lase aga hea maitsta, Tiiger."


Oh mida küll väikese Tiigriga teha, ei teagi!
Kui ta üldse ei söö, ei kasva ta suureks veel peagi.
Ei meeldi temale ohakad, mesi, ei tõrud,
sest et torgivad ühed ja teised on liiga mõrud.

  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 135


  • Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud.
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 137


  • Tiigrite lastetoas on eineaeg. Paksud triibulised tiigripojad suruvad end vastu ema kõhtu, haaravad nisa lõuakeste vahele ja hoiavad sellest kõvasti kinni. Kui toitev vedelik ei voola suhu küllalt kiiresti, toovad nad kuuldavale rahulolematuid häälitsusi, tonksavad ninaga vastu kõhtu ja patsutavad seda oma pehmete käpakestega. Ematiiger lamab külili. Päikeselaigud tantsivad ta kaunimustrilisel seljal. Ta on täiesti lõdvestunud. Silmad pilguvad uniselt. Pojad võitlevad nisa pärast, nagu oleks see jahisaak. Nad sikutavad, sõtkuvad ja rebivad, aga emal ei näi sugugi valus olevat. Mõnusalt veeretab ta enese selili. Väikesed rullivad end üksteisest üle. Ainult üks hoiab nisa tugevasti suus, teised peavad selle uuesti kinni püüdma. Varsti on neil kõhud täis. Pole enam seda temperamenti, mida väikesed loomad imemise ajal näitasid. Väsimus võtab võimust. Ema külje all puhkavad nad end välja. Tiiger lamab kõhuli. Nüüd pöörab ta ennast poja poole, kes on ta peale kõige lähemal, ja hakkab selle selga lakkuma. Tugev keel kõigutab pisipoissi edasi-tagasi. Lõpuks kukub tiigripoeg pikali ja teeb katset karmivõitu õrnuse käest pääseda. Ema püüab ta oma pehme käpaga kiiresti kinni ja veeretab tagasi. Hoolikalt lõpetab ta massaaži, mis ei tee mitte ainult karva ilusaks, vaid ergutab ka soolte tegevust. Ta pöörab end rahulikult magavate poegade poole, on aga liiga väsinud, et ka teisi üle lakkuda. Laisalt vajub ta külili ja sirutab kõik neli jalga välja. Ta pehme valge kõhualune läigib päikese käes. (lk 13)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:
"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."
Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel