Vikitsitaadid

Juhan Jaik

eesti kirjanik

Juhan Jaik (13. jaanuar 1899 Sänna mõis – 10. detsember 1948 Stockholm) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

  • Teis­pool järve lüpsavad naised lehmi – ka sääl on talu –, ja ise laulavad piimasorinale kaasa, kuna sääsed tantsivad õhus ja mängivad inisevalt viiulit. Nahkhiired, otsides valget, lendavad sulps ja sulps lüpsikusse ja siis märgade nõretavate tiibadega välja, pritsides naiste silmad piima täis, et need peavad vahetevahel katkestama laulu, ning suured lehmad vaatavad vagusalt üle õla tagasi, et mis sääl oli. Aga järveotsas maantee lahkmetel unistab poe ees plangu najal ahne kaupmees ja kuulab hinge kinni pidades kaugeid vankripõrinaid, et kas saab täna veel raha või ei saa, et kas täna saab veel pimedas määrida kellelegi kaela tinast vikati või samblaga täidetud paberossi. Et kas õnnestub või veab?
  • Aga Munamäe jaanik oli alati suurem kõigist, sest see pidi paistma üle kogu eestlaste maa. Sinna laoti ikka määratu virn puid ja kui leek neelas tolle üleni, siis sädeles selle kuma laial Peipsil suuremalt kui koidupuna, mis tõuseb Peipsi idarannalt. Oli nii selgesti näha siis Munamäele suur Peipsi, et nägid jaanikulised, kuis kalad ehmunult vahtisid järve põhjast ennenähtamatut ööpilti. Ja oli näha ka, kuis Saares lendasid Kaali august taeva poole mõõtmatud tule- ja suitsusambad ja kuis purjekad ronisid üle sinimere kaugele kui usinad mardikad.
  • Väsis juba Jants meelde tuletamast läind päevi. Ta tundis, et ta nüüd midagi muud peab mõtlema ja vaatas nõuotsivalt tähtede poole. Need särasid teravas helgis, ja kui Jants silmi pilgutas, siis jooksis tähest kaugele, kaugele sirge hele joon nagu lõng Jantsi ema lõngakerast, kui see kukkus tal põlvilt maha. Ema oli rääkind Jantsile, et taevatähed on inglikesed ja inglikeste manu läheb ükskord Jantsi ema ning kaua aja pärast tuleb Jants ka sinna järele. Jants aga ei taha minna sinna ega taha ka, et sinna läheks ta ema. Sest sääl ei ole elu sugugi parem kui Jantsi tänavuse peremehe man – tähed seisavad ju paigal kui nuiad ja ei tohi liikuda, vist on neile nii käst. Ema on hää küll, kuid igas asjas ei ole Jants temagagi päri, nimelt selles inglite manu minemise asjas ja selles, et ema tahab talvel saata Jantsi kooli. Koolis õpetatakse vene keelt ja kellele on seda vaja? Jantsile küll ei ole vaja. Jants teab küll, et vene sõna vosmi on eesti keeles võta kinni, kuid kas siis inimesel vaja on kõnelda niisugust keelt. Ajab alati naeru pääle vene keel, kõneleja suust tuleb poslamasla lõhna ja õhk ei ole enam puhas. Kooli Jants küll ei lähe ja vene keelt ei õpi!
  • Aga aeg muutus.
See algas pääle sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juurde jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.
Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.
Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linna- ega maakala huvita tütart. Ja sellest see põud vist tulebki.
  • Peremees läks ära. Ta hääl oli kuri ja Peedsu pidi mõtlema sellest, millest ta mõtelda ei tahtnud ega osandki. Pää oli tal täis mingit tuld, vormitut. Ta oskas ju mõtelda vaid kala­dest ja Antsust. Pigemini oli see mulje peremehe vihast, see miski tungis kõrvu kaudu vanamehe pähe ja pesitses sääl kahanemata ja kasvamata. Ja see kestis, kuni Ants tuli õhtu­hämarikus näugudes ta juurde ja ulatas oma pehme saba ta hammaste vahele. Antsu tundis Peedsu kui truud sõpra ja tublit ametivenda, sest mis Peedsu jõekaldal kaladele, seda oli Ants aidas piimapüttide ja leivapätside vahel rottidele ja hiirtele. Kuis ta oli alati sääl virk ja armutu, kui lõi omad pikad kihvad rasvasele rotile selga ja neelas elusalt alla. Kuis ta hüppas kui tiiger aidalaest alla hiirekarja sekka ja võttis iga küüne otsa ühe. Kuis ta neid õgis kümneid korraga, nii et viimase saba jäi hammaste vahelt välja. Ja kuis ta tassis need, kellest isu jagu ei saand, päikesepaistele kuivama, et talveks oleks valmis tagavara...
  • Vidrik elas nüüd rohkem öistes unenägudes kui tõsielus. Ta jäi päeval kinniseks, nukrameelseks ja võõras­tas teisi inimesi. Isegi oma ema kartis, sest arvas, et ei suuda ema eest varjata saladusi, varjata seda, et Liide tema jaoks veel elab. Vidrik hoidis igaühe pilgu eest kõrvale ja vabal ajal hulkus jõe ääres ja vainul, kus ta lapse-eas Liidega koos jooksis. Ta pani tähele, et tänavu vainule palju lilli oli kasvand, palju lillasiniseid suuri käokübaraid. Need olid lihavad lopsa­kad lilled siin, vahtisid õiepõhjast sügavad silmad Vidriku otsa ja tegid vaikselgi ilmal tuhandeid kummardusi.
Need on Liide lilled, mõtles Vidrik ja ei julend neid ühtegi noppida. Mõtles, et nende lillede koduilma on läind Liide. Liide on läind lauluks ööbikutele ja lilledele iluks. Liide laul on saand metsade kohinaks. Liide silmad on saand jõele läikeks. Miks muidu kuuleb nüüd Vidrik metsakohinas teisi hääli kiunuvat, miks muidu on tänavu nii suured õied käokübaratel!
  • Oli jürikuu viimane päev, kui taat panigi sulase töhe, et ta tühjendaks kõik laudad-tallid ja maja ümbert kõik prügi ja prahi veaks mäkke üles puutelgedega vankril. Põllurammu ja rämpsu peab ikka mäkke vedama, küll vihmaga nõriseb seda alla isegi, niisugune on Tohu kavalus. Vead alla – uhub vihm ta säält veel ikkagi ära, poleks kasu kedagi, aga Tohu armsatel kalakestel oleks järve põhjas paha, kui värske, magusa vihmaveega jookseks järve kalakoju ka Tohu laudasõnnik. Ei, ikka peab mäkke vedama, sääl kruus kõige kalgim, savi kõige rängem ja päike imeb sääl viljataimi halastamatult.
Sulane vedas siis koorma koorma järel, venis mäkke kui härg ja ajaga olnud põrmugi kokkuhoidlik. Talu ju väike, hobuseluu jõuetu, peremees kui surmavari ja vananaise nutupasun – ega siin maksa tööd teha usinalt. Päevad kaovad, rikkaks saamise lootusi ei ole. Võõras siin maal rikkus ja tuuletallamine see, kui keegi homsest ootab suuremat ja roh­kemat kui tänasest. Oled õnnelikult ilma sündind – hakka kohe surma ootama.
Roni kuutõbisena mäekülgil ja näri otsast oma lahja elu­kest, mis viib sind kord Tsiapalu pedakate vahele, kus saa­vad jällegi liivaks need, kes söönd selle liivase maa leiba.
  • Siis tuli igavus mu tuppa. Laual ootas veel piduroog küla­lisi. Südames oli veel tuhat õrnust, mis pakitsevalt ootasid osalist. Hinges oli veel tuhat muinasjuttu, mis ootasid kuula­jat. Silmades veel tuhat tuld, millest võis saata ligimesele tuhat pilku sõprussädelusega.
Vaatasin tummalt läbi akna üksi oma rikkuse juures. Olin nii rikas siis, et terve ilma oleksin võinud kingitustega teha õnnelikuks. Tulge keegi, kõik teeksin õnnelikuks.
Kutsuda kuusk tuppa? Kutsuda too kask oja äärest? Kut­suda too sisalik kännu juurest?
Läbi akna langes põrandale suur nelinurk päikesepaistet. Tärkas mulle äkki kuldne mõte - kutsuda päike külla, too mu vana tuttav ju lapsepõlvne, too mu igapäevane saatja lapsemängudel kaugel mahajäänd Lepaveerel.
Astusin toas aknale. Ulatasin käed läbi akna päikese poole, saatsin ta poole sõbraliku kutse, vaatasin talle silma sõprussooja pilguga.
Ja ennäe, päike tuligi mu tuppa.
Tuli sõbralikuna ja istus mu lihtsa laua juurde, jõi kannust vabarnaviina ja kiitis. Siis algas me jutuvest.

    "Ütle, päike, mulle, kus on ilma ots?"
    "Sääl, kus sulab maailm, kuivab meri, sääl on ilma ots."
    "Ütle, päike, ütle mulle, kes on inimene?"
    "Leivasööja, lihasööja, hädaldaja – see on inimene."
    "Ütle, päike, ütle mulle, tead sa, mis on õnn?"
    "Magamine, õgimine, raiskamine – see on teie õnn."
    "Ütle, päike, ütle mulle, mis on ülim õnn?"
    "Maailm, meri, mets ja taevas – kõik on ülim õnn."

  • Kui Tsuil oli kõht täis, siis ta nägu läks väga murelikuks. Tsui oli nüüd nagu rikas mees, kellel alati on suur mure, kuhu peita oma varandus varaste eest. Sellest nägime meie, ja Tsui ise vahest mõistis ka, et rikkus küll teeb ühelt poolt õnnelikuks, aga teisest küljest toob kaasa niisugust suurt muret ja südamenärimist, millest enne polnud aimugi.
Kui rikas mees viib oma varanduse [[pank99a, siis Tsuil oli ka oma pank, kuhu ta viis oma väärtasjad – pooliti näritud kon­did, täiesti ära näritud kondid, kurja lehma mahalõigatud sarveotsad, kodukeedetud seebi tükid, mida nuusutades Tsui oli teinud kindlaks, et see on kunagi olnud liha, kuid perenaise poolt keetmise juures nii ära rikutud, et sööks küll, aga ei lähe sisse. Aga Tsui teadis, et kõik päevad pole saamapäevad, kõik on küll söömapäevad, ja seepärast ta viis kõik oma leitud vara­natukese hoolega oma panka, et hädakorral oleks võtta nagu vanast võlast. Väga tark ja ettenägelik koer oli see meie Tsui.
Aga see Tsui pank, see oli mets. Ta viis kõik, mida ta tahtis peita, metsa. Sääl ta viis oma kondi tiheda põõsa alla, kiskus jalaküüntega lehepuru üle ja siis alles tuli koju oma majavahtimise tööle tagasi.
  • Tähtsaim kõigest on laul. Nimelt minu laul. Poleks ma sellel arvamisel, mis mõttega teeksin siis suu lahti kas või korrakski? Teotseda millegi mitteesmajärgulisega oleks kuulmatu kergemeelsus. Seepärast ongi minul vaid kaks hoolt: et laul kõlaks täna ja et ta kõlaks ka tulevikus.
Poleks kurvemat teadmist kui see, et oled viimane kägu oma suurest sugukonnast. Seepärast on mu mureks hoolit­seda, et kasvaks kuulsate kukkujate arv ning et meie ainuõiguse laul siis suurema jõuga suudaks vallutada südameid. Et meie laul omandaks elulisema tähenduse ning saaks aina kasvavaks teguriks eluveergudel. Kuni kord kogu maakera keerleks vaid meie laulu ümber ja meie laulu jõul, kõikide meeled toituksid meie laulu tõdedest, kuni kõik maamullast võrsuv oleks elustatud vaid ühest südamest, millele mina kõr­gest ladvast lausun sügavamõttelise lõppsõna – "kukku"...


  • [Tuuts-Juhan:] Mis sa sääl teed ennast suureks nõiaks või asjameheks, kui tarkust pole pääs midagi, ainult üks kolmandat sorti kaarnakivi taskus. Ja tulevad veel meiegi juurde kiitlema, nagu oleksime meie ei tea kes, nagu meie poleks maailmas midagi kuulnud ega näinud.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Juhan_Jaik&oldid=100188"