Carlton Alfred Smith, "Tüdrukud lõnga kerimas"

ProosaRedigeeri


LuuleRedigeeri

Päeva sädemete parras
jahedana vette sujub,
langeb koost, suur kuldne varras
une varjusiidi kujub,
lõnga külge lõngaudet
liidab, mana musta lõime
elu punatoimset kudet
unustuse linikule.
Võlu piirab tunde tule
endamaksmapanuvõime.
Irdumine maisest sihist
hargneb sellest lõngavihist.

  • "Une kaev" (1936). Tõlkinud Ivar Grünthal. Teataja, 7. detsember 1957


Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.
...
Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.

  • Muia Veetamm, "Lõuka ees", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 14)
 
Vikipeedias leidub artikkel