Labürint

Labürint on keeruka struktuuriga rajatis, millest on raske leida väljapääsu.

Fingerlabyrinth01.jpg

ProosaRedigeeri

  • Filosoofia pole sageli muud kui julgus siseneda labürinti. Kes aga unustab siis ka sissepääsu asukoha, võib kergesti omandada iseseisva mõtleja maine.


  • Kord ütles Ts'ui Pên: "Lähen erru, et raamatut kirjutada." Teine kord: "Lähen erru, et labürinti ehitada." Kõik mõtlesid kahte teost; keegi ei taibanud, et raamat ja labürint on üks ja seesama.
    • Jorge Luis Borges, "Hargnevate teede aed", rmt: J. L. Borges, "Hargnevate teede aed", tõlkinud Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5/6, lk 73


  • Kirjutaja, kes tutvustab lugejatele oma raamatut, mis sisaldab mõtteid, mida ta ei ole ehk küll ise välja mõelnud (sest kui palju on siis meie ajal õigupoolest võimalik välja mõelda midagi tõeliselt uut?), kuid vähemasti leidnud ja enda omaks teinud, millega ta on pikki aastaid elanud justkui oma hinge ning südame omandusega: seesugune kirjutaja, julgeksin ma väita, annab oma raamatuga, olgu see siis hea või halb, teatud mõttes osa oma hingest publiku kätesse. Ta ei avalda mitte ainult seda, millega tema vaim on teatud ajavahemikes ja teatud asjaoludel tegelnud, millised kahtlused on teda vaevanud ning kuidas ta on neist võitu saanud, vaid arvestab ka (sest mis imeasi ahvatleks muidu literaadiks hakkama ja oma südamele lähedasi teemasid talitsematu rahvahulgaga jagama?), ta arvestab üksikute, ehk õige väheste samamoodi meelestatud hingedega, kellele need või nendesarnased mõtted on aastate labürindis oluliseks saanud. Nendega peab ta ise nähtamatuks jäädes nõu, nendega jagab ta oma tundmusi, samuti ootab neilt paremaid mõtteid ning õpetussõnu, kui nad on jõudnud temast kaugemale. Selline hingede ja südamete läbikäimine on ainus ning suurim heategu, mis on sündinud raamatutrükkimisest, mis muidu on kirjutavatele rahvastele sünnitanud kahju niisama palju kui kasu. (lk 13-14)
  • Jumala kulg looduses, mõtted, mida Tema kui maailma valgus on meile oma loomise jadas teoga näidanud — see on püha raamat, mille kirjamärke ma olen usinalt veerinud ja veerin jätkuvalt küll mitte päris õpipoisi kombel, ent vähemasti truisti ning usinalt. Kui mul oleks nii palju õnne, et jagada kas või üheainsaga oma lugejaist raasukest sellest magusast vaimustusest, mis mind valdas, kui tajusin hoomamatu Looja igavest tarkust ja headust tema tegudes, ning usaldust mu enese hinges, millele ma ei oska nime anda — siis oleks see veendumusega seonduv vaimustus kindel kütke, mille toel võiksime käesoleva teose käigus riskida siseneda ka inimajaloo labürinti. (lk 17)



DraamaRedigeeri

Nüüd härg veab oma iket ilmaaegu,
ka kündja higi voolab asjatult,
noor vili määndub ohteid ajamata,
jääb tühjaks koppel lainetaval arul,
suu-sõratõves kari nuumab kaarnaid,
kus veeremäng käis, õõtsub mudatiik,
ja labürindikeerud ilumurul
on kasvand kinni, keegi neil ei käi.

  • William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 331


LuuleRedigeeri

Mis piinlik lugu! Nüüd kui lihtne alev
su ees on kunagine labürint!
Rõõm kulus narmaile kui odav kalev
ja mure pleekis nagu lahja tint.


kas külvati või palvetati ainult
ei kasvand lilli siin ei ööbikuid
ja mõõdeti ses joontelabürindis
nii ringe nurki kui ka rööbikuid

KirjandusRedigeeri

  • Octavio Paz, "Üksinduse labürint", 2003, tlk Marvi Järve