Trükikunst

Charles Frederick Ulrich, "Väike trükikoda Haarlemis" (1884)

Proosa

• Rohkem kui korra on väidetud, et sedamööda, kuidas riigis kahanevad tõelised voorused, kasvavad näilised. Tundub, et kirjanduse kohta maksab sama saatus, kui ma jälgin, kuidas meie ajal vastavalt sellele, kuidas hakkab kaduma mälestus stiili voorustest (tarvitamist ma ei mainigi), kasvab trükikunsti ilu. Ühtegi klassikalist teost ei trükitud omal ajal sedavõrd elegantselt nagu tänapäeval ajalehti ja muud poliitilist mulinat, mis on määratud kestma päevakese; ent kirjutamise kunsti enam ei tunta ja niisamuti kuuldakse vaevalt selle nimegi.
  • Giacomo Leopardi, "Mõtted", tlk Maarja Kangro, Loomingu Raamatukogu 3–4, 2008, lk 71

• Laotrükk oli Ankh-Morporkis küll tuntud, aga kui võlurid sellest kuulsid, teisaldasid nad lao kiiresti kuhugi, kust keegi seda üles ei leidnud. Tavaliselt nad linna valitsemisse ei sekkunud, aga kui asi puudutas laotavat trükikirja, siis nad nalja ei mõistnud. Miks see nii oli, ei olnud nad kunagi seletanud, ja inimesed ei käinud ka peale, sest keegi, kes oma kehakujuga rahul oli, ei käinud võluritele peale. Nad leidsid lihtsalt teise lahenduse ja graveerisid kõik raamatud lehekaupa. See võttis kõvasti aega ja tähendas muuhulgas, et Ankh-Morpork pidi hakkama saama ilma ajalehtedeta, mistõttu rahval tuli end lollitada omal jõul nii hästi-halvasti, kui parajasti korda läks.
  • Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, Varrak 2005, lk 107

• Ent igal juhul ei tohiks olla palju palutud, et graafilist disaini teeks keegi, kes teadvustab oma positsiooni visuaalkultuurikandja ning sõnumivormistajana, võtab oma ajalooliste eelkäijate (fondivalajate, plakatikunstnike, ladujate, trükkalite, köitjate jne) ees vastutuse, on võimeline oma erialast vaimustuma ja soovib seda kirge oma töös jagada – ehk suhtub oma erialasse austuse ja ärksusega.
• Teisalt pitsitab aina teravamalt tajumus, et iga raamat, nagu ka kunstinäitus, on alati potentsiaalselt välditav materiaalne kulu. Seda enam võiks selles rituaalses sünnitusprotsessis tulla ilmale midagi võimalikult läbimõeldut, millel on sisu kõrval väärtus ka füüsilise disainobjektina. Seejuures ei pea väärikas või eriline sugugi tähendama priiskamist – osav disainer pöörab piirangud ja kitsaskohad tugevusteks. Eesti on ideaalne koht põnevalt mõtestatud trükiste teostamiseks: meie tiraažid on väikesed ja trükikodade (tasku)sõbralikkus maailmakuulus. Oleks imetore, kui meie kirjastajad taipaksid seda hinnata ning otsida ja värvata vastava hariduse, kogemuse ja pühendumisega disainereid, selmet teostada hooletumaid variante.
  • Maria Muuk, "VÄLGATUS: Disainieetilisi peegeldusi", Värske Rõhk, 21.12.2021