Maria Muuk

Eesti disainer ja kunstiteadlane

Maria Muuk (sündinud 27. juulil 1994) on eesti disainer ja kunstiteadlane.

ArtiklidRedigeeri

  • Teiste kohustuste arvelt näpatud õhtutundidel mediteerisin kümnete erinevate formaatide, laotuste, värvide, illustratsioonide ja kirjatüüpidega, üritades iga kombinatsiooni juures tähelepanelikult kuulatada, mida selle kohta võiks arvata nii käsikiri, kirjastaja, lugeja kui ka raamat ise. Minu jaoks on oluline, et kõik disainis sisalduvad osapooled suhtleksid omavahel kui võrdsed. Iga komponent peab teist austama, teda tugevdama: font formaati, päised ja vahepealkirjad tekstiplokki, erinevad raamatuosad üksteist; mugavus põnevust ja ilu, tehnilised võimalused mõistlikkust ja väljaande olemust, ajalugu tänapäeva ja vastupidi. Ma tahan anda pealtnäha keerukatele teguritele ja allikmaterjali nõrkustele võimaluse saada kogu kontseptsiooni tugevusteks, süsteemi alustaladeks. Ma tahan, et raamat näitaks välja oma teadlikkust raamat-olemisest; et ta usaldaks iga endas sisalduvat sõna, sõnumit ja lehekülge olema põhjamaiste paberimetsade ohverduse väärilised; et ta astuks ladumis-, trüki- ja köitemeistrite sajanditepikkuse peentöö jälgedes ja arendaks seda tänulikult edasi; et ta ei alahindaks oma lugejat, selleks et lugeja ei alahindaks teda. Vastastikune austus on mind käekõrval vedav printsiip nii inim- ja loodussuhetes kui disainitöös.
  • Disainerid on üldjuhul patoloogilised õigustajad ja põhjendajad – meid on nii treenitud töötama, aga see annab paljuski ka meie identiteedile tähenduse. "Miks?" voolab üsna ühtemoodi veres nii kasutajakogemusega tegeleval tootedisaineril, reklaamiagentuuri projektijuhil, kirjatüübidisaineril kui akadeemilisel disainer-kui-kunstnik/kuraator/uurija/kirjastajal. Meie kõigi olemus on sisuliselt vastus; me käitleme ja võimendame olemasolevat, teeme seda avalikumaks. Ärimaailmas on brändingustrateegiad ja vormiotsused põhjendatud kahtlaselt täpsete prognoosidega selle kohta, kuidas publik reageerib teatud värvile, kirjatüübile, keelekasutusele või navigatsioonile (à la oranž tõstab söögiisu, kirjatüübis Palatino laotud teksti on kõige kergem lugeda, X-nupu asukoht ülal paremal on kõige intuitiivsem). Disainerit on vaja, sest tema erioskus – lahendada probleeme ning muuta protsesse inimese jaoks efektiivsemaks ja nauditavamaks – tõstab elukvaliteeti, käivet ja kasumit.
  • Tudengina jäi mulle mulje, et just küsimis- ja põhjendamisoskus on see disainerile eriomane, teda amatöörist eristav ja talle eksisteerimisõiguse andev võluvõime. "Miks" torkis, kiusas, hirmutas ja peletas eemale kõik lõbu, ilumeele, mugavuse või tuttavlikkuse pärast tehtud otsused. Oma tõsiduses ja kriitilisuses tekitas "miks" tunde, nagu disaineritel oleks mingi kõrgem, objektiivne positsioon süsteemide ja inimkogemuse hindamiseks ning parem teadmine nendesse sekkumiseks. Aastate jooksul olen hakanud aduma selle modernistliku tondi haprust. Intuitsioon, mängulisus, harjumuspära jmt on kõik legitiimsed disainiprintsiibid ja on ülivahva, et igaüks meist saab end disainivahendite abil nii hõlpsalt väljendada, nagu see tänapäeval võimalik on. "Miks mitte?" – kui mittedisaineri tehtud kujundus täidab eesmärki, edastab sisu ja kõnetab publikut, siis mis õigus on disaineril sellest kuidagi üle olla? Ilmselt meid ei olegi otseselt vaja. (See on muidugi üldtervislik suhtumine, millega peavad end harjutama kõik tänapäeva ilmakodanikud.)
  • See olukord on nii tüüpiline: järjekordne näide miks-mitte-suhtumise kehvast rakendamisest, mis võimestamise asemel viib silmakirjalikkuseni. Meie kultuurimasinat jooksutavad parimate kavatsustega hakkajad inimesed, kes levitavad vajalikku sõnumit ja õilsaid väärtusi, ent pühenduvad vähevõitu nende väärtuste läbimõeldud implementeerimisele tolle masinavärgi tööprotsessides. Küsimus ei ole põhjendatuses, vaid austuses – nii oma erialase töö kui teiste inimeste vastu.
  • Ega lugeja saa ju aru, kui küljenduses on mõned suuremad augud, köitevaru veidi liiga kitsas või täpitähed fondist puudu – ta mõtleb, et nii peabki olema. Ja teisalt, lugeja ju ootab tuttavat välimust, suhestutavat standardit, mitte mingeid disaineri vormimänge. Paraku kujundab seda standardit jätkuv ülejalatöö inimestelt, kes ei paista teadvustavat graafilist disaini kui järjepidevat, rikkaliku ajaloo, oleviku ja tulevikuga distsipliini/kultuuri ega enda rolli selle kandmises ja arendamises.
  • Ent igal juhul ei tohiks olla palju palutud, et graafilist disaini teeks keegi, kes teadvustab oma positsiooni visuaalkultuurikandja ning sõnumivormistajana, võtab oma ajalooliste eelkäijate (fondivalajate, plakatikunstnike, ladujate, trükkalite, köitjate jne) ees vastutuse, on võimeline oma erialast vaimustuma ja soovib seda kirge oma töös jagada – ehk suhtub oma erialasse austuse ja ärksusega.
Vähetajutud tõsiasi on see, et kõigi nende eelkäijate analoogmaailmas täiustatud rollid kaotasid arvuti tulekuga suure osa oma relevantsusest, ent ometigi paistavad mitmed suurkirjastused nii meil kui mujal praegu toimivat paljuski sarnaste segregeeritud loogikate ja struktuuride järgi kui tollal. Küljendaja on madalaima pulga odavtööjõud, raamatusisu maketi loob keegi kunstiline toimetaja, disaineri ülesandeks jääb visualiseerida kaas. Samal ajal on paari aastakümne jooksul välja koolitatud terve hulk graafilisi disainereid, kes mõtestavad oma tegevust, sh raamatu kujundamist, holistliku digitaalse ja materiaalse sünteesina kõigist neist varem tehnoloogiliste tingimuste tõttu lahus olnud osadest. Tänapäeval ei oska ma selle kapseldumise taga näha muid põhjuseid kui traditsioonilembust, mugavust ja ignorantsust. Kirjastused jätkavad suuresti (mitme) põlve otsas kokku klopsitud hooletute keskpärasuste liinitootmist, sellal kui noored raamatu-kui-terviku-kujundajad otsivad endale kohta paralleeluniversumites.
  • Teisalt pitsitab aina teravamalt tajumus, et iga raamat, nagu ka kunstinäitus, on alati potentsiaalselt välditav materiaalne kulu. Seda enam võiks selles rituaalses sünnitusprotsessis tulla ilmale midagi võimalikult läbimõeldut, millel on sisu kõrval väärtus ka füüsilise disainobjektina. Seejuures ei pea väärikas või eriline sugugi tähendama priiskamist – osav disainer pöörab piirangud ja kitsaskohad tugevusteks. Eesti on ideaalne koht põnevalt mõtestatud trükiste teostamiseks: meie tiraažid on väikesed ja trükikodade (tasku)sõbralikkus maailmakuulus. Oleks imetore, kui meie kirjastajad taipaksid seda hinnata ning otsida ja värvata vastava hariduse, kogemuse ja pühendumisega disainereid, selmet teostada hooletumaid variante.
  • Kaasav koostöö ja kommunikatsioon ongi praktikas väga keeruline, eriti kuna individualistlik ja tootlikkusele orienteeritud ühiskonnakorraldus seda ülemäära soosinud ega õpetanud pole. Seda enam on jätkusuutlikumate ühistegutsemiskultuuride teadlik katsetamine ja arendamine (sh ka põrumine, vabandamine, õppimine, jagamine!) igaühe õlul.
  • Austa oma tööd põhjaliku läbimõtlemise, mõtestamise ja väärtustamisega, ole valmis teadjamatelt küsima ja ka kõrvale astuma. Austa teist inimest ja tema tööd vahetu, selge, läbipaistva ja empaatilise suhtlusega, mis annab talle võimaluse konteksti mõista ja võrdsena vastata.


  • Muidugi on dekolonialism ja postkolonialism eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude vallutuste kontekstis. Ajalooliselt rassi alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende ekspluateerimise arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud vastutust teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv haridus toetab klassikalise Euroopa-põhise kaanoni rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab patriarhaalsete, kapitalistlike ja modernistlike väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb silmakirjalikkuse ja kuritarvitamisega, seisneb selle ideoloogia unikaalsus sisekaemuslikkuses, enesekriitilisuses ja vastuolude aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.
  • Idee lääne progressiivi maandumisest Eestisse, et järelaidata meid samamoodi mustanahalistest hoolima nagu "tsiviliseeritud" läänlased, hoolimata sellest, et meil ajaloolist süüd nende ees ei lasu, võib arusaadavalt tunduda ülekohtune ja heidutav.
  • Osalesin mõned aastad tagasi magistriprogrammi raames Hollandis valge privileegi teadvustamise töötoas, kus, pidades tõdema, et ma ei pea taluma argidiskrimineerimist oma nahavärvi tõttu ja mul on täielik õigus saada oma koduriigis haridust ja arstiabi, avastasin end grupi kõige kõrgemalt positsioonilt kõrvuti minust kümme aastat vanema Hollandi valge mehega, kes omab Amsterdamis kinnisvara. Ebaõiglus ja segadus ajasid mind tohutult närvi: te ei saa aru, ma olen Ida-Euroopast! Need olukorrad ei ole võrreldavad! Minu esivanemad olid pärisorjad!
Sestsaadik olen teravalt tähele pannud, kui vähe suhestub dekoloniaaldiskursus ikka veel kogemustega, mis tulenevad Nõukogude okupatsioonide, Vene impeeriumi või ka Saksa ristiretkede kontekstist. Need seosed ongi komplekssed, aga see ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Kui neid luuakse, siis mitte niivõrd kohalikus kontekstis, vaid diasporaas, võideldes idabloki esindatuse eest lääne kolonialismi kontseptsioonides [---].
Avalikkusele tuli üllatusena, et tegelikult on pealkirjastamine suuresti olnud koguhoidjate tavapraktika. Muuseumikogud on täis kunstiteoseid, millele autorid pole pidanud vajalikuks nime panna, sest need pole algselt olnud ehk mõeldudki väljapanemiseks – nagu Marge Monko esile tõstis, polnud 20. sajandi alguses neid institutsioonegi, mis tänapäeval meie iseenesestmõistetava kunstimaastiku moodustavad. Kogutud materjalide pealkirju ja kirjeldusi uuendatakse pidevalt, sedamööda, kuidas üht-teist nende kohta välja uuritakse (nt kui saadakse kinnitust, et varasem "järvevaade" kujutab konkreetset järve). "Erinevuste esteetika" oli esimene Kumu näitus, mis selle protsessi kulisside tagant lavale tõi – ehk andis märku, et ka muuseumi roll selgete narratiivide esitajana on illusoorne.
  • Täpselt samamoodi nagu igaüks meist võib mistahes kontekstis teha keelelise otsuse kasutada sõna "neeger", saates sellega välja teatud signaale, võib igaüks meist, näiteks näitusekuraator, teha keelelise otsuse leida sellele alternatiiv, võimaldades teistsuguste konnotatsioonide loomist või ebasoovitavate eiramist. Selle pretsedendi omaksvõtmine ja mistahes kontekstis kasutama hakkamine on isiklik otsus; see olukord ei erine tavapärasest keeleevolutsioonist kuidagi bürokraatilisuse või vägivaldsuse poolest. Ainuke erinevus – ja aspekt, mis tekitab selle kõige juures trotsi – puudutab selliste inimrepresentatiivsete sõnade moraalset-empaatilist kaalu.
  • Vestlusõhtul ilmnes imetore hiljutine näide seoses sõnaga "naine", mille piiratust on hakatud taaskord eelkõige angloameerika sfääris teadvustama transsooliste inimeste kaasamisel. Eesti publikus tekitasid sõnastused "naisidentifitseeriv inimene" ja "menstrueeriv/vagiinaga inimene" naerupahvakuid – need tunduvad seda kummastavamad, kuivõrd meil on eesti keeleruumis õnn ja õnnetus mitte tegeleda enamikes teistes grammatikates vältimatute sooasesõnadega. Selle tähistaja niivõrd spetsiifiliseks timmimine tundub vähemalt igapäevakõnes absurdne, ebaloomulik; see tungib mugavustsooni, tekitab võõristavat valvelolekut.
Teisalt annab nn poliitkorrektsete ümbersõnastuste kasutamine austava ja kaasava signaali – see teadvustab ning legitimeerib alandatud identiteete ja inimsusi, aktsepteerib nende taotlust või palvet end mingi sõnastuse kaudu potentsiaalselt vestlusse kaasata ja aitab seekaudu kaasa nende tõsiseltvõetavusele demokraatlikus ühiskonnas. Kui ma ei kasuta fraasi "naisidentifitseeriv inimene", ei tähenda see kohe, et ma olen transsooliste vastu, aga kui ma seda teatud kontekstis teen, siis on see žest, et ma olen nende olemasolu ja inimväärikust tunnustanud.
  • Sõnavabadusega kaasnev sotsiaalne vastutus tähendabki, et me võiksime pidevalt olla valmis piirama enda vabadust öelda välja kõike, mida sülg suhu toob, hoolitsemaks võimestava dialoogiruumi säilimise eest. Poliitkorrektsus ei ole ülalt alla antud käsk, vaid avatud kutse jagada oma inimsust, võrdne võrdsega.
  • Esiteks on Eesti rahvuslus suures osas baltisaksa nägu – meie endi kultuurilise eneseväärikuse struktuurid (näiteks laulupidu, aga ka institutsioonid nagu muuseumid) on otseselt üle võetud meie rahvast valitsenud koloniaalvõimult. Rahvusliku ärkamise lävel kuulus imperiaalteaduslikus käsitluses eestlane ("tšuhnaa") veel loomariiki, oli vähem-kui-inimene, tsiviliseerimata alamrass nagu paljud teisedki. Et liigitamis- ja tõuaretushulluses suurvõimude eugeenilistel sõjatandritel ellu jääda, ei jäänudki eestlasel suurt muud üle, kui oma euroopalikku heledust ja valgustatust võimalikult tõhusalt tõestada. Erinevalt paljudest teistest võimaldas eestlasel koloniaalsel hierarhiaredelil ülespoole ronida ja maailmas kulgedes tükkmaad kergema vaevaga tunnustust pälvida tema valge nahk. Isegi kui omariiklus ei võimaldanud nt eesti kunstnikule veel tajutavat sotsiaalse staatuse tõusu, siis nende värviliste inimeste ees, keda ta kujutas – näiteks Konrad Mägil roma tüdruku ees, nagu kirjeldas Eero Epner –, oli tal üüratu (ja tegelikult täiesti arbitraarne ning mõjutamatu) privileeg.
  • Lääne dekolonialismis kõneldakse palju vastutuse võtmisest ja süü aktsepteerimisest. Ida-Euroopa puhul võiks rõhuda pigem kaasvastutusele, sõltuvussuhtele koloniaalmaailmaga ja tänu sellele tekkinud võimalustele. Ohvrinarratiivi heietamise kõrvalt võiksime ehk olla tänulikud prestiiži ja eeliste üle, mida euroopalikkusega samastumine on meile võimaldanud. Ka Eesti NSV nautis ju ihaldusväärset "Nõukogude Lääne" staatust, ning võrreldes paljude teiste mitte-euroopalike kogukondadega kannatasid Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad Nõukogude tsiviliseerimisterrori all mõnevõrra vähem.
  • Kui selle inimsuse ja elukvaliteedi – ühes kõigi tema harjumuspäraste elementide ja enesestmõistetavustega – on suures osas taganud mulle pärandatud euroopalikkus, siis see teeb mind lääne vägivaldses ajaloos ja protsessides mitte küll kaassüüdlaseks, aga sellega seotuks, kaasvastutavaks. Suurele osale sellest harjumuspärasest on aluse pannud rassipõhine dehumaniseerimine. Toidulaudki on selle illustreerimiseks hea näide – oleme ju kõik harjunud tarbima industriaalorjandusega lahutamatult seotud suhkrut, kohvi ja vürtse nagu kaneel ja muskaatpähkel, kui mitte rääkida "Erinevuste esteetikas" esile toodud tubakast. Vähim, mida ma selle kaasvastutusega teha saan, on olla teadlik enda pilku varjutavast eelarvamusteloorist ning valmis mulle pärandatud inimsust jagama ja mitmekesistama – võimestama teist nii, nagu ma tahaks, et mind võimestataks.


  • Parimatest kavatsustest hoolimata ei pruugi disainiaktsioonid viia toimivate pikaajaliste lahendusteni. See aga ei takista asjaosalistel end maailmaparandajatena tundmast ja üksteisele tunnustust jagamast.
  • Ka selliste raskuste korral, mis mõjutavad sõna otseses mõttes meid kõiki, nagu praegune pandeemia, leiavad disainmõtlejad ja häkkijad lahendusi, pidades justkui enesestmõistetavaks, et igaühel on võimalust ja huvi need kasutusele võtta.
  • Nõnda triivivad ka paljud häkatonil sündinud prototüübid pigem spekulatiivse disaini ja fiktsiooni valda. Need on nagu ulmefilmi tehnoloogilised liidesed, mis võivad usutavad paista, kui tausta süüvimata filmimaailma sisse elada. Olles ise osa praegu vändatavast linateosest, jään nõutuks: miks peaksin pandeemia ajal hakkama saamiseks laadima alla veel ühe äpi, kui uudisteportaalid ning ühismeediaplatvormid mind niigi juba rohkem kui küllaldaselt informeerivad? Pigem teeb mulle muret nutisõltuvus ja fakt, et mu niigi sage telefonikasutus on viimase kahe nädala jooksul kasvanud 30%, rääkimata arvutist. Ma ei usu, et ükski väidetavalt tsentraliseeritud ja erakordselt objektiivne koondportaal leevendaks infojanu, mis on nüüdseks niikuinii juba veidi vaibunud. Miks peaks mul vaja olema veel ühte Messengeri, Facebooki või Redditit? Nüüd, kui arvuti on ainuke vahend nii töötegemiseks, õppimiseks, lõõgastumiseks kui ka suhtlemiseks (vähemalt kolme platvormi või programmi vahel laveerides), tundub sotsialiseerumine kurnavam kui eales varem.
  • Häkatonlaste ind meenutab veidi nagu paani­kas ostlemist: kui igapäevased tugi­struktuurid varisevad, tekib intuitiivne vajadus kuhjata kokku nii palju krohvi ja ehitusmaterjali kui võimalik, et iga pragu tihedalt kinni toppida ja ühtlasi ühiskond uuesti üles ehitada. Aga postid ju veel kannavad ja enamjaolt piisab "probleemide lahendamiseks" koduste ressurssidega tehtud väikestest liigutustest, mis mõjuvad tänu tuttavlikkusele leidlike ja arusaadavatena. Lugesin kuskilt möödaminnes lugu õpetajast, kes kasutas kodutingimustes videoloengu salvestamisel tahvlina oma külmkapiust. See lahendus kõnetab tükk maad rohkem, kui näiteks häkatonil sündinud kohmakapoolne digijoonistamise rakendus VidED.
Kriisiolukorra võlu ongi loomingulisuse esiletulek ka neis, kes ameti poolest disainer või kunstnik ei ole.
  • Tahtmata pidada kiidu­kõnet monopoolsetele suurkorporatsioonidele, pean tõdema, et praegu toimivad just nende platvormid mingil määral siduva ja harjumus­pärase pinnana, millel seisab meie ühiskond.
  • Kuidas vahendada otseülekande kaudu kollektiivse ja/või ruumilise kogemuse atmosfääri (arvestades sealjuures katkendliku ja uduse ühendusega)? Kas on võimalik elutuppa üle kanda näiteks teatriskäigu rituaalide pühalik-pidulikkust või kunstinäituse avamise veinirüüpamist ning väikevestlusi? Kuidas nende üritustega seotud käitumismallid ja ootused ümber pro­grammeerida? Selliste küsimuste uurimine, analüüsimine ja prototüüpide väljatoomine võiks muuta kultuuri­tarbimist laiemaltki.
  • Graafikutelt on näha, et need, kes pole harjunud infot internetist saama, ei taju kaasvastutust pandeemia seljatamisel nii suurel määral kui põlised digitarbijad – rääkimata veebipõhiste uuslahenduste vajakajäämisest nende gruppide kaasamisel. Enamiku viiruse paremaks haldamiseks mõeldud tehnoloogiliste lahenduste puhul ei ole arvestatud nendega, keda viirus kõige rohkem ohustab. Kortermaja koridoriseinale kinnitatud paberileht abi pakkuvate ja seda vajavate naabrite kontaktandmetega tundub efektiivsem kui mitmesammulist registreerimist nõudev äpp.
  • Disainmõtlemise protsess loob ühtlasi kontrolli all hoidmise illusiooni: lahingus paanikaga toimivad värvilised märkmepaberid, mõistekaardid ja distsiplineeriv ajakava relvadena.