Proosa

muuda
  • Meie kasvades arutlesime enam ja enam narkootikumide, seksi, eluvalikute, rasside, ebavõrdsuse ja poliitika teemadel. Mu vanemad ei eeldanud meilt pühakukäitumist. Mäletan, kuidas isa teatas, et seks oli ja pidigi olema lõbu. Ka polnud neil kombeks karmimaid elutõdesid ilustada. Craig näiteks sai suveks uue ratta ja läks sellega Michigani järve idapoolsele Rainbow Beachi rajale sõitma, et veelt puhuvaid kosutavaid tuuleiile nautida. Kohalik politseinik võttis ta kiiresti rajalt maha, süüdistades teda ratta varguses, keeldudes uskumast, et noor mustanahaline poiss võiks ratta seaduslikul teel omandada. (Kõnealune politseinik, kes oli muuseas ka ise afroameeriklane, sai hiljem mu emalt kohutava peapesu ja oli sunnitud lõpuks Craigi ees vabandama.) Juhtunu oli meie vanemate sõnul küll ebaaus, kuid kahjuks väga tavaline. Nahavärv muutis meid haavatavaks. Tegu oli niisuguse asjaga, mida pidime hakkamasaamiseks endale alati teadvustama. (lk 38)
  • Me mõlemad olime kasvanud üles pereliikmetega, kes nägid rassi läbi ekstsentrilise usaldamatuse prisma. Olin kogenud Dandy aastakümnete pikkust podisevat vimma, kui temast vaadati tööalaselt mööda tema nahavärvi tõttu, nagu ka Southside'i muret selle pärast, et tema lapselapsed ei või valgete naabruses end turvaliselt tunda. Samal ajal kuulas Barack Tooti, oma valgenahalist vanaema, tegemas suvalisi etnilisi üldistusi ja koguni tunnistamas oma mustanahalisele lapselapsele, et mõnikord ta tunneb hirmu, kui satub tänaval vastamisi mustanahalise mehega. Me olime elanud aastaid koos oma mõnede vanemate sugulaste kitsarinnalisusega, tunnistades, et keegi ei ole täiuslik, iseäranis need, kes on vananenud rassilise eraldatuse ajastul. (lk 269)