Naisi peetakse üldiselt väga tasasteks olenditeks, kuid naistel on samasugused tunded nagu meestelgi, nad tunnevad tarvidusi oma võimeid avaldada ja endale tegevusvälja leida nagu mehedki. Sunnitud elama liiga rangetes, vabadustkitsendavais piirides, liiga konservatiivses miljöös, kannatavad nad täpipealt niisamuti, nagu kannataksid mehed nende olukorras. Ja kui privilegeeritud meessugu väidab, et naiste tegevus peaks piirduma ainuüksi pudingite valmistamise ja sukakudumisega, klaverimängimise ja taskukeste tikkimisega, siis on see üpris kitsarinnaline seisukoht, pole mingit põhjust naisi hukka mõista ega naerda, kui nad tahavad teha ja õppida rohkem kui tavade kohaselt nende soole vajalikuks on peetud.
Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 106–107
Tänapäeval häirivad elu tasast harjumuslikku kulgu niisama sageli katsed elustada mineviku pahesid kui püüded tutvustada uusi hüvesid. Kui praegu uhkusega kuulutatakse religiooni uuestisündi, tähendab see kitsarinnaliste ja harimata inimste puhul alati ka vagatsemise uuestisündi; ning kui inimeste hoiakutes on tugevat sallimatusejuuretist, mis meie keskklassi meeltes on alati pesitsenud, on väga vähe vaja, et kihutada neid taga kiusama inimesi, keda nad pole kunagi lakanud pidamaks sobilikuks tagakiusamise objektiks.
John Stuart Mill, "Vabadusest", tlk Kaja Tael, EKSA, 2018, lk 57
Ruthi juures ilmnes tavaline ühekülgsus, mis paneb inimolendid arvama, et nimelt nende nahavärv, uskumus ja poliitika on parimad ja et teiste, üle maailma laialipillatud inimeste vastu pole saatus nii helde olnud. Just seesama kitsarinnalisus sundis vanu heebrealasi jumalat tänama, et see ei lasknud neil naistena sündida, ja saadab tänapäeva misjonäre maailma otsa jumalaid ümber vahetama. Ja seesama tunne äratas Ruthis soovi kujundada see teisest elulahtrist pärit mees ümber niisuguseks nagu need, kes elasid Ruthi enda lahtrikeses.
Jack London, "Martin Eden", tlk Lia Rajandi, 1963, lk 73, VIII ptk
Miski pole kitsarinnalisem kui marurahvuslus või rassivaen. Minu silmis on kõik inimesed ühesugused, kõikjal leidub lambapäid, ja neid kõiki põlgan ma ühtviisi. Ilma väiklaste eelarvamusteta!
Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 19
Me suhtume taimedesse erakordselt kitsarinnaliselt. Kui me näeme taimes mingisugust vahetut kasu, siis me soodustame ta kasvamist. Kui me taime mingisugusel põhjusel soovimatuks või isegi lihtsalt kasutuks peame, võime ta otsekohe hävitamisele mõista. Mitmesuguste inimesele või tema kariloomadele mürgiste või toidutaimi väljatõrjuvate taimede kõrval on paljud vaid sellepärast hävitamisele määratud, et meie kitsast vaatenurgast paistavad nad valel ajal vales kohas kasvavat. Ja palju taimi hävitatakse ainult sellepärast, et nad juhuslikult kasvavad koos soovimatute taimedega.
Rahva poolel olevad inimesed saavad lõpuks alati pettumuse osaliseks. Nad avastavad, et Rahvas ei ole tavaliselt tänulik ega edumeelne ega kuulekas ning ei oska tema heaks tehtut hinnata. Rahvas on tavaliselt hoopis kitsarinnaline ja konservatiivne ja mitte eriti tark - tarkus tekitab temas isegi umbusku. Ja nii olidki revolutsiooni lapsed silmitsi iidvana probleemiga: häda polnud mitte selles, et valitsus oli vale - see oli niigi selge -, vaid selles, et rahvas oli vale.
Terry Pratchett, "Öövahtkond", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 223
Pidasin akadeemilisi standardeid siiski natuke paremaks ja kõrgemaks, [aga tegelikult] on akadeemias viha, võitluslikkust ja ebaausust. Teiseks arvasin miskipärast, et inimesed on targemad. Ikka väga palju leidub ebaprofessionaalsust, rumalust, kitsarinnalisust – palju rohkem, kui oleks arvanud. (lk 21)
Jüri Allik, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019
