Proosa

muuda


  • Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)

Luule

muuda

Kõige tähtsam on meile vahva heaolu.
Kõige tähtsam on meile süldine hüve.
See on kõige õlulisem.

  • Andres Ehin, "Kõige tähtsam" [1973], rmt: "Tumedusi rüübatan" (1988), lk 62