LuuleRedigeeri

Kui oleme kiskunud maha vana tapeedi ja krohvi,
puhastanud välja iidsed seinapalgid,
oleme rebinud üles nõukaaegsed papp-plaadid,
siis oleme seal, mida nemad tahtsid nii väga peita.
Et keegi, mitte keegi ei näeks ega teaks.
Et oleme tegelikult vaesed. Et ostsime viimase raha eest jahu ja kakaod ja tapeeti. Ja et suhkur saab kohe-kohe otsa.

Koorime kiht-kihilt vana aega maha, lähme tagasi, ainult et mitte vaesuse, vaid jõukuse pärast.
Nüüd me võime, ei pea enam häbenema, jaksame kõike osta, ja me tahame midagi uut, teistmoodi kui meie üheksakümnendate vaesus.

  • Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019