Piret Põldver
Eesti eesti kirjandusuurija, kirjanduskriitik, toimetaja, kirjanik ja luuletaja
Piret Põldver (sündinud 29. jaanuaril 1985 Tartus) on eesti kirjandusuurija, kirjanduskriitik, keeletoimetaja ja luuletaja.
Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile
ja ootamatult meenub 90ndate mardiõhtu hiigelpettumus,
kui saime ühest talust laulu ja tantsu peale suure kaalika.
...
Siis, kui peenes restoranis tuuakse lauale kõrge klaaspudel veega,
näen, kuidas lapsepõlve tolmuses aidas vedeleb samasugune muu prügi sees.
"Ära seda küll näpi, see on vana praht," ütleb isa.
...
Koorime kiht-kihilt vana aega maha, lähme tagasi, ainult et mitte vaesuse, vaid jõukuse pärast.
Nüüd me võime, ei pea enam häbenema, jaksame kõike osta, ja me tahame midagi uut, teistmoodi kui meie üheksakümnendate vaesus.
- "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019
- Need kaks justkui välistavad teineteist: on olemas vallaliste lõbus elu, mis toimub öösel, ja pereinimeste korralik elu, mis leiab aset päeval. Üks oleks justkui mõeldud eluks enne kaaslase leidmist ja laste saamist, ja teine ajaks, kui oled ühtäkki muundunud pereinimeseks. Siit pole enam pikk samm mõtteni, et midagi peab sinuga lahti olema, kui sa kell kaks öösel peol tantsid.
- Ühesõnaga, mulle meeldib väljas käia, suhelda, tantsida, tutvuda uute inimestega, naerda, juua mõni klaas veini ja tunda end rõõmsana. Õhtuti väljas käimise juures on midagi teistsugust, seal on tasand, mis päevasuses puudub. Öine sotsiaalsus on teistsugune, piirid on rohkem avatud, suhtlemises on suurem koht emotsioonidel, kehalisusel ja spontaansusel. Päevastes kohtumistes tuleb harvem ette valjult naermist, tantsimist, lõbusat nöökamist, kerget flirti, rääkimata tantsimisest. Näib, et see tasand ei kuulugi automaatselt „korraliku pereinimese“, eriti korraliku naise kuvandiga kokku, stereotüüp ei näe tema elus seda ette, peab seda lapsikuks ja kergemeelseks. Ja kuna mina käin endiselt hea meelega väljas, kannan ma sellepärast kerget süümepiina. Justkui oleksin seepärast halvem ema, kehvem töötaja ja viletsam abikaasa.
- Kuid jällegi: vähemalt Tartus torkab silma, et naiste keskmine vanus on kõvasti meeste omast allpool: nelja- ja viiekümneseid mehi on baarides tunduvalt rohkem kui sama vanu naisi. Miks see nii on? Kus on naised, kuidas nad lõbutsevad, lõõgastuvad ja pidutsevad? Kas üle kolmekümnene naine tohib end avalikus ruumis lõdvaks lasta, vabalt tunda, rõõmsalt tantsida, juua sõpradega mõned õlled ja tutvuda? Kas väljas käimine on soopõhine, vanusepõhine? Kas kusagil on baare, kus enamik hilisõhtusi kliente on baarileti taga üksinda istuvad neljakümnendates naised? Kui ongi, siis noh, kes nüüd ei mõtleks, et teadagi, mis naised need sellised on.
- "Süümemõnu – N, 30+, öösel, baaris" Sirp, 27. juuli 2018
- Tehnoloogia teeb elu lihtsamaks, aga uinutab samal ajal, sest kipub ununema, et inimene vajab enda kõrvale inimlikkust ning masinast ei piisa.
- Väga kaua on püsinud valgustusaegne arusaam, et inimene on looduse kroon, tippsaavutus, kuningas ja valitseja. Piibel on asetanud inimese troonile valitsema kõige üle; selleks, kelles on algus ja lõpp: "Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!"" (1Ms 1:26) Kuigi piiblit peavad tõe kriteeriumiks tänapäeval pigem vähesed, tundub, et mingid arusaamad ja hoiakud on siiski visad kaduma. Näiteks on võtnud aega, et popkultuuri imbuks arusaam inimesest kui pelgalt looduse osast, seda ilma hierarhiata. Ikka tundub, et inimesel on endiselt eristaatus. Sügaval sees istub tunne, et inimesel on justkui midagi, mida teistel ei ole. Olgu see siis hing või eneseteadvus, kujutlusvõime või mälu – ometi on raske tõestada nii ühe kui teise olemasolu inimestes kui ka kummagi puudumist mitte-inimestes.
- Privileegi on raskem näha privilegeerituil – valgel mehel on keeruline mõista mustanahalise naise sotsiaalseid piire; rikkal vaese, heterol geimehe omasid jne. Samuti on inimesel raske märgata oma privileege võrreldes kõigi mitte-inimestega. Antropotsentrism lubab süüa kõiki teisi loomi ja mürgitada meresid, jagada Maa inimeste vahel tükkhaaval laiali ja kuulutada iga samm maad ja iga mitte-inimene (loom, taim või ese) omandiks. Vähemuste ja allasurutute – nende, kellel on varem olnud vähem õigusi – esilekerkimine on viinud maailmatunnetuse aga justkui uuele tasandile. Privilegeerituse teadvustamine ühes valdkonnas muudab selle aktuaalseks ka teises ning nii tõuseb see esile eri kunstivormides, muu hulgas ka ulmeloomingus. Suutlikkus näha oma privileege avab uksed ka fantaasiale. Piiride nägemine suurendab empaatiat ning paneb fantaasia julgemalt tööle, et inimene kogu oma olemises võiks loobuda privileegist olla universumi keskpunkt.
- Praegused ühiskondlikud olud tunduvad olevat aidanud kaasa sellele, et võime vähemusena mõista ka tehisintellekti ja anda talle õigused sarnaselt teiste vähemustega.
- Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me oma tunnetele või ratsionaalsele arutluskäigule, ja on raske öelda, kust algab vaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalne järeldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalse otsuse oma. Väärtused, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagu robotid.
- Meile meeldivad enamasti samad asjad mis meie vanematele, me valime sama käitumismustri – ja kui leidub neid, kes teevad täpselt vastupidi, on nemadki kinni kangekaelses vastupidi-olemises. Perest, kus ei räägitud probleemidest, tulevad inimesed, kes ei räägi probleemidest. Perest, kus esines vägivalda, tulevad inimesed, kes satuvad vägivaldsesse suhtesse. Kordused ja loop on meie väljendites just nii, nagu Indrek Kofi raamatus "Eestluse elujõust". Valikud on ette tehtud. Me elame samuti loop'is – ja isegi pole ehk oluline, kas mälu peegeldab tegelikkust või mitte, sest mälu konstrueerib minevikufakte niikuinii omavoliliselt. See, mida inimene näeb unikaalsena, on unustatud vana.
- Viimastel aastakümnetel toimunud ühiskondlikud muutused on näidanud inimeseks olemist uue nurga alt. See, mida seni on peetud iseenesestmõistetavaks, on muutunud küsitavaks. Üks osa sellest on järkjärguline privileegide kadumine, ning filmikunstis avaldub see selles, et muutub linateose võimalik peategelane, kelle muresid ja probleeme näidatakse. Kõigepealt loovutab peategelase keskse koha valge mees, siis omakorda valge naine, misjärel aga juba ka mustanahaline, sest selgub, et peategelane ei pea olema isegi mitte inimene. Kui aastakümneid tagasi – näiteks filmis „Terminaator“ – oli peategelane valge noormees, mitte android terminaator, siis tänapäevases sarjas on keskne tegelane just nimelt seesama android, ning inimene koos oma traditsiooniliselt inimlikuks peetavate emotsioonide puudumisega muutub antagonistiks.
- "Alternatiivne privileeg ja võõritus" Sirp, 20. jaanuar 2017
