Kalad on vees elavate kõigusoojaste keelikloomade üldnimetus. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on see siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces).

Jan Davidsz de Heem. Vaikelu heeringa ja sibulatega. 1650ndad
Adriaen van Ostade, "Kalamüüja" (1672)
Elena Recco (1654-?), "Vaikelu kalade ja mereandidega", s.d.
Walter M. Brackett. Forellid (1867)
Camilla Friedländer (1856–1928), "Vaikelu savikannuga", s.d.
Kitty Kielland, vaikelu kala ja köögiviljaga (1878)
Viggo Johansen, "Kalurinaine supikausiga" (1887)
Juliette Montague Cooke Atherton, "Tõlvpuulehtedesse mässitud ärnid" (u 1890)
Renée Stotijn, "Kaks kala paberil" (u 1965)

ProosaRedigeeri

  • Olgu kõigile teada, et mina loobun igasugusest vaidlusest, asun kindlalt vanal heal seisukohal, et vaal on kala, ja pöördun palvega püha Joona poole, et ta mind toetaks. (lk 161)
  • Sabaliputamine on nii inimese kui kala juures alaväärtuslikkuse tunnus. (lk 409)




  • Sa küsisid ennist kalapüügi kohta – näiteks kalalgi meeldib mulle väga käia, aga see on selline uuriv kalapüük, mis võib sujuvalt üle minna veeselgrootute püügiks, jäälinnu pesa otsimiseks, vesimuti varitsemiseks või veetaimede pildistamiseks.


  • [Kalapüügi limiteerimise ja eeskirjade kohta:] Kala on ju ikkagi elusolend. Mis juhtuks, kui sünnitusmajad töötaksid ja võtaksid uusi ilmakodanikke vastu kindlaks määratud kellaaegadel või ainult päevases vahetuses?! [---] Kala pole riideküünar ega telliskivi, mis ühtevoolu kangaspuudelt või ahjust tuleb. Ja meri pole akvaarium, millest tõstad välja just nii palju, kui soovid, ja just seda kalakest, mille järele parajasti isu.


  • Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)
  • Proua Woodsilt õppisin poes käimiseks nippe, millest ma polnud ealeski kuulnud.
"Kalakaupmees on teil jälle naha üle kõrvade tõmmanud, mu kallis," ütles ta mulle. "See kala pole värske. Te ei katsunud teda näpuga, nii nagu ma õpetasin. Seda peab näpuga katsuma ja ta silma vaatama ja silma torkama." Vaatasin kala kahtlevalt; leidsin, et talle näpuga silma torkamine oleks nagu omavolitsemine. (lk 289)


  • Kellel lasub vastutus selle eest, et ohustatud liigid jääksid loodusesse, mitte aga ei lõpetaks oma olemasolu meie toidulaual? On see ohustatud kalast toitu valmistav kodukokk või saagi püüdnud kalur, kala müünud kaupmees või hoopis seda lubav seadusandja?
  • Lausa kümme protsenti vastanutest ütles, et paneb kala ostukorvi isegi teadmisega, et tegemist on ohustatud liigiga. Neil inimestel tekib täiesti õigustatud küsimus: kui see kala on juba välja püütud ja müüki lubatud, siis miks ma ei võiks seda süüa? Toitu raisata ei taha ju keegi.
  • Kas võiks siis kalur olla see, kes selle ohustatud kala vette jätab? Oma välitöödel Läänemere või Kanadas asuva Newfoundlandi saare kalurite juures pole ma veel kohanud ühtki meest või naist, kes sooviks kõik kalad merest välja püüda. Küll aga ollakse maapiirkondades olukorras, kus on keeruline 1eida alternatiivset elatusallikat. Püügivahenditesse tehtud investeeringud või koguni selleks võetud laenud sunnivad kalureid oma tegevusega jätkama, niikaua kui loodus ja seadus seda lubavad.
    • Joonas Plaan, "Ohustatud liigid meie toidulaual - kes vastutab?", Postimees, 08.11.2021, lk 15


  • Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb?
Kalakesed aitavad Laural end hoopiski elusamalt tunda. (lk 11-12)


LuuleRedigeeri

Inimene pole kala
Tema liha pole tuim
Ja ta veri see on palav
Ehkki pilgus on tal uim
[---]
Inimene pole kala
Kelle maigutus on tumm
Haigutab ja tema hala
Täis on kogu taevakumm


Kõige etem-vetem sell on kala,
sest ta kõnnib kõigis vetes jala,
kõnnib igas järves, jões ja lahes,
olgu need nii põhjatud kui tahes.


Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad,
kus on teie väiksed jalad?
Miks te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?


Allikateta tsitaadidRedigeeri

  • Küll aga ma olen kalal käinud, aga ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks, aga ma olen teinud alati nii, et perele üks-kaks kala olen saanud nõnda, et on võimalik lõuna- või õhtusöök ühiselt seda kala maitsta. Niiet ma olen niisugune, võiks öelda loodushoidlik kalamees.
  • Kui inimene magab, ei juhtu midagi. Aga kui ta ei maga, võib kas või kala saada.

VanasõnadRedigeeri

  • Ametmees armas mees, kalamees kallis mees.
  • Hanssu meheks ei arvata ega kiiska kalaks peeta.
  • Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.
  • Kassi pärast ei minda kalaranda ega saba loru pärast laadale.
  • Kütt läheb metsa, pane (pange) pada kummuli, kalamees läheb kalale, pane (pange) pada tulele.
  • Lihaleent liibata pealt, kalaleent kaabata põhjast.
  • Mida suurem kala, seda paksem leem.
  • Mis kala keegi otsib, selle ta saab.
  • Odav kala, lahja leem.
  • Ootaja õnge tuleb kala.
  • Viha viib vilja maast, kadedus kalad merest.
  • Kala ei ela kuival.
  • Kala püütakse mõrraga, tütarlaps kihladega.
  • Kui kala mõrras, tahab välja; kui väljas, tahab mõrda (sisse).
  • Värske kala hea kala.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel