Vaal

suured veelise eluviisiga imetajad

Vaal (vananenud kirjanduses valaskala) on vaalaliste (Odontoceti) seltsi kuuluv veeimetaja, kes pole ei delfiin ega pringel. Vaalaks ei loeta ka näiteks mõõkvaala (Orcinus orca), kes taksonoomilises mõttes kuulub delfiinlaste sekka. Mõnikord mõeldakse vaalade all kõiki vaalalisi või siis üksnes suuremate mõõtmetega vaalalisi. Vaalalisi uurivat teadust nimetatakse tsetoloogiaks.

Sinivaal pealtvaates

Piibel

muuda
 
Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale. Jn 2:11. Gustave Doré gravüür
  • Ja Jummal loi sured wallas-kallad, ja keik suggu ellawaid hingesid mis liguwad, mis wessi siggitab nende suggu järrele, ja keik suggu tibadega lindo nende suggu järrele; ja Jummal näggi, et se hea olli. (1. Moosese raamat, 1:21)
  • Ollen ma merri ehk wallaskalla? et Sa wahti mo wasto panned. (Hiiobi raamat, 7:12)
  • Siin on suur merri ja lai keigelt polelt! seäl on, mis likuwad, ja need on ilmaarwamatta, pissukessed ja sured ellajad. Seäl käiwad laewad, se wallaskalla, mis sinna walmistand, et ta seäl sees peab mängima. Keik need ootwad sind, et sa nende roga annad ommal aial. (Psalmid 104:25-27)
  • Kiitke Jehowat teie! kes Ma peäl ollete, wallaskallad ja keik süggawussed! (Psalmid 148:7)
  • Innimesse poeg, hakka nutto-luggu Warao Egiptusse kunninga pärrast, ja ütle ta wasto: Sa olled nore pagganatte loukoera sarnatseks sanud, ja sinna olled kui wallaskalla merre sees, ja karganud wälja omma jöggede sisse, ja segganud weed ärra omma jalgega, ja tallanud ärra nende jöed. (Hesekieli raamat, 32:2)
  • Sest otsego Jonas olli kolm päwa ja kolm ööd wallaskalla köhho sees; nenda peab innimesse Poeg kolm päwa ja kolm ööd Ma poues ollema. (Matteuse evangeelium, 12:40)
    • "Piibli Ramat", 1739 (kõige vaalalembesem eesti piiblitõlge)


  • Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli.


  • Kas ma olen meri või lohe, et sa paned mulle valve?
  • Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?


  • 25 Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugematu palju elajaid, pisukesi ja suuri;
26 seal ujuvad laevad; seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud sinna hullama!
27 Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal!
  • Eestikeelne Piibel, 1968, Psalmid 104:25-27
  • 25 Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri;
26 seal ujuvad laevad; seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud endale mängima.
27 Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.
  • Eestikeelne Piibel, 1997, Psalmid 104:25-27


  • Kiitke Jehoovat maa pealt, mereelajad ja kõik ürgveed [---]
    • Eestikeelne Piibel, 1968, Psalmid 148:7
  • Kiitke Issandat maa pealt, mereloomad ja kõik mere sügavused [---]
    • Eestikeelne Piibel, 1997, Psalmid 148:7
  • Kiitke Issandat maa pealt, Mere hauad ja elukad [---]
    • Maarjamaa Piibel, 2009


  • Inimesepoeg, alusta nutulaulu vaarao, Egiptuse kuninga pärast ja ütle temale: rahvaste lõukoer, sa pead vaikima! Sa olid küll nagu krokodill jõgedes ja purskasid puristades; sa segasid oma jalgadega vett ja tegid sogaseks nende jõed!
  • Inimesepoeg, alusta nutulaulu vaarao, Egiptuse kuninga pärast ja ütle talle: Rahvaste lõvi, sa pead vaikima! Sa olid küll nagu krokodill jõgedes ja purskasid puristades; sa segasid oma jalgadega vett ja tegid sogaseks nende jõed.


  • Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev. (Joona 1:15)
...
1 Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.
2 Ja Joona palus Issandat, oma Jumalat, kala kõhus
3 ja ütles:
"Ma hüüdsin oma kitsikuses
Issanda poole
ja tema vastas mulle.
...
10 Aga mina tahan ohverdada sinule
tänulaulu kõlades.
Mida olen tõotanud,
seda täidan!
Issanda käes on pääste!"
11 Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale. (Joona 2:1-11)


  • Sest otsekui Joona oli valaskala kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.
  • Mt 12:40 sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.

"Kalevipoeg"

muuda
  • [Kui Kalevipoja laev teel maailma otsa neelukohta kinni jäi, tegi lapu tark Varraks vaalale sööda tündrist, mille kattis punakaleviga, sidus punapaeltega ja kinnitas köitega laevakere külge rippuma. Vaal võttiski sööda õnneks:]
Ahmas suhu vaadikese,
Pistis ise punumaie,
Vedas laeva neelust välja,
Päästis paadi põrgusuusta,
Allilma ukse eesta,
Vana vaenu väravasta,
Kuhu mitu enne kukkund...

Ilukirjandus

muuda
  • Kuid see [vaalaliste klassifitseerimine] on ränkraske ülesanne, raskem kui ühegi kirjasorteerija töö postkontoris. Tungida pimesi nende järel alla merepõhja, sorida käsikaudu maailma määratlematuis sügavusis, roideis ja koguni vaagnas endas - see on kohutav. Mis olen mina, et ma peaksin katsuma leviaatanit ninapidi konksu otsa haakida! Jõledad pilked Hiiobi raamatus peaksid mind hirmutama. "Peaks ta (leviaatan) sinuga seaduse tegema? Vaata, see lootus petab teda." Kuid ma olen läbi raamatukogude ujunud ja ookeanidel seilanud; mul on tulnud nendesamade kätega vaalu lahata; mul on tõsi taga ja ma teen kindlasti katset. (lk 160)
  • Olgu kõigile teada, et mina loobun igasugusest vaidlusest, asun kindlalt vanal heal seisukohal, et vaal on kala, ja pöördun palvega püha Joona poole, et ta mind toetaks.(lk 161)
  • Ühesõnaga, vaala silmade asend vastab inimese kõrvade asendile ja te võite kujutleda, missuguses seisukorras te oleksite, kui teil tuleks vaadata kõrvadega. (lk 363)
  • Eks ole imelik, et säärane hiiglasuur olend peab maailma nägema nii väikese silmaga ja kuulma piksemürinat kõrvaga, mis on väiksem jänese omast. Aga kui ta silmad oleksid niisama suured kui Herscheli hiiglateleskoobi läätsed ja kõrvad nagu katedraali ukseavad, kas näeks ta siis kaugemale ja kuuleks teravamalt? Sugugi mitte. Miks püüate siis oma hinge avardada? Pigemini muutke ta vastuvõtlikumaks. (lk 364)
  • Vaalaluu hiilgeaeg oli kuninganna Anna päevil, kui moodi läks võruseelik. Vanaaegsed daamid tippisid lõbusalt ringi nii-öelda vaala lõugade vahel, samal kombel ruttame meiegi vihmavalingu eest nende lõugade vahele: ei ole ju vihmavari midagi muud kui vaalaluudele tõmmatud telk. (lk 368)



  • Õhtupoolikul jõudsime Höbringi külla, kust mind valaskala laskja tallu juhatati. Viimane oli merele läinud, kuid tema vana emake andis mulle vaala kohta mõningaid seletusi, millest selgus, et loom oli juba seebiks keedetud. Ta kadus aita ja ilmus tagasi matiga, milles lebasid rohekaskollased, mõnusa lõhnaga seebitükid. Seepi pidi olema ligi 20 naela ja see pidi hästi vahutama. Õues tuleasemel rippus pada tökatja ainega, mis seebikeetmisest üle jäänud. Loom olnud noor, kondid pehmed ning suur osa neist lagunenud keetmisel. Mis luist püsinud, visatud põõsasse. Lahke vanaema käsul otsisid ta kaunid valgejuukselised sinisilmalised lapselapsed läbi aia ääreskasvavad põldpuju- ja nõgesepuhmad, kust leidsid kolju kuklaosa, mõned roided, poole alalõuga hammastega ja tükikese pruuni kummilaadset nahka. Hammaste arvust ja nende kroonide laest selgus sedamaid, et uuritav valaskala oli noor pringel ehk seakala, keda meie rannavetes vähesel arvul esineb ja kelle pikkus täiskasvanult ulatub 1,5 — 2 m. (lk 146, "Valaskala jälil", 16. august 1932)


  • Üks vaaladest oli tiine emane. Nisa asub otse üsa kohal. Kui mu ema oli ühe lõikega avanud kõhukoopa, et sisikonda välja võtta, libises jääle pooleteist meetri pikkune ingellikult valge täiesti sünniküps poeg. Ligi neli tundi seisid kütid peaaegu sõnatult, silmitsedes keskööpäikest, mis sel aastaajal paistab lakkamatult, ja sõid mattakit, vaalanahka. Ma ei suutnud raasugi suhu võtta.


  • Neil aastatel ei räägitud enam, et astutakse parteisse, et midagi seestpoolt ära teha. Seda lapsikut juttu, mille karjeristid enda õigustamiseks omal ajal välja olid mõelnud ja mida nad ise koguni uskuma jäid, ei võtnud enam keegi tõsiselt. Mida suudab Joonas valaskala kõhus? Oodata, kuni ta välja oksendatakse. Seda ei osanud küll tegelikult enam keegi oodata, rääkigu nad nüüd, mida tahavad. (lk 141-142)

Artiklid

muuda
  • Mu uni on sügav nagu ookean. Läbi tummiste mulksatuste ja lainetavate kohinate kuulen hetkeks teravat koputust. Keeran end teisele küljele ning ei tee välja. Vajun seejärel une põhja, alguses puudutavad varbaotsad muda, siis kannad ja olengi kinni. Tulnukalik vaal kiljatab kaugelt. Avan suu ja hüüan talle vastu, mu hääl kõlab nagu vana viiul. Ma ei saa liigutada kiiremini kui nii aeglaselt nagu ma seda teen. Ookeanimullide pada keeb kõrvade kohal, vaal vastab mulle jälle. Muus osas on vaikus. (lk 7)


  • "Valitseja poeg?" lausus ema. "Sa ei taha ometi öelda, et surelik?"
Ema ei üritanudki jälestust varjata. Kunagi lapsena olin ma küsinud, mismoodi surelikud välja näevad. Isa oli vastanud: "Võiks öelda, et nad meenutavad kujult meid, aga ainult sel määral, nagu ussike meenutab kujult valaskala."
Ema ei keerutanud: nagu rüvedad paunakesed roiskunud liha. (lk 10)



  • Kepleri teoste peategelane, kriminaalkomissar Joona Linna on, nagu Põhjamaade krimkale tavaks, omi teid pidi liikuja. Tavatu. Üksik hunt. Just nagu Salander või Wallander, ainult et on nende täielik vastand – positiivne, viisakas ja igati korrektne. Politseiniku musternäide, kui ainult ei mõtleks liiga palju, vaid täidaks käsku.
Muide, Kepler, õigemini pool Keplerist ehk Alexander Ahndor, selgitas Joonas Linna olemust nii: "Joona on piibli Joonas, kelle valaskala alla neelas ja hiljem välja sülitas. Kaudselt on iga juhtum kui vaal, kelle sisemuses peab Joona väljapääsu otsima, ning ta uhutakse kaldale alles koos tõega. Joona pole tüüp, kelle arvates lahendab relv kõik probleemid. Ta on ettevaatlik ja üritab viimse võimaluseni järgida reegleid. Joona ei anna hinnanguid, vaid teeb kõik, et õiglus võidutseks, minnes vajadusel ka üle piiride."



  • Mõned kalad on lärmakad. Ogakuked, kotkaskalad ja paljud teised tekitavad helisid ujupõiega; krookskalad röhivad nii valjusti, et Hiina mere kalurid ei saa öösiti magada; havai ogaseljad krigistavad valjusti hambaid; isane konnkala uriseb; afaliinid naksuvad ja kääksuvad nagu kehvalt õlitatud kontoritoolid; grööni vaalad nurruvad ja siristavad; küürvaalad korraldavad lausa laulupeo. Ookean näib tumm, kuid see on tulvil loomade, murdlainete, tõusuvee hõõrdumise, laevaliikluse ja rändtormide hääli, mis on veekeskkonda suletud samamoodi nagu meie hääled õhukeskkonda. (lk 230)


  • Ühine nii eesti kunstile kui keele- ja folkloori ainesele on ka see, et puudub kuri kala, kala kui vaenlane, kui hävitaja, keda peab kartma (see on olemas küll eesti filmikunstis, animafilmis Klaabu, Nipi ja tige kala (1979, režissöör Avo Paistik)). Sellist kala võib kohata madalmaade kunstis Boschi piltidel ja Vanas Testamendis Joona legendis (võttes vaala piibelliku valaskalana). Võimalik, et põhjuseks on seesama eestlase hingelaad, mis on loobunud Kuradi kujust ja asendanud selle Vanapaganaga. Üks pähetulev põhjus, ranna- ja kalapüüdjarahvaks olemine, ainsana ei sobi, sest ka madalmaalased on rannarahvas. (lk 1650)
    • Virve Sarapik, "Kala: Tegelase ja tegevuse küsimusi", Akadeemia, 8/1998, lk 1621-1652


Luule

muuda

Silm mürakat haid väikseks pidama harjus,
kui silmati haikalu vaalade varjus.

Tibatilluna hai vaala sõiduvees lipendas,
just nõnda kui lohemao saba peal sipelgas.


See hiiglane Eikuskilmaal
nüüd viskas õnge vette.
Ja kohe kerkis sinivaal
ta õngekonksu ette.

Kui ära oli söödud vaal
ja lisaks veel üks hai,
siis tundis hiid Eikuskilmaal,
et isu otsa sai.

  • Erika Esop, "Hiiglane", "Kümme keerusaia", 1982, lk 54


Vestlesid kord õllekas
viiner, viisk ja viidikas.
"Olen maiuspala," ütles viiner.
"Olen jalas," ütles viisk.
"Olen valaskala," valetas viidikas.

  • Villu Tamme, "* Vestlesid kord õllekas" kogus "Sorlimeki plät" (1998), lk 12


Detsembri keskpaik, hämarik ja taevas
libiseb alla mööda oma sinise redeli pulki
indigosse. Veerandilõpukuu ripub
mäeaheliku kohal õhus nagu katkine
   taldrik
ja särab meie kõigi peale,
[---]
Ta kahkjas pilk hellitab
armunuid, kes on teki all keras,
uneldes üksi, ja ta paistab
   hirmsate
tulekahjude lailapuistatud tuhale, öökulli mustale
   lennule,
meritigudele, pomisevale adrule,
vaalale, kes uhuti randa kuue nädala
   eest,
luidete jalamil, ja paistab ka
buldooserile, mis vaala mattis.


Valged vaalad ujuvad taevas
piima nirisemas nisadest
tumedad kõuepilved peidavad üllatusi
tuhmkuldne vihm peegeldub päikeses
novembrivaevas rohi ei anna enam järele
enam ei ole kusagile mina
ainult lumi on ees

  • Krista Ojasaar, "Valged vaalad ujuvad taevas", rmt: "Tumedad linnad. 2006-2008", Ilmamaa, 2010, lk 25


Karjatan pilvi
nagu mõtteid:
te kiiremini sõudke,
just nüüdsama siia saabus
loodetuul —
jah, toosama — taevaluud.

Hei, sina, suur ja kohev
otsekui talvekasukaga emajänes,
ära tee selliseid haake,
siin hundi asemel
on liikvel hoopis lopergune lest!
Ja sina sääl kõige taga,
mida sa kohmitsed nagu valaskala,
tee su ees on ammu vaba!

  • Livia Viitol, "Karjatan pilvi", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 14


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel