Peale kõige muu, mida nad tundsid - mure, süütunne, suletus, üle keha leviv kihelus - tundsid nad ka, et neid on reedetud. Polnud mitte mingit võimalust selle tunde poole pöörduda, polnud kedagi, kelle peale karjuda. See oli rumal, arutu. Kuna nad olid sündinud ja kasvanud mere ääres, siis olid nad lootnud, et nende ja mere vahel valitseb usalduslik suhe. Nad lootsid seda väites, kinnitades, et nad on mereäärne tõug. Nad olid piiri-inimesed, pärit maa serva pealt. Isegi kui saatust ei mainitud, siis selle peale igatahes mõeldi. Sisemaa rahvas ei pidanudki sellest vahest aru saama, piisas, kui nad sellesse lugupidavalt suhtusid. Polnud tähtis, milline see veekogu oli - terve maailma rannarahvad tunnevad ära, kui nad endasuguste seas viibivad. Nad kauplesid aksioomides. Ookeani võimu ei seatud kahtluse alla. Veemõistatuslikkus oli vara, sellesse oli turvaline investeerida. Ookeani ääres elamine oli, nagu oleksid sa käinud kolmandas klassis koos kellegagi, kes hiljem maailmakuulsaks sai. See seos muutub sinu identiteedi lahutamatuks koostisosaks. See, et ookean polnud nendega kunagi sellist lepingut sõlminud, unustati niikauaks ära, kuni selle kohta meeldetuletus välja saadeti. (lk 29)