Tuhk on kütuste põlemisel tekkiv mineraalne tulekindel jääk.

Steinkohlenasche.jpg


Ta läkitab oma ütlused maa peale,
rutusti jookseb tema sõna.
16 Ta annab lund nagu villa,
ta külvab halla nagu tuhka.
17 Ta viskab oma jääd nagu palukesi:
kes võib püsida tema külma ees?


  • Kui Mordokai sai teada kõik, mis oli sündinud, siis ta käristas oma riided lõhki, riietus kotiriidesse ja raputas tuhka pea peale, läks linna keskele ning kisendas valjusti ja kibedasti.


  • "Athosel on õigus," ütles d'Artagnan, kiri tuleb ära põletada. Mine küll tea, võib-olla oskab kardinal ka tuhast lugeda."
"Küllap oskab," arvas Athos.
"Mis te tahate selle kirjaga teha?" küsis Porthos.
"Grimaud, tulge siia," kutsus Athos.
Grimaud tõusis püsti ja tõitis käsu.
"Mu sõber, karistuseks selle eest, et te ilma loata rääkisite, tuleb teil see paberitükk ära süüa. Ja tänuks teene eest, mis te meile sellega osutate, saate klaasi veini."


  • Rukis ütelnud külvajale: "Viska mind kas tuhka, küll ma kasvan, aga viska õigel ajal!" Oder arvanud: "Mulle ükskõik, viska kas ojasse!" Kaer ei ütelnud midagi, sellepärast külvatud teda kõige lahjemale maale.


  • Noormees waatas aknast wälja, nagu loodaks ta paberitükka ikka weel tuule käes lendlemas näha. Tuul oli aga neid juba ammugi ära kandnud ja püsimatalt uulitsanurkadele rutanud, kus ta silmapilguks maha kükitas, et tolmuga lustilikult mängida, temast õnnelikkude õhulossidele walgeid sambaid treida. Unistawale pilgule näis, nagu seisaks wanaaegse kõrtsi "suur tuba" tema ees, kus tosin priskeid poissa riidu on läinud, kes wihatuhinas üksteisele tuhka silma pilluwad. Ei wäsi meeste käed pildumast ega lõpe tuhk ahjust, sest meeste wiha on äge ja ahi suur ning külm: kurdunud söed on ammugi soojuse kaotanud.


Tuulehoog lõi vetesse,
lehed langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.

See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tinakarva sügise.



Veel viimseid lumelaike paistab luhast
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb sirel, soojust tajudes
ja tärkab piibeleht kui tõustes tuhast.


Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.


Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.



Kolmekümnenda lävele jõudes
loobusin poosi koturnidest.
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
tuha külides tuulde
marmor-urnidest.

  • August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24


Leonidas ja ta vaprad spartalased on langenud.
Valu voolab õudse jõena.
Pungad põlevad tuhaks põlvili langenud puudel.
Tagasi rändavate rändlindude jäljed on kirjutatud
eilsele lumele.


Ma hammustasin miskipärast huulde,
ja meelde tuli vana muinasjutt,
kus tuhka maeti pühitsetud tuulde,
et maa pääl poleks ühtki õnnetut.


  • Traditsioon ei ole mitte tuha säilitamine, vaid tule hoidmine.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel