Rändlind
Proosa
muuda- Oktoobrikuu. Linnud on teel. Kaugelt põhjast lõunamaale läheb nende lend läbi öö. Tuhanded ja tuhanded pardid lendavad tihedates ahelates mööda siravatest tähtedest tähistatud teed.
- Öise taeva alt kuuleb ärevaid kutseid ja hoiatusi.
- Lindudel on rutt: polaaröö, hallad, jäised tuuled ja lumi on neil kannul.
- Igal sügisel jälgivad inimesed lindude parvi, kuulatavad nende öist lendu ja loevad taevaaluselt läheneva talve märke. Salapärane on öö rännul lindudega. Tunned, kui ühtehoidvalt, üksteist kaitsvalt läheb see raske ränd. (lk 33)
- Ootamatult on linnud linna kohal. Kas eksitab neid piimjas pimedus, petab tuhandete tulede valguskuma või tahavad nad laskuda järvele puhkama, ei tea. Linnu instinkt, tuhandete lennusügiste kordumine põlvest põlve ütleb, et taevaalune on lendamiseks vaba ka kottpimedatel pilvistel öödel.
- Ja siiski... korraga raiub tiivavihina sekka helkiv, tapvalt pingul metall. Lõikab liha ja luid. Linnu keha on kerge ja õrn, kuid lend kiire, hoog pidurdamatu. (lk 34)
- Hukatuslikust ohust puutumata linnud otsivad ja kutsuvad rännukaaslast, kalduvad lennuteelt kõrvale, ringlevad tänavate, majade ja traatide kohal. Laternate vehklev, udumüüri mööda ülesroniv valgus pimestab ja veel kümned rändurid lõpetavad mastide ja õhuliinide otsa igaveseks oma lennu. Pardid ei oska sellest valguse ja pimeduse katlast välja lennata. Alles aegamööda vajub lindudekeeris mustendavasse öösse; nende kaagutamine kaugeneb, huikeid kostab ikka harvemini ja harvemini.
- Inimesed lähevad tagasi majadesse, heidavad sängi — raske südamega; uni ei tule; linnud on hädas, rännuteelt eksinud. (lk 34)
- Lennuvõimetud, õnnetusest tabatud rändurid peidavad end aedadesse, katsuvad asjatult lendu tõusta. Lapsed silitavad kaastundlikult õnnetuid linde, imetlevad nende kauneid sulgi, viivad parki tiigile ujuma, pakuvad süüa.
- Loomaarst, kelle juurde rutatakse abi saama, laiutab käsi: miski ei aita. (lk 35)
- Harri Jõgisalu, "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
Film
muuda- Ilma veelinnuta poleks tänapäeva füüsikat, ilma algsädemeta poleks elektrijaamu. Ilma lauluta poleks traditsiooni, traditsioonita poleks kultuuri ega inimest, poleks teid ega meid, teie vanemaid ega lapsi, mälestusi ega lootusi. Teie kodude kohal mühiseks mets, millest rändlinnud rahulikult üle lendavad.
- Lennart Meri filmis "Kaleva hääled"
Luule
muuda- Kalju Lepik, "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1
Kirjandus
muuda- Mari Vallisoo, "Rändlinnud kõrvaltoas". Tallinn: Eesti Raamat, 1983