Matthias Johann Eisen

Matthias Johann Eisen (28. september 1857 Vigala kihelkond, Läänemaa – 6. august 1934 Tartu) oli eesti rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane. Ta organiseeris rahvaluule kogumist ja avaldas mitu populaarseks saanud teost.

Matthias Johann Eisen


Mu rahvas, kaua, kaua aega
Sa orjaikkes kaebasid,
Et pärispõlve mustad päevad
Sind väga raskest’ vaevasid.

Nüüd i s e kütke omal' palmid,
Mis kangem ihuorjusest, *
Ja meelel märksal iket kannad,
Mis rõhuda võib igavest' ...

Sa murra puruks kõik need kütked,
Mis toob sull' hirmus alkohol, –
Siis alles oled täitsa vaba,
Jah, vaba ilmas igal pool.


  • Peaaegu oleks minust alkoholiarmastaja saanud. Kui 1868 kõhutõbi möllas, määras tohter preservatiiviks viina suhkrutükiga võtta. Nii hakkasid mu isa-ema suhkrutüki peale viina valama ja sel viisil mulle andma. See kestis mõne nädala. Esiti oli suhkrutükiga viin mõru, aga aega­mööda harjusin. Kui kõhutõbi mõne nädala pärast lõppes, ei annud isa enam viinaga suhkrutükki. Harjunud niisu­guse suhkrutükiga, läksin seda isalt edasi nõudma. Isa aga vastas: Ei ole enam vaja! Lapsed ei pea ülepea viina saama ega tohi neile seda anda! – Jäin selle seletustega rahule. Sest saadik ei nõudnud enam viinaga suhkrutükki.
Õlut ei ole ma iialgi armastanud. See tundus mulle alati mõru. Isamajas pruuliti küll vahest õlut, aga mina seda ei nautinud, sest et see mulle lihtsalt ei maitsnud. Kui lapsepõlves mõnes kohas võõrsil olin, pakuti mulle õlut, aga ma keeldusin alati seda joomast. Emagi ütles pak­kumise puhul pakkujale: Mis õlut poisile tarvis! Lapsed ei tohi juua! – Lapsed ei tohi juua – seda uskusin ja jäin selle sisse kindlaks.
Õnn, et koolis käies ei juhtunud niisuguste poiste seltskonda, kes oleksid joonud. Siis oleks kiusatus suurem olnud. Suitsetama tahtsid teised poisid mind õpetada, aga kui paar korda maitsin ja tundsin ta mõru olevat, ei teinud sellega enam tegemist.

Tema kohtaRedigeeri

  • Suureks lohutuseks oli mulle siis keskustelu eestluse sellise esindajaga nagu Eisen, kes ei lasknud ühegi välise hädaohu ega sisemise lõhestumise läbi kõigutada [][usk]]u ega [[armastus]t eestlusesse. Eestlane oli ta kogu oma südamega ja olin kindel, et see mees jääbki eestlaseks igasuguses olu­korras. Ta oli ju alanud keset oma õpiaega tööd ka eesti kirjanduse põllul, missugusele tööle andumisest ei ole suut­nud eksitada teda pikal eluajal isegi isiklikud pealekäimised.
  • Eesti valitsuse auks tuleb lugeda seda, et ta on osanud hoolitseda ühe harva veel elus oleva rahvusliku ärkamisaja veteraani eest. Isikliku pro­fessori ameti kujul kindlustatud teenistus on vääriline ja täiesti teenitud tunnustus sellelt rahvalt, kellele ta on pühen­danud kogu oma elu. Kuid parem tasu prof. Eisenile endale on kahtlemata see, et tema eesti rahva raske kõrverännaku järele, mille lämmatavat raskust ta on saanud ise küllalt tunda, siiski on elusilmi pääsnud nägema ka veel oma tõota­tud Kaananimaad.