Matthias Johann Eisen
Matthias Johann Eisen (28. september 1857 Vigala kihelkond, Läänemaa – 6. august 1934 Tartu) oli eesti rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane. Ta organiseeris rahvaluule kogumist ja avaldas mitu populaarseks saanud teost.
Mu rahvas, kaua, kaua aega
Sa orjaikkes kaebasid,
Et pärispõlve mustad päevad
Sind väga raskest’ vaevasid.
Nüüd i s e kütke omal' palmid,
Mis kangem ihuorjusest, *
Ja meelel märksal iket kannad,
Mis rõhuda võib igavest' ...
Sa murra puruks kõik need kütked,
Mis toob sull' hirmus alkohol, –
Siis alles oled täitsa vaba,
Jah, vaba ilmas igal pool.
- Cit. via: R. Hansson, "M. J. Eisen – 40 aastat karskusetöös", Eesti Kirjandus 9/1925 (Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika)
- Peaaegu oleks minust alkoholiarmastaja saanud. Kui 1868 kõhutõbi möllas, määras tohter preservatiiviks viina suhkrutükiga võtta. Nii hakkasid mu isa-ema suhkrutüki peale viina valama ja sel viisil mulle andma. See kestis mõne nädala. Esiti oli suhkrutükiga viin mõru, aga aegamööda harjusin. Kui kõhutõbi mõne nädala pärast lõppes, ei annud isa enam viinaga suhkrutükki. Harjunud niisuguse suhkrutükiga, läksin seda isalt edasi nõudma. Isa aga vastas: Ei ole enam vaja! Lapsed ei pea ülepea viina saama ega tohi neile seda anda! – Jäin selle seletustega rahule. Sest saadik ei nõudnud enam viinaga suhkrutükki.
- Õlut ei ole ma iialgi armastanud. See tundus mulle alati mõru. Isamajas pruuliti küll vahest õlut, aga mina seda ei nautinud, sest et see mulle lihtsalt ei maitsnud. Kui lapsepõlves mõnes kohas võõrsil olin, pakuti mulle õlut, aga ma keeldusin alati seda joomast. Emagi ütles pakkumise puhul pakkujale: Mis õlut poisile tarvis! Lapsed ei tohi juua! – Lapsed ei tohi juua – seda uskusin ja jäin selle sisse kindlaks.
- Õnn, et koolis käies ei juhtunud niisuguste poiste seltskonda, kes oleksid joonud. Siis oleks kiusatus suurem olnud. Suitsetama tahtsid teised poisid mind õpetada, aga kui paar korda maitsin ja tundsin ta mõru olevat, ei teinud sellega enam tegemist.
- Cit. via: R. Hansson, "M. J. Eisen – 40 aastat karskusetöös", Eesti Kirjandus 9/1925 (Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika portaal)
Tema kohta
muuda- Suureks lohutuseks oli mulle siis keskustelu eestluse sellise esindajaga nagu Eisen, kes ei lasknud ühegi välise hädaohu ega sisemise lõhestumise läbi kõigutada [][usk]]u ega [[armastus]t eestlusesse. Eestlane oli ta kogu oma südamega ja olin kindel, et see mees jääbki eestlaseks igasuguses olukorras. Ta oli ju alanud keset oma õpiaega tööd ka eesti kirjanduse põllul, missugusele tööle andumisest ei ole suutnud eksitada teda pikal eluajal isegi isiklikud pealekäimised.
- Eesti valitsuse auks tuleb lugeda seda, et ta on osanud hoolitseda ühe harva veel elus oleva rahvusliku ärkamisaja veteraani eest. Isikliku professori ameti kujul kindlustatud teenistus on vääriline ja täiesti teenitud tunnustus sellelt rahvalt, kellele ta on pühendanud kogu oma elu. Kuid parem tasu prof. Eisenile endale on kahtlemata see, et tema eesti rahva raske kõrverännaku järele, mille lämmatavat raskust ta on saanud ise küllalt tunda, siiski on elusilmi pääsnud nägema ka veel oma tõotatud Kaananimaad.
- Kaarle Krohn, "Mälestusi M. J. Eisenist", Eesti Kirjandus 9/1925 (Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika portaal)
- Grafomaanid kasutavad pseudonüüme, et oma ülirohket toodangut maskeerida. Üks meie suuremaid grafomaane oli omal ajal pastor M. J. Eisen. Ta on avaldanud tohutu hulga raamatuid (üle 250), lisaks üle poole tuhande ajalehekirjutise. Oma raamatute paremiku avaldas ta õige nime all, kirjutiste enamik aga on ilmunud hulgaliste varjunimede all, milliseid seni on avastatud üle 30 (A. Maine Ego, Dr. Ise, Mag. A. Nooli, Mütoloog, Lugeja, Maa-Mats jt.). (lk 152)
- August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156
