Maastik

Maastik on ümbrus, kus toimub sotsiaalne ja majanduslik tegevus, mis loob aluse tunnete, emotsioonide ja taju raamistikule. Et riigiti ja regiooniti on maastiku mõiste vägagi varieeruv, siis on tihti aluseks võetud ka Euroopa maastiku konventsiooni määratlus: maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala.

Maria Katharina Prestel, "Maastik" (18. saj teine pool

Albarta ten Oever, "Figuur punase sadulavaibaga kimliga" (1809)

Hans Gude, "Maastikuetüüd Vågåst" (1846)

Kitty Kielland, "Jæreni maastik" (1877)

Benjamin Williams Leader, "Selge pärastlõuna" (1885)

Ester Almqvist, "Svartådaleni maastik" (1900)

Paul Raud, "Maastik taraga", u 1906-1911.

Konrad Mägi, "Maastik", 1920-1921.

Märt Bormeister noorem, "Maastik".

Proosa

• Maastik on mitme valdkonna ülene mõiste. [Euroopa maastikukonventsioon] defineerib maastikku kui maa-ala, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mis on kujunenud looduslike ja inimlike tegurite koosmõjul. See määratlus võib tunduda esmalt harjumatu, sest erineb oluliselt Eestis loodusteadusele põhinevast ja üldhariduskoolides õpetatavast, kus maastik on eelkõige looduskeskkond ning inimese toimimist vaadeldakse kui häiringut. Euroopa keskkonna- ja ruumispetsialistid on aga pidanud vajalikuks rõhutada maastiku ruumilist kogemust ja tajumist – maastik on olemuselt kultuurilis-kommunikatiivne nähtus, seotud kultuuriliste ja ühiskonnas levinud arusaamadega, mis ruum on.
• Eestis levinud vaatenurga järgi rõhutab avalik ruum vähem maastiku seda osa, mis puudutab looduskeskkonda ja mis käsitleb maastikku ühtse tervikuna: loodust, maju, avalikke väljakuid, metsa, raba, järve. Maastiku­konventsiooni järgi ongi maastik "inimeste elukvaliteedi osana ühtviisi tähtis kõikjal: linnalistes ja maapiirkondades, degradeerunud ja rikkumata ning nii märkimisväärselt kaunitel kui ka harilikel aladel".
• Maastik on konventsiooni mõistes demokraatia tööriist. Siin tuleb usalduslik kompromiss leida kõigi osaliste vahel, ning ruumi, sh avalikku ruumi, loodust, keskkonda kujundada kõigile hästi mõistetavalt ja võrdset osalust võimaldavalt. Teisisõnu, maastikukonventsioon kõneleb väärtuspõhisest ruumi mõtestamisest. Siinkohal on mõtlemiskoht, kas oleme Eestis ruumidemokraatiaks valmis.
  • Helen Sooväli-Sepping, "Euroopa maastikukonventsioon on avaliku ruumi poliitika nurgakivi" Sirp, 12.01.2018

• Pühad on eesti kalmistud, meie laulud, mets ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti looduse kaudu.
  • Valdur Mikita, "Emajõe pastöriseerimine" Postimees, 23.02.2018

• Gröönimaa põrgu ei ole euroopalik väävliloikudega mägimaastik. Gröönimaa põrgu on suletud ruum. (lk 92)
• Kui inimene on tööle alla jäänud, siis avastab ta korraga oma sisimas lõbusa künismi maastikke. (lk 190)
  • Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju", tõlkinud Arvo Alas, 1997.

• Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul maastikul tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame?
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 225

• Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob rahu ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
  • Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

• Kultuurianalüüs on (või peaks olema) tähenduste kohta oletuste tegemine, nende oletuste hindamine ning parimatest oletustest seletuslike järelduste tegemine, mitte Tähenduse Kontinendi avastamine ja selle kehatu maastiku kaardistamine.
  • Clifford Geertz, "Kultuuride tõlgendamine" (1973), tõlkinud Tanel Pern. Tallinn: Tänapäev, 2017

• Võib-olla on tõesti edukad just need rahva(killu)d, kelle keel on tuunitud peegeldama just nende ümber lokkavat loodust, kohalikku kliimat ja maastiku eripära, et teise keele kandjad ei kohaneks selles keskkonnas korralikult?
  • Tarmo Soomere "Rahvusülikool ehk oksüümoron kuubis" UT, 11/2019

• Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.
  • Heili Sepp "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020

• Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda.
  • Toomas Frey, "Olukord metsanduses tekitab kõhedustunde", Maaleht, 3. veebruar 2017

• Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse. (lk 132)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Luule

OLLA MAASTIK, OLLA MAASTIK SUUREJOONELINE
voortel kuuseladvus kobrutamas käbid;
maastik lumivalge, tuulejäljesooniline,
olla maastik, üllas maastik, mida läbib
jõgi, samas jää pääl lastesummi kandes
/---/
olla maastik, lumevalgust heita;
olla maastik, hoida tuisujärgset rahu,
kuni keegi, kellele ei mahu
rindu tema süda, tuiskab üle toa,
äigab lõuendisse noa.

• Paul-Eerik Rummo, "Olla maastik, olla maastik suurejooneline". - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 98-99

Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

• Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4