Vikitsitaadid

Maastik

ala, mis oma vormide ja nende värvidega ümbritseb vaatlejat


Maastik on ümbrus, kus toimub sotsiaalne ja majanduslik tegevus, mis loob aluse tunnete, emotsioonide ja taju raamistikule. Et riigiti ja regiooniti on maastiku mõiste vägagi varieeruv, siis on tihti aluseks võetud ka Euroopa maastiku konventsiooni määratlus: maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala.

Catarina Ykens (II?), "Girland maastikuga" (u 1680-1700)
Maria Katharina Prestel (1747–1794), "Maastik", s.d.
Albarta ten Oever, "Figuur punase sadulavaibaga kimliga" (1809)
Jeanna Elisabeth Åkerman (1798-1859), "Rosendal, vaade põhjast", s.d.
Hans Gude, "Maastikuetüüd Vågåst" (1846)
Kitty Kielland, "Jæreni maastik" (1877)
Charlotte Sannom, "Lyngby Sø vaade, pärastlõuna" (1879)
Benjamin Williams Leader, "Selge pärastlõuna" (1885)
Ester Almqvist, "Svartådaleni maastik" (1900)
Elisabeth Schiøtt, "Vaade Kattegatile põllult" (1900)
Elisabeth Grüttefien-Kiekebusch, "Fjordimaastik" (u 1900)
Paul Raud, "Maastik taraga", u 1906-1911.
Konrad Mägi, "Maastik", 1920-1921
Märt Bormeister noorem (* 1951), "Maastik"

Proosa

muuda


  • Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma söömaaega.


  • Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul maastikul tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame?


  • Maailm on tulvil ilu ning iga maa saab sellest oma osa. Šveitsile tema lumemütsides mäed, Saksamaale ta tumedad metsad ja laiad jõed, Prantsusmaale ta päikeselised väljad, Itaaliale ta "tuhat looduse ja kunsti meistriteost". Kuid vaikne, rahuline, kodune, tagasihoidlik ja võimatuid kõrgusi ja kaugusi mitte ihaldav ilu, mis alati näib niisama värske kui siis, mil Võimas Käsi ta lõi, jääb Inglismaa maastikule.


  • Kultuurinimesed on kaotanud võime vakka olla ja peavad vaikusetunde võtma, enne kui loodus nad omaks tunnistab. Jahimees, veelgi enam piltnik, peab ennekõike õppima liikuma tasa, äkiliste liigutusteta. Jahimehed ei või teha, mida tahavad, vaid peavad sulama ühte tuulega ja maastiku värvide ja lõhnadega, omandama selle koosluse rütmi. Mõnikord kordub selles üks liigutus ikka ja jälle ja nad peavad selle kaasa tegema.
Kui oled tabanud Aafrika rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema muusikas.


  • Meie teame: meie maa on soine ja üksluine, ta ei anna ei maastiku piirjoone ega ehitusaine poolest äratusi ega tõuget suurejoonelise arhitektuuri sündimiseks. Meie talumajad paistavad eemalt vaadates otsekui hallid mutukad, igavad ja labased oma äärmises argipäisuses. Ühelgi maal pole ma inetumaid näinud. Minu vanavara-armastaja süda ei nutaks mitte ühte pisarat, kui nad kõik korraga ära kaoks ja asemele tuleks lahked, valgekslubjatud savimajad punaste telliskivikatustega, mis kui õunad õueaia haljusest vastu säraks. Aga ma tean juba, et mitte niisuguseid vanade õlekatusega tarede asemele ei ehitata, ka mitte Soome moodi punaseid, valgete ukse- ja aknapiitadega puuhooneid, vaid meie maamehe paleus on jäle kollaseks värvitud kahekordne alevimaja verandade ja palkonitega.
    • Helmi Neggo, "Tartu kiituseks", rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", 2013, lk 235


  • Maastikumaalija töötab rahulikult, sest maastik tema ees ei saa ligi astuda ega vaadata, kas ta on ka hästi välja tulnud.


  • Kui ma nägin pärismaalast lähenevat, vahetasime me tervitusi, ning mu lapsepõlve kodumaastik kustus vähehaaval mu meelest, mu jalg astus kindlamalt Aafrika pinnal, mustad inimesed aga nagu oleksid tõmbunud tagasi minu elust; tundus, nagu seisaksin ma kõrval ja vaatleksin maastiku ning inimeste omavahelist tantsu, väga vana tantsu, mille samme ma ise ei suutnud ära õppida.
Kuid ma mõtlesin: see maa kuulub ka minule, ma olen siin üles kasvanud — see maa kuulub minule niisama hästi kui mustadele inimestele, ja siin jätkub ruumi meile kõigile, ilma et meil tarvitseks üksteist teedelt ja radadelt küünarnukkidega kõrvale nügida.
  • Doris Lessing, "Vana pealik Mšlanga" kogust "Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte", tõlkinud Valda Raud, 1957, lk 7


  • Teen silmad lahti, hästi kähku, et maastikku üllatada, et teda ootamatult tabada. Ta on kohal. Ta on lihtsalt kohal, tal pole midagi muud teha. Ma võiksin praegu surra — püstijalu siin, tulevasi laipu täistuubitud vagunis - ja tema poleks sellest sugugi vähem kohal. Moseli org oleks kohal, seisaks minu surnud pilgu ees, uhkeldavalt ilus nagu Breugheli talvepilt.


  • Pardijahile võetakse topka teatavasti selleks kaasa, et lootsikust vett välja tõsta, jänesejahil aga on teatava vilumuse juures väga hea läbi topka silmapiiri uurida: kui sihtida läbi põhja, muutub maastik reljeefsemaks.
  • Ostap Võšnja, "Jänes", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 35


  • Mulle on alati tundunud imelik, et maade kirjeldused ei lange kunagi kokku sellega, mida kohapeal tegelikult näed. Minu pealiskaudse ettekujutuse järgi Austraaliast pidi seal olema hulgaliselt känguruid ja laiuvaid tühje kõrbesid. Melbourne'i saabudes hämmastas mind kõige rohkem puude ebatavaline väljanägemine ja see omapära, mille Austraalia maastikule annavad eukalüptid. Mulle hakkavadki alati kõigepealt silma puud või siis jällegi mägede piirjooned. Inglismaal oleme harjunud sellega, et puudel on tume tüvi ja heledate lehtedega oksad; vastupidine Austraalias oli lausa jahmatav. Kõikjal paistev hõbevalge puukoor ja tumedamad lehed jätsid mulje, nagu vaataksid foto negatiivi. See pööras kogu maastiku väljanägemise peapeale.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 326-327


  • Kultuurianalüüs on (või peaks olema) tähenduste kohta oletuste tegemine, nende oletuste hindamine ning parimatest oletustest seletuslike järelduste tegemine, mitte Tähenduse Kontinendi avastamine ja selle kehatu maastiku kaardistamine.
    • Clifford Geertz, "Kultuuride tõlgendamine" (1973), tlk Tanel Pern, Tallinn: Tänapäev, 2017



  • Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik – Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis.
    • Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Koolibri, 2010, lk 144



  • Jumalagajättudel on kaugeid järelpõlvi ja maastikud katavad need tihniku ning tolmuga.
    • Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad", tlk Malle Talvet, LR 30/2003, lk 51


  • Öö tumeda kardina taustal tekkis Vimesil Ankh-Morporkist kujutluspilt. See polnud mitte linn, vaid protsess, maailmal lasuv koorem, mis moonutas maastikku sadade miilide raadiuses. Inimesed, kes mitte kunagi oma elu jooksul linna oma silmaga ei näe, töötavad siiski selle heaks kogu oma elu. Tuhanded ja tuhanded rohelised aakrid kuuluvad selle juurde, metsad kuuluvad selle juurde. See imeb ligi ja ahmib endasse...
... ja vastu annab sõnnikut oma aedikutest ja tahma oma korstnatest ja terast ja kastruleid ja kõiki tööriistu, mille abil talle toitu toodetakse. Ja ka riideid ja moode ja mõtteid ja huvitavaid pahesid, laule ja teadmisi ning midagi, mida võiks - kui seda õiges valguses vaadata - nimetada tsivilisatsiooniks. Just seda sõna tsivilisatsioon” tähendabki. See tähendabki linna.


  • Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.


Ja seda peaks arvama pigem heaks kui vastupidi.
Ent kui ei kodus ega elus midagi ei liigu, saab oluliseks, et vähemalt maastik liiguks.
Akna taga.
Jõgi või meri.
Kahjuks pole nende korteri aknast näha ei jõge ega merd, seepärast peab iga tühiasja üle rõõmustama.


  • Aastaid looduse inventeerimise ja uurimisega tegeldes avastasin metsa justkui uuesti... sellise metsa, mis ei lase end klassifitseerida, andmebaasi kanda, mõõtühikutesse või väärtusklassidesse ümber arvestada. Igas kirjelduses kajastub hetk. Mets on aga samaaegselt ajatu ja lõputu, ta on nii maastik kui ka elus kooslus, kõik seal on pidevas muutumises. Jõudsin tõdemuseni, et kuigi mulle meeldivad nii kaardid kui ka andmebaasid, statistiliste mudelite sügavikest välja joonistuvad seosed, armastan ma kõige enam ikka seda metsa, kus saab astuda pehmel samblal või sahisevais lehtedes, kus kuuleb väändunud mändide kääksatusi ja igal sammul avaneb silme ees uus vaade.
    • Anneli Palo, "Eesti metsad", Tallinn: Varrak, 2016, lk 11




  • Maastik on mitme valdkonna ülene mõiste. [Euroopa maastikukonventsioon] defineerib maastikku kui maa-ala, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mis on kujunenud looduslike ja inimlike tegurite koosmõjul. See määratlus võib tunduda esmalt harjumatu, sest erineb oluliselt Eestis loodusteadusele põhinevast ja üldhariduskoolides õpetatavast, kus maastik on eelkõige looduskeskkond ning inimese toimimist vaadeldakse kui häiringut. Euroopa keskkonna- ja ruumispetsialistid on aga pidanud vajalikuks rõhutada maastiku ruumilist kogemust ja tajumist – maastik on olemuselt kultuurilis-kommunikatiivne nähtus, seotud kultuuriliste ja ühiskonnas levinud arusaamadega, mis ruum on.
  • Eestis levinud vaatenurga järgi rõhutab avalik ruum vähem maastiku seda osa, mis puudutab looduskeskkonda ja mis käsitleb maastikku ühtse tervikuna: loodust, maju, avalikke väljakuid, metsa, raba, järve. Maastiku­konventsiooni järgi ongi maastik "inimeste elukvaliteedi osana ühtviisi tähtis kõikjal: linnalistes ja maapiirkondades, degradeerunud ja rikkumata ning nii märkimisväärselt kaunitel kui ka harilikel aladel".
  • Maastik on konventsiooni mõistes demokraatia tööriist. Siin tuleb usalduslik kompromiss leida kõigi osaliste vahel, ning ruumi, sh avalikku ruumi, loodust, keskkonda kujundada kõigile hästi mõistetavalt ja võrdset osalust võimaldavalt. Teisisõnu, maastikukonventsioon kõneleb väärtuspõhisest ruumi mõtestamisest. Siinkohal on mõtlemiskoht, kas oleme Eestis ruumidemokraatiaks valmis.




  • Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.


Luule

muuda

Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti ookean! Et minu sõber
võiks seista, rõõmust tumm, seal, kus ma seisnud,
meel triivimas, ja silmitseda laia
maastikku, kuni kogu vaatest kaob
kõik kehalik ja sinna tekib värve,
mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
kui ta end hingedele näitab.


Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.

Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.


OLLA MAASTIK, OLLA MAASTIK SUUREJOONELINE
voortel kuuseladvus kobrutamas käbid;
maastik lumivalge, tuulejäljesooniline,
olla maastik, üllas maastik, mida läbib
jõgi, samas jää pääl lastesummi kandes
/---/
olla maastik, lumevalgust heita;
olla maastik, hoida tuisujärgset rahu,
kuni keegi, kellele ei mahu
rindu tema süda, tuiskab üle toa,
äigab lõuendisse noa.

  • Paul-Eerik Rummo, "Olla maastik, olla maastik suurejooneline". - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 98-99


Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

  • Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


Maastik võib olla jabur.
Näen päikselist talveteed,
perved on hanges.
Lumeväljadel hoolikalt reas
valge kupliga laualambid.
Tee viib sillatu jõeni, seal ujub
lame laev nagu Valge Vaal.

  • Maie Remmel, "Maastik" kogus "Polüfooniline karneval" (1985), lk 38


Iga laastatud maastiku tagamaal
haigutab aplus
iga laastatud maastiku needus
tabab taastaja last
kui yks maastik on laastatud siis
alles algab suur taplus
imekiirelt kaob kasu mis laastates
saadud on tast

  • Peep Ilmet, "Laastang" kogus "Mõraseks mõistetud meel" (1991), lk 18


Kõik teeviidad viltu seal.
Muutumatu maastik täis eksitavaid sõnu
on paik, kus samme sead
ja kuhu peidetud ka sõnum.

  • Jana Lepik, "***Kõik teeviidad viltu seal" kogus "Lahtine taevas", 2004, lk 7


Ikka veel hirmutavad need
maastikud mind oma takjatiheda õitsemisega.
Aeglane palavik hõõgub, kasvab läbi osavõtmatu
öö, kus linad ja padjad tõmbuvad mustaks. Ilmun
uuesti, higipärlites ja pimeduse pisiasjades.
Olen pärani aken maailma, mida ma ei tunne.

  • Carolina Pihelgas, "Variatsioon" II kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020" (2020), lk 63


lasta aknakatted alla
selleks, et end varjata, pimendada linn
sulada videvikus maastikku
maailma sulguvas peopesas.

  • Maarja Pärtna, "pimendamine / kojusaabuja" kogus "Vivaarium", 2019, lk 24


Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maastik&oldid=121925"