Jessica Dismorr (1885-1939), "Neli kõrget puud", s.d.
Michèle Battut (* 1946), "Üksildased kõrgused", s.d.


Proosa

muuda
  • ... silmapiir ei varja mitte ühtegi kõrgust: kõik - iga kõrgem puu, iga kellatorn - paistab selgelt. Kõrget - silmapiir - ei varja. Nii ka meid (unustusse vajunuid, tahaplaanile tõugatuid) kunagi avastatakse: meie õigused taastatakse.
Võiks isegi öelda: horisont toob kõik kõrgused nähtavale. Seda näitas - täpne vaatlus.
  • Marina Tsvetajeva, "pardapäevik" viimasel reisil Euroopast Nõukogude Liitu, 16. juuni 1939. Rmt: "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, Sinisukk, 2007


  • Juua võib nii või teisiti - viin käib avarilma juurde nagu peapööritus käib kõrguse juurde...


  • "Ma ei sõida ühegi lendava vaibaga," sisistas ta [Rincewind]. "Ma kardan maapinda!"
"Sa mõtled kõrgust," ütles Conina. "Ja lõpeta see lollitamine."
"Ma tean väga hästi, mida ma mõtlen. Maapind on see, mis sind lõpuks tapab!"


  • Piirates eesti kirjanduse aja üksnes eestikeelse kirjasõna ajaga, jäävad arusaamatuks eesti kirjanduse kiired tempod XX sajandil ning tema tippude kõrgus. Mõnikord võib tekkida tunne, et eestlased astusid XX sajandisse otse metsast, sest midagi esteetiliselt alustrajavat eesti keeles varem ei olnud. Kuid eestlased ei tulnud metsast, põllult ja rahvaluule rüpest, nad tulid ka baltisaksa kultuurist.
    • Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999


  • On inimesi, kes ei kannata kõrgusi, ent ometi tahavad nad ülevalt alla vaadata.
    • Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015", 2016, lk 112


  • Iga kord aga, kui Joonas siit üle käis, siis mõtles ta, et kui tema kukuks, täiskasvanu juba, vähemalt pikkuse ja kaalu poolest, siis saaks ta kindlasti surma. Samas tundus see nii võimatu. Ta hoidis rööpaotstele needitud käsipuust tugevalt kinni, tema käed olid paigal, ta jalad astusid õigesti, ta ei olnud liiga uljas, aga ta ei kartnud ka üldse kõrgust. Miks peaks ta kukkuma? Kilekott veinipudelitega segas veidi, seda küll. Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu unenäos, aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel on kõnnitee jääs ja jalg libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha. Kas siit tornist oleks samasugune tunne kukkuda?

Luule

muuda

Me oma kõrgust eal ei tea;
kui tõusta kästakse,
siis ulatavad mõned meist,
kes tõesed, taevasse.

We never know how high we are
Till we are asked to rise
And then if we are true to plan
Our statures touch the skies —


Oh sõbrad, kel õnneks läks kummarda'
oma hinge kõrguse tunnil:
kes· leidis kõrgema jumala -
ja põlvitas südame sunnil -

see põlvitas pühal minutil
ise enese hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel,
ta selle sai siit nüüd kätte.

  • Juhan Liiv, "Üks mälestus", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 67


Maga nõnda, kui magab üks ingel, kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse ees,
tema tiivad on laotunud tähtil öö virvete vees,
aga suletud silmi ees Jumala välkude nooled!

  • Marie Heiberg, "À la Rabindranath Tagore", rmt: "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 99


kui ka lähed kanna oma kõrgust
ligi maad ja varja kehaga.
Kaasas vikat nii ta tuleb põrgust
ja su kokku riisub rehaga.

  • Juhan Viiding, "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 7


Sappkollasena valvab aias kuu
kesk hernekaunu, kõrvitsaid ja kresse.
On kõrgus piirid kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab iga puu.

  • Kalju Kangur, "Augustiöine" [1984] kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109

Vanasõnad

muuda