Mungalill

Suur mungalill (Tropaeolum majus L.) on Eesti kliimas kasvav üheaastane dekoratiiv- ja maitsetaim. Taime kutsutakse sarnaste maitseomaduste tõttu rahvapäraselt ka kressiks.

Maria Klass-Kazanowska, "Mungalilled" (1895)

Andrea Gram, "Päevalilled ja mungalilled vaskvaasis (1894)

Proosa

• Kunagi oli siin tõeline oaas olnud. Annie’l oli oma nägemus ja ta tegi selle teoks, muutis aia aastaaegade vahetudes pöörlevaks värvipaletiks. Ta laenas raamatuid ja uuris neid poole ööni, tegi oma plaanidest visandeid. Ta kaevas poole murust üles ja istutas lilli ja põõsaid, mille nime Ellis hääldamagi ei õppinud. Kõrged kõrrelised voogasid tuules nagu vesi ja pinki ümbritses igal suvel mungalillerõõm. Mungalille pole võimalik maha tappa, oli Annie kunagi kuulutanud, aga Ellis oli sellega hakkama saanud. Kõik need peened säravad ideed olid tema hoolimatuse varjus närbunud. Ainult kõige vintskemad olid vohavate põldmarjaväätide vahel ellu jäänud.
  • Sarah Winman, "Plekkmees". Tõlkinud Mirjam Parve. Varrak, 2019, lk 32

Luule

Siin pudeneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomavad mu kingi,
ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.

• Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41

Ja trepi ümbert roomab mungalill
mu kinga üle heitma rusket tuld.
See tõuseb pähe. Hõõgun: kus ja mil
küll oli eal nii truu ja ootev muld!

• Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 34

Kes teab, kas üldse olengi poetess,
mind selleks pole tunnistanud keegi,
ja kuigi vohan pillavalt kui kress,
ma luulepeenral kressina ei leegi.

• Heljo Mänd, "Kahtlus", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 23

SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õied jorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeks mungalill —
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

• Katre Ligi, "*Siin kirjuõisne aster..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 23

Sappkollasena valvab aias kuu
kesk hernekaunu, kõrvitsaid ja kresse.
On kõrgus piirid kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab iga puu.

• Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109