Kummel (Matricaria L.) on taimede perekond korvõieliste sugukonnast, tuntud ravimtaim. Eestis on levinud kaks liiki: teekummel (Chamomilla recutita ehk Matricaria recutita) ja valgete kroonlehtedeta lõhnav kummel (Matricaria suaveolens ehk Matricaria matricarioides).

Matricaria February 2008-1.jpg

LuuleRedigeeri

Siin pudeneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomavad mu kingi,
ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.

  • Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41


/---/
Tuli meelde sädeledes ühe tunni kild
 - Sest see väike hõbesõrmus oli armusild -:

kuidas kummelist ja köömnest lõhnas öine ait,
valgepäine neid ta ligi, liigutusest vait,

oli nõnda tasane ta kallistuste all,
viimaks võttis sõrmuse ja sõrme surus tall'.
/---/

  • Marie Under, "Valge lind", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 286-288


Nägin igal sammul neid
ammuilma omaseid
kurekatlaid, kummeleid,
   tuhandeti tuttavaid
   karikakraid, kellukaid
   Jõgeva ja Pedja vahel.

  • Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel". Rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 38


Köömnepuhmas üle põlluraja
peened oksad kohevile ajab.
Muti muldse katusega maja
mustendamas keset kummeleid.

  • Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54


Tuul
kollasel teel
kõnnib
kummeleist mööda
kollaste õhtute poole.

  • Viivi Luik, "Kollaste õhtute poole" 1. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 140

ProosaRedigeeri

  • Kui kummel õitseb, mängime arsti ja et meil midagi valutab. Siis heidame selili, nuusutame kummeliõit, ja meil ei valuta enam midagi. Läheme mängima nukuga, nagu oleks see vastsündinu.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 65

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel