Albinia Hagemann (1824-1897), "Krahvinna Alla Holcki portree", s.d.
Emily Farmer (1826–1905), "Nukk", s.d.
Marthe Marie Louise Boyer-Breton, "Esimene nukk" (1903)
Hedwig Mechle-Grossmann (1857-1928), "Tüdruk nukuga", s.d.
Angelo Comte de Courten (1848-1925), "Nukutegija", s.d.
Eugenie Bandell, "Jaapani nukud õuntega" (1915)
Madeleine Carpentier, "Haige nukk" (u 1925)


ProosaRedigeeri

  • Ka siis, kui isa pidi kodust lahkuma ja kui ema kutsuti Sõdurite Abistamise Komiteesse töötama, õppis Beth edasi omaette, nii hästi kui suutis. Ta oli perenaiselik väike olevus ja aitas Hannah't majapidamises, et nendel, kes väljas tööl käisid, oleks mugav ja kena kodu. Ta ei nõudnud teist tasu, kui olla armastatud. Ta veetis pikki rahulikke päevi, ei laiselnud ega tundnud igavust, sest ta väikeses omaloodud maailmas oli tal palju sõpru. Ta oli virk nagu mesilane. Igal hommikul äratas ta oma kuus nukku, riietas neid — Beth oli veel tõeline laps — ja armastas oma mänguasju, olgugi et nende seas polnud ühtegi veatut ega ilusat. Bethil oli kombeks korjata endale kõike seda, mis õdedele enam ei meeldinud. Amy ei tahtnud endale midagi, mis oli vana või inetu. Beth asutas haigetele nukkudele isegi haigemaja. Kunagi ta ei torganud nõelaga nukkude riidest kehasse, kunagi ta ei riielnud ega löönud neid. Ka kõige inetuma nuku eest hoolitses ta samuti kui teiste eest, söötes, riietades, hoides ja kallistades neid väsimatu armastusega.
Ühe katkise, mahajäetud nukujäänuse, mis kord oli kuulunud Jole ja millel oli tormiline elu seljataga ja mis nüüd lebas vrakina kaltsukohvris, selles koledas vaestemajas, päästis Beth ja paigutas oma varjupaika. Nuku pealagi oli lõhki. Selle varjamiseks meisterdas Beth talle kena väikese tanu. Et nukul puudusid jalad ja käed, siis mässis ta nuku teki sisse ja asetas ta invaliidina magama parimasse voodisse. Kui keegi oleks näinud Bethi hoolitsemist selle nuku eest, usun, ta oleks olnud sellest liigutatud. Beth tõi sellele nukule isegi tillukesi lillekimpe, luges talle ette, viis ta välja õhu kätte, laulis talle hällilaule ja ei läinud kunagi enne magama, kui oli suudelnud ta määrdunud nägu, sosistades: "Loodan, et sa hästi magad, mu vaene kallis." (lk 37)


  • Tüdruk — ihuüksi aasal, täpiline nukk taeva tohutu klaaskupli all — ajab heinad maas kõigi mõeldavate liigutustega hiigelsületäieks kokku. Laskub põlvili ja tõmbab heinad mõlema käega enda vastu. Heidab väga meeleliselt heinahunniku peale ja haarab sellel kätega ümbert kinni. Kallutab end siis küljele ja riibub ühe käega nii kaugelt, kui käsi ulatab. Roomab hunniku peal enne ühel, siis mõlemal põlvel. Homole tuletas ta meelde kubamardikat, keda ka apteekriks nimetatakse. Lõpuks surub tüdruk terve keha köiega kokkutõmmatud heinapalli alla ja tõuseb sellega koos aeglaselt püsti. Pall on palju suurem kirjust saledast inimesest, kes teda kannab, — või polnudki see Grigia?


  • Ma otsisin täna nukku oma ristitütre Joanna Miloszi jaoks. Käisin uhke nimega poes - “Laste Paradiis" See pood ilmub kindlasti minu unenägudesse nüüd košmaarina. Räpane ja porine, valgustatud üheainsa palja elektripirniga, mille helgis vedelevad kurbade nägudega kõõrdsilmsed nukud, määrdunud ja koledates kleitides, justkui hommikul pärast külapulma põõsastest välja ilmunud. Karumõmmid alaarenenud mõrtsukate lõustadega, tehtud justkui selliste palitute kraedest, millega alkohoolikud püüavad oma viletsust varjata. Vurrid, millelt koorub keerlemise ajal värvi maha. Issand! Mis on saanud minu lapsepõlve rõõmsatest värvilistest klounidest? Lõpuks leidsin nuku, ikka koleda, aga vähemalt korralikus kleidis. Pärastlõunal ajas Joanna seda nähes oma käekesed imestuse ja imetluse õnnes laiali. Kas siis ei olnudki objektiivset tõde? Aga võib-olla algab see alles pärast kolmekümnendat eluaastat ja esimeste neeruvaludega?


  • Tollel, mida te eskiisidel nägite, ei ole peaaegu midagi ühist sellega, mida te praegu käes hoiate, see tähendab teie rolli materialiseeritud kujuga, mis on teatri töökojas paljudest detailidest kokku pandud... Kohtumine uue nukuga valmistab pettumuse. See valmistab pettumuse ka sel juhul, kui "vale kuju" pole veel jõudnud teie rolli veresoontesse kasvada, ja samuti siis, kui nuku väline ilme täielikult vastab teie nägemusele lavalisest kujust: nuku "elutu loomus" tõrgub esimesel momendil liiga tugevasti, avaldades vastupanu kõikidele teie soovidele.
    • Jevgeni Speranski, "Актер театра кукол", Moskva: Всероссийское театральное общество, 1965, lk 106; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 9


  • Nukk on pill, on viiul, millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori ja lavastaja kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.
Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
  • [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
  • Nukud, nukud, nukud! Siin nad ripuvad, tegelastetoa seinakapi klaasuste taga — maast laeni, seinast seina. Loendamatu arv loomi ja linde, poisse ja tüdrukuid, eitesid ja taate, kuningaid ja kuningatütreid. Nad ripuvad siin ilmetute, tühjade kestadena, luitunud ja tolmuste riideräbalatena. Otsid vitriinist huvi pärast mõne vana tuttava välja, võtad kätte — pea vajub tal abitult siia-sinna, jäsemed kõlguvad ebaloomulikult pikkadena ... Nukk ja kuju, kellena see nukk kord sirmil elas — kaks hoopis eri maailma!


  • Nuku liigutamine, tekst ja laul — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu sunnitööline — kogu aeg käsi püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)


  • Kodus elasin oma nukkude intriigide ja draama maailmas, nendega seebiooperitesse sukeldudes. Oli sünde, vaenamist ja reetmisi. Oli lootust, vihkamist ja vahetevahel ka seksi. Mu lemmikajaviiteks kooli- ja õhtusöögivahelisel ajal. oli end Barbie-hunnikuga minu ja Craigi ühisesse mängualasse parkida ning siis hullumeelsete stsenaariumitega lagedale tulla, need lood tundusid mulle sama tõelised nagu elu ise ja vahel oli mul kombeks Craigi G.I. Joe kujukesi oma teemakeerisesse kaasata. Hoidsin oma nukkude riideid lillelises plastmassist lastekohvris. Iga Barbie ja G.I. Joe oli eraldi isiksus. Mõnikord võtsime isegi tähe-klotsid kampa, needsamad, mille abil ema oli meile kunagi tähestikku õpetanud. Ka nemad said endale nimed ja elulood. (lk 32)


  • Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)


LuuleRedigeeri

Sinuga võrreldes nukul
olla on kergem ja kenam.
Tukub. Ja mängib. Ja tukub.
Kuid seda enam,
et nukud ei tunne nuttu,
et nukkude tõde on naer,
on aimused pandud neis lukku.
Ja iga aimus on kaev.
Vaevakaev.
Mänguhoos murtakse vedru
ja palgetelt variseb vaap.
Nukkudel pole redu.
Kõikjalt neid kätte saab.
/---/
Nukkude saatus on kartus.
Vaotusekartus. Taotusekartus. Paotusekartus.
Nukkude tarkus on kartus.
Jaotusekartus. Kaotusekartus. Aotu ja ajatu laotuse kartus.
Nukkude hirm on nii suur, et vaikivad paludes nad.
Nukkude õnn on nii raske, et laikib valuga ta.
Kartus on nukkude saatus...
Kas kõigel on viimane vaatus?
On’s ilusaid mänge ka ees?...
Miks sa vaatad mind nii?
Ära vaata mind nii!
Kas sinagi oled siis nukk?!

  • Artur Alliksaar, "Nukuhukk", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr, 1997), lk 394-395



<poem>
Nurgaadvokaadi varjulisse majja
viisid sind, mu kallim, käänulised teed.
Ükski nukk ei soovind jääda nukumajja.
Mäletan, küll olid kaunid nukud need.

  • Juhan Viiding, "Nukud ja inimesed" kogus "Ma olin Jüri Üdi" (1978), lk 152

VanasõnadRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel