Lo Tui

Eesti näitleja, nukunäitleja, lavastaja

Lo Tui (ka Loreida Tui, aastast 1937 Lo Seliaru ja Loreida Seliaru; 21. juuli 1908 Tallinn – 3. september 1979 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja kostüümikunstnik.


  • Laps jälgib laval tegutsevat looma, usub, et see on loom, hindab aga looma käitumist inimliku moraali seisukohast. (lk 7)
  • Mul on eluaeg olnud niisugune nõrk punkt: ma ei salli pärast etendust ette koogutama minna. Olen oma töö teinud ja kõik. Kas siis treial, kes on mõne detaili hästi valmis teinud, kas siis tema tuleb kummardama? Ka "suures" teatris ei sallinud ma lapsest saadik, kui surnud tegelane püsti tõuseb ja kummardama tuleb. See purustas illusiooni. Ja siin, mõelge ise! — kassid, koerad ja äkki — näitlejad! (lk 7)
  • Suure lava näitleja võib rolli ka kodus valmis teha, aga siin oled sa nagu tsirkusekunstnik — pead tehnikat valdama, et mõtted ja tunded selle taha ära ei kaoks. Kõige õnnelikum on see näitleja, kes ise nukutehnikast midagi taipab ja nõuda oskab või oskab ise nukumehhanismi ümber teha. Mida keerulisema konstruktsiooniga on nukk, seda raskem on temaga harjuda. Sest kui tehnika hakkab segama, siis ei tule midagi välja. Teisest küljest, mida liikuvam ja painduvam on nukk, seda paremini realiseerib ta näitleja kavatsuse. (lk 11)
  • Nuku liigutamine, tekst ja laul — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu sunnitööline — kogu aeg käsi püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)
  • Ärge ainult kirjutage nii, nagu nüüd moes, et lapsepõlves ei teadnud ta teatrist midagi. Sest minu ellu kuulus teater esimestest päevadest peale. (lk 12)
  • Ma ei mõista, kuidas võib öelda: "Ei oska!" Võtad lihtsalt kätte ja teed! (lk 29-30)
    • Lo Tui, rmt: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973

Tema kohtaRedigeeri

  • Selle Vanapagana Vanamooriga oli üldse üks isesugune lugu. Algul, kui nad tekstiraamatu said, roll Lo Tuile kuidagi ei istunud, oli talle millegipärast vastukarva. Lo Tui on väga emotsionaalne näitleja. Kui ta näidendi lugemisel saab autori loodud tegelasest elamuse, näeb teda arengus, siis läheb ta kohe põlema ning tunneb vaistlikult, kuidas rolli teha. Juhtub aga, et rollis jääb nagu midagi puudu, siis peab ise otsima, et seda kas või väliste vahenditega rikastada. Jah, seda Vanapagana Vanamoori Lo Tui lihtsalt ei sallinud. Aga proovide käigus hakkas eit pikkamisi kujunema, hakkas nagu iseenesest ilmet võtma. Ja ühel heal päeval teadis näitleja äkki, mis ta temast teeb: rumala, aeglase, laisavõitu olekuga vanaeide, kes räägib läbi nina. Ta allutas nuku liikumise sellele kujutlusele: nukk hoidus ettepoole, käed ees ripendamas, tema samm oli raske ja aeglane, justkui oleksid jalad kõvasti maa küljes kinni. (lk 9)
  • Oli selles etenduses suurepärane stseen, kahe rumala vanainimese idüll, mille tegevus ja tekst olid sündinud Lo Tui improvisatsioonina. Pärast seda, kui sillal igasuguseid asju juhtunud, Vanapagan Antsu riugaste pärast jõkke kukkunud ja konna alla neelanud, istuvad Vanapagan ja tema Vanamoor kuupaistel silla käsipuul. Ja siis läheb Vanamoor härdaks: "Kuula, vanamees, kui ilusti vesi soliseb!"
See oli ääretu lihtsameelsusega öeldud. Kuna Vanamooril on ebamugav istuda, nihutab ta ennast puusadega (stseen toimus seljaga publiku poole) ning lükkab vanamehe kõrvale. Ja äkki, tormilise haardega, nii temperamentselt nagu Lo on, vanamehe ümbert kinni. Ja vanamees vastab tuimalt: "Mis-äh?" Ning Vanamoor: "Kui ilusti sa pasunat puhud!" ja langetab pea vanamehe õlale. (lk 10)
  • Lo pandi klaveritundi, kuid pikapeale selgus, et ta pole viitsinud noote selgeks õppida ja mängis kõike peast, kuulmise järgi. Kui rongid aga Lagedi jaamas peatusid, vaatasid reisijad imestunult aknast välja: väike tüdruk istus jaama haljasala piiraval taral, kõigutas jalgu ja laulis ooperiaariaid. "Entel-tenteli" saateid tol ajal veel polnud, oma esimesed muusikalised muljed sai laps vanalt, suure toruga grammofonilt. Seal kuulis ta plaatidelt "Boriss Godunovi", kuulis "Ivan Sussaninit". (lk 12)
  • Vastavalt Lo Tui lopsakale ja impulsiivsele natuurile ("Mulle meeldib möllata ja ennast puistata!") said karakterrollid noore näitleja pärisosaks. Juba varakult ilmnes Lo Tui isikupärane nägemislaad ning mängumaneer. Oma lavakujude loomisel kasutas ta tugevaid jooni ja erksaid värve. Terav silm ning loomupärane kalduvus koomikale olid süüdi selles, et näitlejale kõigist žanritest grotesk ehk kõige rohkem kontimööda oli. Groteski, seda nii harva esinevat talenditahku, poleks ju iseenesest kuidagi võimalik "süüks" lugeda, ilmselt aga oli taoline mängulaad märgatavas vastuolus trupi üldise realistlik-olustikulise suunitlusega ning langes seetõttu paiguti ansamblist välja. Mõnikord võibolla vedas ka näitleja mõõdutunne alt, sest kriitika on hoiatanud, et mäng "ei muutuks ebaesteetiliseks". (lk 16)
  • Lo Tui huvi kujutava kunsti vastu, tema osavad käed, tema temperament ja tegutsemislust tõid teda 1936. aastal nende juurde, kes asusid eesti kutselise nukuteatri vagusid ajama. Kaugele polnudki vaja minna, sest nukuteater tärkas siinsamas, Draamateatri Noorsooteatri rüpes, nagu tol ajal nimetati näitlejate, lavastajate ja kunstnike kollektiivi, kes regulaarselt ka lasteetendusi andis. (lk 18)
  • Sellesse aega (1937) langeb tähtis sündmus Lo Tui elus: ta abiellub Draamateatri näitleja Oskar Seliaruga, kes nagu temagi tunneb huvi nukuteatri vastu ning näitlejana, paiguti ka nukutehnikuna nukutrupis aktiivselt kaasa lööb. Ajaleht "Tallinna Post" toob selle sündmuse kohta 4. mail 1937. a. järgmise teate:
PULMAREIS
Draamateatri noor jõud Oskar Seliorg (peaks olema Seliaru. — D. N.), kes abiellus kolleegi Lo Tuiga, kirjutab Tallinna tuttavaile: Esimesel mail tegime pulmad ära ja 3. mail sõitsime pulmareisile — mina ühe trupiga ja naine teise trupiga."
Väga tüüpiline olukord! Teater nõuab oma osa, nõuab inimest tervenisti. Ja see, kes ennast Thalia teenimisele pühendanud, peab seda tegema jäägitult. (lk 19)
  • Tema ampluaa? Piiramatu. Sest sirmi taha astudes omandab näitleja justkui uue elu — satub ise muinasjuttu. Ta vabaneb oma kasvust, kujust, east ja isegi soost. Faust müüs oma hinge kuradile, et saavutada igavene noorus. Nukunäitlejal piisab oma hinge müümisest nukkudele, ja ta võib muutuda kelleks tahes! Kõik saab võimalikuks — kui ainult süda noor on. (lk 26)
  • Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)
  • Lavasügavuses seisab Lo Tui ja võtab tagaseinas asuvalt riiulilt oma suure kohmaka nuku. Uurivalt ja pisut üllatunult vaatab ta seda naljakat, lopergust pead. Nüüd tõmbab ta nuku. külge kinnitatud varruka kätte. Näitleja on praegu seal all nagu kõrvalseisja, justkui osavõtmatu sirmil toimuva suhtes. Justkui... aga nüüdsama astub Lo Tui sirmi juurde, tema nukk ilmub publiku vaatevälja ning sünnib see, mis korvab nukunäitleja omamoodi askeetliku elukutse, raskused — kohmakas, nailonkarvadega kaetud vahtplastitükk elustub! Ta hakkab liikuma ja iga tema liigutus on mõtestatud. Ta hakkab kõnelema ning tema soe hääl ja kõnemaneer on orgaaniliselt seotud kogu. tema olekuga. (lk 28)
  • Lo Tui ei talu "tapetud aega". Istuda käsipõsakil ja niisama aknast välja vahtida või kohvikus aega surnuks lüüa — seda ta ei tunnista. Kui palju aega jookseb tühja ringreisidel: saabud kuhugi rahvamajja varakult, ootad, kuni lava korda seatakse... Alati on Lo'l mõni töö näpus. (lk 30)
  • Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 19
  • [Draamastuudio "Vargamäe" külalisetenduse kohta Pärnus 1932. aastal :] Naispersonaalist märkigem erilise kiitusega prl. Tui, kes Mari osas näitas kõrget tehnikat ja suurt õrnust selle osa mõistmisel. Lihtsate vahenditega andis see huvitav talent traagilisi murranguid Mari hinges. Need läksid meile südamesse. Kiskusid kaasa elama.
    • Mm, ""Vargamäe". Draamastuudio Teatri külastusetendus "Endlas" 23. mail. Pärnu Vaba Maa, 26.05.1932; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 15
  • Kuna ta ise oli näidendeid kirjutanud ja lavastanud, samuti ise nukke valmistanud, siis oli tema pilk kohe sellele suunatud, kuidas see kõik saalist paistab. Ta oskas nuku liikumisi ja keelevärvinguid kiiresti tabada ning alati tuli ta proovi juba oma konkreetsete kavatsuste ja ettepanekutega.
Lo oskab loomi näha. Kord ringreisi ajal Pärnus kõndisid ühel hommikul hotelli õues kalkunid. Oli varakevad, õu mudane, osalt veel jääs. Ema. kalkunid olid justkui unised, nad astusid virilalt, peenelt, aga isakalkun kõndis kindlalt. Ja Lo'l, kes neid aknast jälgis, tekkis kohe kujutlus millest nad omavahel räägivad. Emakalkunid: "Kui vilets, kui halb, kui mudane!" Aga vana isakalkun põrutab järsu, terava sisselöögiga: "Pole teil häda midagi!" — See on näide, kuidas Lo oskab loodusest leida materjali rollide kujundamiseks.
    • Ferdinand Veike juunis 1968; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 25-26
  • "Kaval-Antsu ja Vanapagana" ringreisidel olin veel noor näitleja, olin krambis. Mulle paistis, et Lo ei pinguta, on laisk — aga see oli lihtsus. Lo׳ga koos mängida on hea. Ta on andekas näitleja, tal tuleb kõik kergelt. Algul, osade jaotusel, ta küll alati poriseb, et "jälle minule!" ja nii ja naa — aga siis algavad proovid ja osa hakkab tulema. Lo on üks nendest näitlejatest, kes truppi tulnud noorele (mina tunnetasin seda alati!) on heaks abistajaks. Ta on meeldiv, abivalmis partner. Kui teatris on selliseid näitlejaid, siis on noortel ka lihtsam — arenevad kiiremini.
    • Uno Leies juunis 1968; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 25-26