Proosa muuda


  • [Lena:] "Mõnikord ma soovin, et oskaksin käituda nagu kõik teised, aga ma ei saa olla keegi teine kui see, kes ma olen. Ma olen proovinud, aga ma ei kanna kunagi õiget värvi riideid ega ütle õigeid asju ja alati läheb midagi viltu. Ma lihtsalt tahaksin, et ma võiksin olla mina ise ja et mul sellele vaatamata oleks sõpru, kes paneksid tähele, kas ma olen koolis või mitte." ("12.09 Greenbrier")


  • Kui panna inimesed kinni kuskile tuppa, siis nad ongi juba teise päeva lõpuks peast nii soojad, et ütlevad ja reageerivad nii, nagu nad muidu ei reageeriks. "Kärbeste jumal" on kirjutatud väga ammu, aga nüüd on meedium vahetunud ja seda eksperimenti on võimalik päriselus korraldada. Kui aga sellest kõigest kirjutati nii ammu ja samad asjad endiselt juhtuvad, siis tõepoolest on inimkonnas stereotüübid ja arhetüübid ning korduvad psühholoogilised profiilid.
Olen ka oma romaanile saanud kriitikat, et tegelased esindavad stereotüüpe, aga nii kummaline kui see ka pole, me taandume mingitesse raamidesse. Sa ei pruugi esindada üht arhetüüpi, vaid olla segu mitmest, kuid meil ei saaks olla psühhiaatriateadust, kui inimesed mingis olukorras ei reageeriks ühtemoodi. Kui meil oleks seitse miljardit reageerimisviisi, siis oleks see planeet päris hull koht.


  • Käitu inimestega hästi, enne kui neil avaneb võimalus halvasti käituda. (lk 2202)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia, nr 12, 2017, lk 2201–2206