• Näib, et tervikuna on luulekunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku põhjust. Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et <inimene> on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv: me tunneme rõõmu, vaadeldes kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi.



  • Loodus sammub peatumata läbi oma võimalike määratluste rea, ja nende määratluste vaheldumine pole mitte juhuslik, vaid rangelt seaduspärane. Mis looduses olemas on, see on paratamatult selline, nagu ta on, ja on ilmvõimatu, et ta oleks teistsugune. Ma sisenen nähtuste suletud ahelasse, kus igat lüli määrab talle eelnenu ja tema määrab talle järgnevat; kindlas seoses, sest igast antud hetkest võiksin ma pelga mõtlemise teel leida kõik võimalikud universumi seisundid, ülespoole praegust hetke seletades, allapoole temast tuletades; kui ma ülespoole minnes otsiksin kätte põhjused, ainuüksi mille läbi ta võis selliseks saada, allapoole minnes tagajärjed, mis peavad tal paratamatult olema. Igast osast leian ma terviku, kuna iga osa on vaid terviku läbi see, mis ta on; seeläbi on seda aga paratamatult.


  • Tundmatute oluliste sündmuste põhjuste puhul tuleme me alati meeldivate või ebameeldivate, harva tõenäoliste ja loomulike peale. (lk 32)
  • Põhjus, miks võimsad tegelased, nagu Herder ja Fichte, oma vastaseid alati nii ägedalt ründavad, on see, et neil ei tule kunagi rinda pista endasuguste, vaid ikka endast alamatega. (lk 38)



  • Iga kultuuririik on sunnitud olnud statistiliste andmete kogumist süstematiseerima ja looma mingisuguse statistilise üldkorralduse, sest meie sotsiaalse ja majanduslise elu nähtused on nii üliväga komplitseeritud ja nende nähtuste põhjused on omakord suhtelises seotises üksteisega, nii et raske on ilma statistilise tähelpanuta otsustada, missugune nähtus on teise nähtusega seotud ja kuivõrd ta teistest nähtustest ära ripub.


  • Armastatu ei ole nende tunnete põhjus, mis näivad temast alguse saavat; tunded asuvad hoopis armastatu selja taga nagu valguseallikas. Kui unenäos jääb veel püsima kitsas lõhe, mis armastust armastatust lahus hoiab, siis ärkveloleku ajal on see lõhe täis varisenud, ja näib, et sa oled lihtsalt kaksikmängu ohver ja millegipärast sunnitud pidama imesümpaatseks armastatu teisikut, kes seda sugugi ei ole.


  • Pole tegelikult tähtis, millisel põhjusel toimub see tegeliku reaalsuse küsimärgi alla seadmine, mis on minu hinnangul igasuguse kirjandusliku kutsumuse aluseks. Tähtis on, et see lahtiütlemine oleks nii äärmuslik, et annaks jõudu sellele tegevusele — mis on niisama donkihhotlik nagu oda käes tuuleveskitele vastu sammumine —, mis illusoorselt asendab meid ümbritseva elu konkreetse ja objektiivse maailma hapra ning kaduva fiktsiooni maailmaga. (lk 8)
  • ... rahumeelse pealispinna varjus on fiktsioonide loomine teatud mõttes vabaduse väljendamine ja võitlemine nende vastu, kes — olgu usklikud või ilmalikud — tahavad seda hävitada. See on põhjus, miks kõik diktatuurid — fašism, kommunism, islami fundamentalism, Aafrika ja Ladina-Ameerika militaarsed despotismid — on püüdnud kirjandust kontrollida, surudes selle tsensuuri hullusärki. (lk 10)
    • Maria Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud Ott Ojamets. Kultuurileht 2011 (Loomingu Raamatukogu nr 15/16)
  • Kujutlege, et Noa lammutas oma maja ja pruukis laudu laeva ehitamiseks, samal ajal kui naabrid kõheldes pealt vaatasid. Küllap ütles ta neile, et maja tuleb tõrvata ja ehitada nii, et see kas või pilvedel hõljuks, kui vaja. Salatipeenrast polnud mingit abi ja tugev vundament oli kasutumast kasutum. Majal peaks olema kompass ja kiil. Küllap panid naabrid käed taskusse, närisid huuli ja kõmpisid koju, majadesse, mis olid nende meelest nüüd puudulikud, ehkki nad selle põhjusest aru ei saanud.
  • Elus pole põhjuseid. On üks suur Põhjus ja see on igaühe elu ise.