Vikitsitaadid

Põhjus

Proosa muuda

  • Näib, et tervikuna on luulekunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku põhjust. Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et <inimene> on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv: me tunneme rõõmu, vaadeldes kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi.



  • Loodus sammub peatumata läbi oma võimalike määratluste rea, ja nende määratluste vaheldumine pole mitte juhuslik, vaid rangelt seaduspärane. Mis looduses olemas on, see on paratamatult selline, nagu ta on, ja on ilmvõimatu, et ta oleks teistsugune. Ma sisenen nähtuste suletud ahelasse, kus igat lüli määrab talle eelnenu ja tema määrab talle järgnevat; kindlas seoses, sest igast antud hetkest võiksin ma pelga mõtlemise teel leida kõik võimalikud universumi seisundid, ülespoole praegust hetke seletades, allapoole temast tuletades; kui ma ülespoole minnes otsiksin kätte põhjused, ainuüksi mille läbi ta võis selliseks saada, allapoole minnes tagajärjed, mis peavad tal paratamatult olema. Igast osast leian ma terviku, kuna iga osa on vaid terviku läbi see, mis ta on; seeläbi on seda aga paratamatult.


  • Tundmatute oluliste sündmuste põhjuste puhul tuleme me alati meeldivate või ebameeldivate, harva tõenäoliste ja loomulike peale. (lk 32)
  • Põhjus, miks võimsad tegelased, nagu Herder ja Fichte, oma vastaseid alati nii ägedalt ründavad, on see, et neil ei tule kunagi rinda pista endasuguste, vaid ikka endast alamatega. (lk 38)



  • Iga kultuuririik on sunnitud olnud statistiliste andmete kogumist süstematiseerima ja looma mingisuguse statistilise üldkorralduse, sest meie sotsiaalse ja majanduslise elu nähtused on nii üliväga komplitseeritud ja nende nähtuste põhjused on omakord suhtelises seotises üksteisega, nii et raske on ilma statistilise tähelpanuta otsustada, missugune nähtus on teise nähtusega seotud ja kuivõrd ta teistest nähtustest ära ripub.


  • Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80)


  • Armastatu ei ole nende tunnete põhjus, mis näivad temast alguse saavat; tunded asuvad hoopis armastatu selja taga nagu valguseallikas. Kui unenäos jääb veel püsima kitsas lõhe, mis armastust armastatust lahus hoiab, siis ärkveloleku ajal on see lõhe täis varisenud, ja näib, et sa oled lihtsalt kaksikmängu ohver ja millegipärast sunnitud pidama imesümpaatseks armastatu teisikut, kes seda sugugi ei ole.


  • Pole tegelikult tähtis, millisel põhjusel toimub see tegeliku reaalsuse küsimärgi alla seadmine, mis on minu hinnangul igasuguse kirjandusliku kutsumuse aluseks. Tähtis on, et see lahtiütlemine oleks nii äärmuslik, et annaks jõudu sellele tegevusele — mis on niisama donkihhotlik nagu oda käes tuuleveskitele vastu sammumine —, mis illusoorselt asendab meid ümbritseva elu konkreetse ja objektiivse maailma hapra ning kaduva fiktsiooni maailmaga. (lk 8)
  • ... rahumeelse pealispinna varjus on fiktsioonide loomine teatud mõttes vabaduse väljendamine ja võitlemine nende vastu, kes — olgu usklikud või ilmalikud — tahavad seda hävitada. See on põhjus, miks kõik diktatuurid — fašism, kommunism, islami fundamentalism, Aafrika ja Ladina-Ameerika militaarsed despotismid — on püüdnud kirjandust kontrollida, surudes selle tsensuuri hullusärki. (lk 10)
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud Ott Ojamets. Kultuurileht 2011 (Loomingu Raamatukogu nr 15/16)


  • Kontrollisin mitu korda, kas uks on lukus, siis püüdsin sinu peale mõelda, et uinuda, aga sa olid vaid hall ja laialivalguv pilt, nagu teisedki minu mälestused.
Nagu mustad mäed, mida ma ühel talveööl ületasin, nagu lagunenud talu magamiskamber, kus ma ühel hommikul ärkasin, nagu moodne tehas, kus ma juba kümme aastat töötan, nagu liiga tuttav maastik, mida pole enam tahtmist vaadata.
Varsti polnud enam ühtegi asja, millele mõelda, jäid ainult need asjad, millele ma ei tahtnud mõelda. Oleksin tahtnud natuke nutta, aga ma ei saanud, sest polnud vähimatki põhjust. (lk 12)
  • Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.
Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22)


  • Kujutlege, et Noa lammutas oma maja ja pruukis laudu laeva ehitamiseks, samal ajal kui naabrid kõheldes pealt vaatasid. Küllap ütles ta neile, et maja tuleb tõrvata ja ehitada nii, et see kas või pilvedel hõljuks, kui vaja. Salatipeenrast polnud mingit abi ja tugev vundament oli kasutumast kasutum. Majal peaks olema kompass ja kiil. Küllap panid naabrid käed taskusse, närisid huuli ja kõmpisid koju, majadesse, mis olid nende meelest nüüd puudulikud, ehkki nad selle põhjusest aru ei saanud.


  • Elus pole põhjuseid. On üks suur Põhjus ja see on igaühe elu ise.



Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Põhjus&oldid=104914"