Vikitsitaadid

Väljamõeldis

reaalsusele mitte vastav ettekujutamise saadus
(Ümber suunatud leheküljelt Fiktsioon)
Eleanor Fortecue-Bricdale, "Tõde või väljamõeldis"

Proosa

muuda
  • Riik on suur fiktsioon, mille kaudu igaüks püüab elada kõigi teiste kulul.
  • L'État c'est la grande fiction à travers laquelle tout le monde s'efforce de vivre aux dépens de tout le monde.


  • Ma leian, et kõigist rumalatest, tüütutest tobedustest, millega meid nuheldakse, on kõige hullem see väljamõeldis, mida nad "ilmateateks" nimetavad. Meile ennustatakse täpipealt seda, mis juhtus eile või üleeile, ja otse vastupidist sellele, mis täna juhtuma hakkab. /---/
Kuid milleks üldse ilma ette teada? Ilm on niikuinii halb, kui ta kord juba käes on, milleks meile veel see etteteadmise kibedus?


  • [Kommertskooli õpetaja:] Mis on kodanlus ja mis on tööliskond? See on ainult halb ja kunstlik fiktsioon. Ei ole midagi nii kitsalt piiratud kodanlust ega tööliskonda, vaid on üksainus rahvas, mis koosneb rikkamatest ja vaesematest.


  • Lisaks sellele tunnen ma, et tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid — lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesandeks on leiutada reaalsus.
    • J. G. Ballard, romaani "Crash" prantsuskeelse väljaande eessõna, 1974


  • Võibolla on üks tühine põhjus, miks kirjanikud end aina enam ajakirjanikest eemale hoiavad, see, et kirjanikud üritavad kirjutada tõtt ja ajakirjanikud väljamõeldisi.
    • Graham Greene kirjas kriitik Stephen Pile'le, ajakirjas Sunday Times (London) (18. jaanuar 1981)


  • [Saraceni:] Tänapäeva inimesed, religioonita ja mütoloogiata inimesed, tüütavad palvetega alateadvust, ja tavaliselt paluvad nad asjata. Niisiis mõtlevad nad midagi välja, ja sulle pole vaja väljamõeldise ja inspiratsiooni vahet selgitada. Vorbi seesuguseid väljamõeldisi, ja võib juhtuda, et hakkad neid, kes sind imetlevad, põlgama ja nendega mängima. Kas Giotto, Tizian, Rembrandt töötasid sellises vaimus? Muidugi võib sinust saada omamoodi päevapiltnik. Pea aga meeles, mida ütles Matisse: "L'exactitude ce n'est pas la verite."'
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 352


  • Kõigi aegade massiteadvuse magusamaid uskumusi on, et kõik on võrdsed, kõik suudavad kõike, kompetentsus on rahvavaenlaste väljamõeldis. Hungveipinglus on selle ideoloogia kõige järjekindlam, loogilise lõpuni viidud vorm.


  • On ilmne, et sellise kogemuse saamiseks raamatust nagu "Hullus ja arutus" on vajalik, et seal väidetu oleks mingis mõttes "tõene", ajaloolise verifitseeritava tõe mõttes. Kuid põhiline ei peitu ajalooliste verifitseeritavate tõdede reas; see asub hoopis kogemuses, mille see raamat võimalikuks teeb. Ja kogemus pole ei õige ega vale: see on alati fiktsioon, midagi konstrueeritut, mis on olemas alles pärast seda, kui see on valmis tehtud, mitte enne; see ei ole miski, mis saaks olla "tõene", aga see on olnud tegelik. (lk 36)


  • Pole tegelikult tähtis, millisel põhjusel toimub see tegeliku reaalsuse küsimärgi alla seadmine, mis on minu hinnangul igasuguse kirjandusliku kutsumuse aluseks. Tähtis on, et see lahtiütlemine oleks nii äärmuslik, et annaks jõudu sellele tegevusele — mis on niisama donkihhotlik nagu oda käes tuuleveskitele vastu sammumine —, mis illusoorselt asendab meid ümbritseva elu konkreetse ja objektiivse maailma hapra ning kaduva fiktsiooni maailmaga. (lk 8)
  • ... rahumeelse pealispinna varjus on fiktsioonide loomine teatud mõttes vabaduse väljendamine ja võitlemine nende vastu, kes — olgu usklikud või ilmalikud — tahavad seda hävitada. See on põhjus, miks kõik diktatuurid — fašism, kommunism, islami fundamentalism, Aafrika ja Ladina-Ameerika militaarsed despotismid — on püüdnud kirjandust kontrollida, surudes selle tsensuuri hullusärki. (lk 10)
  • Kõigi lugude juured ulatuvad looja kogemusse — läbielatu on allikas, millest fiktsioonid oma jõu ammutavad. See ei tähenda muidugi, et romaan oleks autori varjatud biograafia, ent igas fiktsioonis, isegi kõige ohjeldamatuma kujutlusvõime puhul, on võimalik saada jälile alguspunktile, varjatud seemnele, mis on sügavalt seotud kõige sellega, mida loo väljamõtleja on läbi elanud. Ma julgen väita, et sellel reeglil pole erandeid ning et keemilises mõttes puhast algupära kirjanduse vallas ei eksisteeri. (lk 14)
  • Kindel on see, et põhimõtteliselt on fiktsioon pettus — reaalsus, mida ei ole olemas, kuid mis siiski teeskleb, et ta seda on — ja kõik romaanid on vale, mida esitatakse tõe pähe, looming, mille veenmisjõud sõltub ainult sellest, kas romaanikirjanik kasutab efektiivselt neid mustkunsti- ja võlutehnikaid, mis sarnanevad tsirkuse- ja teatrimaagide omadega. (lk 18)
  • Fiktsioonis või luuletuses on alati element või dimensioon, milleni ratsionaalne kriitika ei küündi. Sest kriitika on mõistuse ja intelligentsuse harjutus, kirjanduslikus loomingus aga astuvad mängu, mõnikord otsustaval määral, intuitsioon, tundlikkus, ettenägemisvõime, muuhulgas ka juhus, mis lipsavad läbi kõige peenemastki kriitilise analüüsi võrgust. (lk 92)
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud Ott Ojamets. Kultuurileht, 2011 (LR nr 15/16)


  • "Hea küll," ohkas Susan. "Ma saan ju aru, ega ma rumal pole. Sa tahad öelda, et inimestel on vaja... väljamõeldisi, et elu talutav oleks."
KAS TÕESTI? JUSTKUI MINGI ROOSA TABLETT? EI. INIMESTEL ON VAJA VÄLJAMÕELDISI SELLEKS, ET NAD OLEKSID INIMESED. ET NAD OLEKSID JUST SEAL, KUS LANGENUD INGEL JA TÕUSNUD AHV KOKKU SAAVAD.
"Siis on ikka vaja kõiki neid Hambahaldjaid? Orikavanasid? Väikesi..."
JAH. HARJUTAMISEKS. KÕIGEPEALT TULEB ÕPPIDA USKUMA VÄIKESI VALESID.
"Et me hiljem suuri usuksime?"
JAH. ET TE USUKSITE ÕIGLUSSE. HALASTUSSE. KOHUSTUSTESSE. SELLISTESSE ASJADESSE.


  • Susan võttis jälle kätte "Vendade Krimide muinasjutud". Tema vanemad polnud talle lapsepõlves selliseid raamatuid ostnud. Nad olid üritanud kasvatada teda normaalselt: nad teadsid, et inimestel pole väga arukas Surmale liiga lähedal olla. Nad õpetasid Susanile, et faktid on tähtsamad kui väljamõeldised. Siis aga sai Susan täiskasvanuks ja avastas, et tegelikud väljamõeldised ei olnud Kahvatu Ratsanik või hambahaldjas või kollid - nemad olid kõik käegakatsutavad ja tõelised. Suureks väljamõeldiseks oli usk, et maailm on paik, kus võileival on ükskõik, kas kukkuda maha võipoolega üles- või allapoole; kus see, mis on loogiline, on ka mõistlik ja kus saab teha nii, et mingit sündmust pole toimunud.
    • Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 165


  • Vanal ajal nõuti väljamõeldistelt, et nende ebatõesus paistaks kohe välja, vastasel korral käsitleti neid pettusena. Usutavate väljamõeldiste sallimine nõuab peenelt balansseeritud vaimulaadi, mängu uskumise ja umbusu piiridel, uskumise ajutist peatamist. See vaimulaad juurdus alles 18. sajandil koos nähtustega, nagu krediit, paberraha, individualism ja armastusabielu. Äri ja fiktsioon soodustavad ideede spekulatiivse mängitamise võimet, mis kulub ära nii armastussuhetes kui ka börsil.


  • Mind on alati vaevanud, et tõde ei mahu ühte südamesse, ühte mõistusesse. Et ta on kuidagi hajali, teda on palju, ta on mitmepalgeline ja maailmas laiali puistatud. Dostojevskil on mõte, et inimkond teab iseendast rohkem, palju rohkem, kui ta on jõudnud kirjanduses fikseerida. Mida mina teen? Ma kogun tunnete, mõtete, sõnade argisust. Kogun oma aja elu. Mind huvitab hinge ajalugu. Hinge olme. See, mille suur ajalugu enamasti kõrvale jätab, mille suhtes ta on üleolev. Tegelen kõrvalejäetud ajalooga. Olen mitmel korral kuulnud ja kuulen ikka veel, et see ei ole kirjandus, see on dokument. Aga mis on tänapäeval kirjandus? Kes sellele küsimusele vastaks? Me elame kiiremini kui vanasti. Sisu rebib vormi, murrab ja muudab seda. Kõik väljub kallastest: muusika ja maalikunst, ja dokumendis murrab sõna dokumendi piiridest välja. Pole piire fakti ja väljamõeldise vahel, üks läheb teiseks üle. Ka tunnistaja pole erapooletu. Jutustades inimene loob, võitleb ajaga nagu skulptor marmoriga. Ta on näitleja ja looja.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Väljamõeldis&oldid=106112"