Gustav Naan

Eesti filosoof, füüsik ja ajaloolane

Gustav Naan (17. mai 1919, Vladivostok – 12. jaanuar 1994, Tallinn) oli eesti kosmoloog, ajaloolane filosoof.



  • Iga võimu ainsaks suureks ehk põhiliseks poliitiliseks eesmärgiks on võimul püsimine.
    • Cit. via: Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.



  • Teadlane piinleb kogu aeg tahtmise vahel minna hästi kaugele ja kartmise vahel minna liiga kaugele.
    • Cit. via: Juhan Kivi. "Akadeemik Gustav Naan". Horisont 5/1979, lk 6.


  • Kõiki küüditamisi ei saa nimetada seadusetuseks. Julgeolekuorganid tegid vigu, kuid eeskätt võitlesid ennastohverdavalt vaenlase vastu.
    • EKP Keskkomitee nõupidamisel 22. detsembril 1987


  • Kõigi aegade massiteadvuse magusamaid uskumusi on, et kõik on võrdsed, kõik suudavad kõike, kompetentsus on rahvavaenlaste väljamõeldis. Hungveipinglus on selle ideoloogia kõige järjekindlam, loogilise lõpuni viidud vorm.

"Võim ja vaim" (1969)Redigeeri

Tsitaadid tekstist: Gustav Naan, "Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas", Looming 12/1969, lk 1856-1872, 1875-1878.

  • Arusaamine, nagu oleksid kõik ühiskonnaelu ülimal määral keerukad nähtused vahetult taandatavad klassivahekordadele, on marksistliku klassivõitluse teooria karikatuur.
  • Üheski ühiskonnas ei ole inimeste huvid taandatavad ainult nende klassihuvidele, ükski reaalne ühiskond ei ole lõhenenud ainult kaheks (antagonistlikuks) klassiks.
  • Intelligents kui ka bürokraatia teenivad valitsevat klassi.
  • See esimene lahendus ei ole piisav kas või juba selle tõttu, et mitte ainult valitseva klassi, vaid kõigi klasside ideoloogia sepistajaks oli intelligents.
  • Intelligents ei ole kaugeltki ühtne. Kuid ta ei ole ka kaugeltki sulanud teistesse klassidesse ja kihtidesse, moodustab ikkagi omaette kihi, nii subjektiivselt (intelligentsi iseteadvuse seisukohalt) kui ka objektiivselt (koha järgi ühiskondlikes suhetes, sotsiaalse funktsiooni järgi).
  • Intelligentne mõttelaad on bürokraatliku mõttelaadi otsene vastand. Kui bürokraatliku mõttelaadiga inimesele olemasolev on ideaalne, siis intelligentse mõttelaadiga inimene esitab endale alati kõigepealt küsimuse: “Aga kas see ei ole väär?”
  • Kriitiline mõttelaad on intelligendile niisama vajalik, kuipalju see on vastunäidustatud ametnikule.
  • Teine üldtuntud spetsiifilne intelligentlik joon on individualism.
  • Intelligent oma igapäevases tegevuses püüab jõuda absoluutsele tõele (või optimaalsele tehnilisele lahendusle) nii lähedale kui võimalik ja võtta arvesse küsimuse kõik aspektid. See viib sellele, et intelligent on harva võimeline mõnes keerukas olukorras kiiresti otsustama. Vastuvõetud otsusessegi suhtub ta tavaliselt kriitiliselt ja on valmis seda kergesti muutma parema otsuse kasuks.
  • Seega võiks siis intelligentsi iseloomustada kui sotsiaalset kihti, kes on kõige rohkem nakatunud tuleviku eelarvamustest. Kes tunnevad kriisi lähenemist siis, kui teised ei taha sellest veel kuuldagi. Osalt on intelligentsi spetsiifilised jooned seotud professionaalsete teadmistega, osalt kriitilise analüüsi oskuste ja kalduvustega, osalt psühhofüsioloogiliste organisatsioonidega (sügavad elamused, hingepiinad).
  • Intelligentsi jõu allikas on selge. Tema käes on tähtsaim strateegiline tooraine, peaaju hall aine, see maailma tunnetamise ja ümberkujundamise substraat, kogu ühiskonna ja valitseva klassi rikkuse ja võimsuse tähtsaim komponent tänapäeva ühiskonnas. See on asendamatu ja seda ei saa konfiskeerida. Kui ebameeldivad ka ei oleks “virisevad intelligendikesed” kõigile “praktilistele”, dollareid tegevatele inimestele ja eriti “käsen-keelan” algoritmi alusel elavatele bürokraatidele, tuleb nende vastikute olenditega leppida, neid tuleb isegi kiita, soosida, paitada.
  • Näiteks madal valulävi soodustab seda, et intelligents kaldub üsna tihti nägema katastroofi seal, kus on lähenemas ainult avarii, ja nõuab seepärast rooli järsku pööramist, mis ise võib põhjustada avarii. Tõeline intelligent on seepärast väga halb valitseja.
  • Bürokraatiaga ei ole olukord palju lihtsam. Kuigi esimeses lähenduses on ta valitseva klassi tööriist, näitab kodanliku ühiskonna ajalugu, et teatavates tingimustes võib bürokraatia edukalt vastanduda oma kihihuvid kogu ühiskonnale, sealhulgas valitsevatele klassidele.
  • Ühiskonnaelu komplitseerumisega võõrandati ühiskonna liikmeilt teiste funktsioonide hulgas üha enam ka võim ja vaim. Need hakkasid koonduma eriliselt sellele – valitsemisele või vaimsele loomingule – spetsialiseerunud inimeste kätte.
  • Eelkõige intellektuaalne potentsiaal määrab strateegilise ja kõik teised potentsiaalid.
  • Teiselt poolt on hakatud rõhutama, et intelligents muutub kõige rohkem ekspluateeritavaks rahvakihiks.
  • “Intelligent” on bürokraadi sõnapruugis tihti lihtsalt sõimusõna või vähemalt halvustav iseloomustus; ja “bürokraat” on intelligendi arvates tihti samuti sõimusõna. Kuid mõlemal kihil on täita oma kindel sotsiaalne funktsioon ja emotsionaalne lähenemine küsimusele ei viiks meid kuigi palju edasi.
  • Keerukat, mitmepalgelist, vastuolulist, tehniliselt üha võimsamaks muutuvat ühiskonda ei saa valitseda asjaarmastajate, diletantide kaudu, seda nagu peaaegu kõike muudki tänapäeval on vaja teha professionaalsel tasemel, on vaja vastavate teadmiste, oskuste, kogemuste ja mõttelaadiga, valitsemisele spetsialiseerunud inimesi, lühidalt – kodanlus ei saa valitseda ilma bürokraatiata.
  • Kuid bürokraatlik valitsemisviis, nagu näitab praktika, toob peaaegu paratamatult kaasa terve rea ebasoovitavaid nähtusi, sealhulgas initsiatiivi halvamist ja tootlike jõudude arenemise pidurdamist.
  • Valitsemine ja sellega seoses olevad manipulatsioonid kipuvad muutuma bürokraatia silmis mingiks omaette väärtuseks; käib vilgas, kuid viljatu askeldamine (omapärane sotsiaalne onanism!).
  • Seepärast rakendab iga ühiskond (valitsev klass) tavaliselt mitmesuguste abinõude süsteemi, et vältida bürokraatia “ülekäte minemist”, liigset iseseisvumist. Kodanliku demokraatia raames on sellisteks abinõudeks näiteks parlamentarism, mitme partei süsteem, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu sõltumatus üksteisest, valitsuse ja kogu bürokraatia pidev kritiseerimine ajakirjanduses jms. Kõige võimsamaks instrumendiks valitseva klassi käes on aga võimu ja vaimu lahushoidmine ja konflikt nende vahel, mis avaldub bürokraatia ja intelligentsi konfliktina.
  • Bürokraatia on kutsutud täitma konservatiivset (konserveerivat, säilitavat) funktsiooni. Selleks et säilitada status quo, töötab ta välja ja kehtestab vastavad õiguslikud jt. normid, valvab nende täitmist, rakendades selleks ka vägivalda. Igasugustes uuendustes kaldub bürokraat kui säilitava funktsiooni kandja nägema eelkõige ohtu kehtivale korrale, selle õõnestamist. Muidu oleks ta väga halb bürokraat, täidaks halvasti oma põhifunktsiooni (konservatiivset).
  • “Seadeldiseks”, mis piltlikult öeldes võtab vastu signaalid tulevikust (eesmärk asub ju tulevikus!), tõlgendab neid ja töötab välja kursi muutmise ettepanekud, on intelligents.
  • Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik.
  • Iga bürokraatlik süsteem on hierarhiline ja enam-vähem tsentraliseeritud, kujutades midagi redeli või püramiidi taolist. Redeli kõigil pulkadel produtseerib ametnike armee ettekandeid, mis lähevad üles, ja püüab seedida ülevalt alla liikuvate korralduste, juhiste, ettekirjutuste jne. laviini. Igas korralikus bürokraatlikus süsteemis on see, mis sajab ülalt, absoluutse tõe staatusega, kuulub vaieldamatult täitmisele. Ülalt tulevad direktiivid aga koostatakse altpoolt liikuva informatsiooni alusel.
  • Ka nürimeelsel, mitte millegagi hiilgaval, ühiskonnale ainult kahju tooval ametnikul võib olla tohutu võim. Tema mõju määravad teatavasti mitte niivõrd tema võimed, kui see, millega (vabandust, – see, millel) istutakse. Koht ametiredelil. Ühed ja samad sõnad kas ei maksa midagi või otsustavad kõik vastavalt sellele, kas need tulevad redeli alumiselt või ülemiselt pulgalt. See ei tähenda sugugi, et bürokraatide hulgas ei oleks andekaid ja väga andekaid inimesi.
  • Bürokraatia mõju ja võimu allikaid tuleb otsida selles sotsiaalses funktsioonis, mida ta on kutsutud täitma, täpsemalt – seoses selle funktsiooniga.
  • Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik. Ja seetõttu on kõik valmis leppima (teatavate piirideni) nende tülikate kitsendustega, mille leiutamisega nii usinasti tegeleb bürokraatia.
  • Ja niikaua kui valitseva klassi huvid on kas või osaliseltki kogu ühiskonna põhihuvideks, on bürokraatidel peaaegu alati võimalus kõik sammud, mis on suunatud proletariaadi vaoshoidmisele ja mahasurumisele, esitada “ühiskonna” kaitsmisena “mässajate” ja “õõnestajate” vastu.
  • Enda teada tegutseb bürokraat alati mingisuguste “kõrgemate eesmärkide” ja ainult nende nimel, olgu need siis rahva, riigi, ühiskonna, progressi, tsivilisatsiooni, tuleviku, rahvuse, rassi, masside huvid või veel midagi niisama kõlavat ja abstraktset. Sellega on muide seletatav, mispärast peaaegu iga bürokraat on valmis tunnistama, et bürokraatia ja bürokratism on olemas, ainult sellest ei saa ta kuidagi aru, et tema on bürokraat.
  • Bürokraadi maailm on paberite, dokumentide maailm, seaduste, direktiivide, juhendite, ettekirjutuste, instruktsioonide, resolutsioonide maailm. Toimub omapärane tunnetuslik inversioon: mitte paberid ei peegelda elu, vaid elu ise on midagi väärt ainult sedavõrd, kuivõrd ta kehastab, realiseerib paberitega seadistatud skeeme. Kõik, mis ei vasta skeemile, on karistatav, hukkamõistetav või vähemalt kahtlane ja mittetüüpiline. Niisiis, instruktsioonid ja reolutsioonid on primaarsed, muu maailm sekundaarne. Bürokraat aga on see väljavalitu, kellele on usaldatud jälgida, et maailm vastaks resolutsioonidele. See tähendab seda, et oma meelest bürokraat alati juhib.
  • Ja kui miski läheb viltu, on bürokraat niisama sügavalt veendunud, et tuleb tugevdada juhtimist (luua veel üks kantselei või suurendada olemasolevat). Kord loodud kantselei tekitab automaatselt nähtuse, mille juhtimiseks või mille vastu võitlemiseks see on loodud. Ei ole ju mõeldav, et uue kantselei amentnikud kannaksid ette: vastavat nähtust ei ole üldse olemas, meie kantselei tuleb laiali saata! Võitlus olemasolu, palkade, kohtade, privileegide ja ametkondliku prestiiži pärast paneb kogu parasiitliku masinavärgi käima ja ametnikke siiralt uskuma, et nähtus on olemas, olgu see kantselei kas või perpetuum mobile’de arvelevõtmise osakond. Ja kui on olemas Kahtlaste Mõtete Vastu Võitlemise Ametkond (selline organisatsioon oli olemas näiteks sõjaeelses Jaapanis), siis peavad paratamatult olema ka Kahtlased Mõtted ise!
  • Psühholoogilised ja sotsiaalpsühholoogilised kaitsemehhanismid teevad paratamatuks ka bürokraadi kiindumuse saladustesse. Kuna tema on väljavalitu, kelle käes on kõik primaarne, siis on selge, et sekundaarsete nähtustega tegelevad võhikud ärgu toppigu valitsemisse oma nina. Pealegi saab riiklike, sõjaliste ja ametisaladuste hoidmise ettekäändel kõige paremini varjata ühtede kantseleide vigu ja teiste kantseleide täielikku mõttetust.
  • Ettekujutus enda ja oma ametivendade erilisest sotsiaalsest kohast ja missioonist loob (kõigist intriigidest ja pugemisest hoolimata) tugeva kokkukuuluvuse tunde; vähemalt kõigis neis küsimustes, kus bürokraatial tuleb kokku puutuda “sekundaarse” maailma inimestega, esineb ta tavaliselt solidaarselt.
  • Peale juba varem märgitud joonte iseloomustab bürokraatlikku mõttelaadi äärmine, järjekindel konformism. Kuna bürokraatia tähtsaimaks funktsiooniks on ühiskonna staatilise tasakaalu kindlustamine, siis harjub bürokraat juba oma tegevuse alguses pidama olemasolevat korda ja sellega seotud rutiini enam-vähem ideaalseks. Mistahes (vähegi olulised) muutused võiksid tema arvates ainult halvendada olukorda; uuenduste katsed (välja arvatud bürokraatlikud laudade või kantseleide ümberasetused) on alati suunatud tagasi- või mahakiskumisele. Bürokraat näeb oma tähtsamat ülesannet võitluses kõigi taoliste katsete vastu. Igale palvele vastab ta automaadi järjekindlusega “ei”. Nii on kindlam ja igal juhul ohutum.
  • Iga korralik ametnik teab väga hästi, mis ülemusele meeldib ja mis teda ärritab, teab väga hästi, milline on ülemuse sisukoht ühes või teises küsimuses. Ta teab väga hästi, et faktid, mis ei vasta ülemuse skeemile, võetakse tema poolt suure kahtluse alla. Parem on siis juba ette rutata ja algusest peale serveerida need kahtlastena. Ülemus hindab teid siis abilisena, kes oskab fakte analüüsida. See informatsiooni serveerimise oskus on peaaegu kõige otsustavam tegur ametnike loomulikuks selektsioonis, mille käigus osavamad liiguvad ülesmäge ja teised lihtsalt langevad mängust välja.
  • Informatsioon, mis algusest peale oli ühekülgne, jõuab seega ülemuse teadvuseni veelgi ühekülgsemana. Meeldivad, skeemile vastavad faktikesed on muutunud ülitähtsateks, tüüpilisteks, määravateks; ebameeldivad faktid on redutseeritud tühisteks, juhuslikeks või siis vaenulike jõudude (läbikukkumisele määratud) sepitsusteks. Sellise informatsiooni alusel võetakse vastu otsus, tehakse korraldus, mis alustab teed ülalt alla juba absoluutse tõena. Muidugi, tehtud korralduse õigsust ja selle tulemusi võib ju ülemus püüda ka kontrollida. Mis siis, ta saab kohe vajaliku ettekande: “Kuigi on veel vara teha lõplikke järeldusi, on juba praegu selgesti näha, et otsus oli ainuõige.
  • Bürokraatia aga ongi keelamisele spetsialiseerunud inimeste kiht.
  • Küsimuse olemus on aga selles, et vaim peab jääma väljaspoole võimu poolt loodud nõiaringi, säilitama iseseisvuse, teda ei tohi allutada võimule. Mis puutub ringivälise informatsiooni konkreetsetesse avaldumisvormidesse, siis üheks tähtsamaks tänapäeva kodanlikus ühiskonnas on muidugi massikommunikatsioonivahendid – igasugune trükisõna, ajakirjandus, raadio, televisioon (järgnevalt nimetame kõiki neid lühiduse huvides ajakirjanduseks).
  • Ajakirjanduse kaudu pääsevad mõjule kõikvõimalike konkureerivate kodanlike rühmade huvid ja seisukohad, alternatiivsed ettepanekud jne. Kõik need rühmad, kelle huvidele näiteks valitsuse kava ei vasta, võtavad oma ajakirjanduses selle ägeda ja tavaliselt teravmeelse kriitika alla ning teevad alternatiivseid ettepanekuid. Seega on siis valitsejatel alati vähemalt võimalus saada olulist informatsiooni ka väljaspool saatuslikult ühekülgset bürokraatlikku ringi. Kuid selle informatsiooniga arvestamine, suurem või väiksem laveerimine on ka paratamatu, sest ajakirjandus on liiga võimas jõud, et teda saaks täielikult ignoreerida. Vähe sellest. Ajakirjandus ei peegelda kaugeltki ainult ajalehtede omanike seisukohti. Kodanlik ajaleht on alati oma loomult dualistlik. Ühelt poolt on see omaniku (omanike) huvide ja ideoloogia kaitsja; teiselt poolt on see kommertsettevõte, pealegi väga kallis ettevõte, mis peab andma omanikule kasumeid. Tegutseda aga tuleb terava konkurentsi olukorras.
  • Teiste sõnadega, iga ajaleht, kes tahab säilitada vähegi mõistlikku tiraaži, peab pidevalt kritiseerima valitsust või siis kubermangu, linna jne. Administratsiooni.
  • Rahva toetus (peamiselt passiivne) annab võimule võimaluse suuremal või vähemal määral ignoreerida vaimu uuendusettepanekuid. See ignoreerimine aga viib stagnatsiooninähtustele, mis nii või teisiti riivavad ka rahvahulki, tekitavad nende rahulolematust, ja see sunnib võimu midagi ette võtma. Niisiis, dünaamiline tasakaal: võim ja vaim püüavad mõlemad “rahva tahet” mõjutada, see aga on vastuvõtlikum sellele neist, kelle kahjuks on tasakaalu rikutud.

Tema kohtaRedigeeri

  • Kui ma päris ausalt ütlen, olen ma kõige suurema sauna saanud Gustav Naani pärast... Apollo läks Kuule. Kuu peal oli ära käidud, tuldi tagasi... Ja kellaaeg läks täpselt nii, et oleks võinud kuue-seitsme vahel teha erisaate. Augustikuu, vaba aeg, suured ülemused puhkusel, oli ainult programmidirektor Paul Jürjo, väga liberaalne mees, kes ütles: tehke ära, keda sa kutsud? No Naani, ikkagi kosmoloog ja ENE peatoimetaja. Tuligi härra Naan ja teatas külmavereliselt: see on maailma ajaloo esimene kosmoselend. Kuna vastab kolmele tingimusele: ületatud Maa külgetõmbejõu ületamine, orbiidile jõudmine, teise taevakehani jõudmine. Et see on nüüd tehtud. Mul oli oidu kõik see linti võtta. Järgmine päev, mis järgmine, samal õhtul Keskkomitee propagandaosakond helistab: kas Naan tõesti ütles, et ühtegi kosmoselendu pole toimunud? Ütles jah ja põhjendas kah. Lint kohe Valgesse Majja, sealt siis teatati lõpuks, et paar parteiveterani oli nagu pahameelt avaldanud, et riigivastane jutt, aga tegelikult ei ole. Ei, ikka ei ole. Naan oli heas kirjas.


  • Naanil ei olnud mingeid illusioone nõukogude tegelikkuse kohta.
    • Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 224



  • Gustav Naan oli terava mõistuse ja veel teravama ütlemisega self made man, kes parteikarjäärile oli esimesel võimalusel eelistanud palju rahulikumat ja mõnusamat teadlase-elu.
  • Kutsusin Kaug-Itta ekspeditsioonile sõites Naani korduvalt oma kodupaika vaatama tulema, aga sellest ta keeldus ilma pikema põhjenduseta. Miks, see on niisama ebaselge kui ka hulk muid tema elu detaile. Need eestlased, kes 1930. aastate lõpul NSV Liidus ellu jäeti, olid hiljem reeglina väga head vaikijad.
    • Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.


  • Kui hirmus, et inimene, kes oskas sisendavalt kirjutada vaimu üleolekust võimust, kujunes hirmuvalitsuse õigustajaks. Niisugune inimene on näide sellest lõhutud, deformeeritud vaimsusest, mida kujundas stalinistlik antihumanism ja hirmukuulekus.
    • Hans Trass. "Hellrange loodus ja inimene". Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 214.




  • Omajagu koomiline oli 1970.–1980. aastatel Harald Habermani ja Gustav Naani leppimatu vastuolu. Pealtnäha avaldus see peamiselt üldfilosoofilistes vaadetes – kui seda võib nii nimetada. Naani ajaleheartiklite peale kirjutas Haberman tuliseid ja sõnakaid vastukirjutisi, millega toimetused kimpu jäid. Ei saanud avaldamata jätta, avaldada aga ammugi mitte. Kas tekkisid need vastuolud siis, kui Venemaa eestlane tuli juunikommuniste välja tõrjuma, või oli mõlemal soov ja lootusi teaduste akadeemia presidendiks saada?
    • Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 290–291.


  • Gustav Naan oli vastuokslik ja salapärane mees, kes oma eluloo valgeid laike eriti ei kippunud avalikustama. Isegi tema sünnipaiga suhtes pole täit selgust. Kirjanik Enn Vetemaa väidab, et ametliku biograafia "sündinud Vladivostoki lähedal" tähendab väljarännanud eestlaste küla Liflandijat, sugupuu kaudliini pidi sama külaga seotud Arvo Valton jälle kinnitab, et ei tähenda. (lk 183)
  • Tänapäeval teame Naani kui mõtlejat ja loogikut, demagoogi ja stalinisti, head organisaatorit ja edvikut naistemeest, sõnaosavat küünikut ja võimekat teadlast. "Akadeemik" on talle 1951. aastal annetatud tiitel, midagi Nõukogude Liidu sir'i või von'i sarnast. Ent kes oli too samanimeline Venemaa eestlane, kes sõjajärgsel hämaral ajal (1946–1948) EK(b)P Pärnumaa Komitees veidi tegevtööd proovis? Kas oma juuri otsiv kommunist või hoopis "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsioonilise olemusega" (Naanile teaduskraadi toonud raamatu pealkiri) praktikas tutvuma saadetud sõjaaegne luureohvitser ja toonane Moskva julgeolekukindrali väimees, mees, kelle kätt oli surunud Stalin isiklikult?
Aastakümneid hiljem nendib teravpilkne Madis Kõiv: "See käepigistus oli ta hinges püsinud sügavalt ja sellest ta üle ei saanud ega tahtnudki saada."* Tõepoolest, Stalini käepigistus ühtaegu hoidis ja hukutas akadeemikut. Ning määras ka tema suhtumise Eesti iseseisvumisse. Tunne, mis "40 kirja" järel ajendas Naani kirjutama kaebust EKP Keskkomiteele**, polnud vaen ega veendumus valikus, vaid sama käepigistusega verre süstitud hirm. Hirm tuleviku ees. (lk 183; * Madis Kõiv, "Kohtumisi ja kõnelusi Gustav Naaniga", Looming 4/2011, lk 564; ** Vt Valdur Ohmanni saatesõnaga publikatsiooni: Gustav Naan, "Mõtteid ideoloogilisest situatsioonist", Tuna, 2005, nr 3, lk 96–104)
  • Eaka akadeemiku kõrvutamine Masinguga, keda tema üks andunuimaid õpilasigi on "haigeks geeniuseks" nimetanud*, ehk polegi nii kohatu, kui esmapilgul näib. Oli ju isepäine Uku Masing omal kombel samuti tiigri turjal ratsutaja. (lk 184; * Jaan Kaplinski, "Haige geenius", Maaleht, 05.08.1999)
  • Paraku pööras jäärapäine ajalugu iseseisvusmeelsetele pealeloetud manitsussõnad mineviku ülistamisest, mis "on kutsutud õigustama õelust oleviku suhtes ja hirmu tuleviku ees"*, lausuja enda vastu. Saulusest ei saanud Paulust, sai hoopis Juudas, kellel "omasid" ühel hetkel polnudki. Aleksandr Dugini püha Euraasia deržava teooria, mis Naanile õlekõrreks sobinuks, jääb juba teise aega. (lk 184; * Gustav Naan, "Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjakast ebakompetentsusest", Rahva Hääl, 03.10.1981)
    • Arno Oja, "Tiigri ratsastamine", Vikerkaar 7–8/2011, lk 183-187 (Arvustus: Enn Vetemaa, "Gustan Naani hiilgus ja viletsus", Tallinn: Tänapäev, 2011.)


  • Kas on võimalik ka miinusmärgiline suurkuju? Näidend võimsast vastasest või omas ajas vale ideelise panuse teinud ja ajaloo kulule jalgu jäänud isikust? Merle Karusoo tundlik sotsiaalne andur on selle võimaluse kinni püüdnud - Merle Karusoo, Erki Aule, Enn Vetemaa "Sigma Tau-C705" (Eesti Draamateater, 2008, lav Merle Karusoo) kirjutasid stalinistist, entsüklopedistist, mõjukast esseistist ja suurest poliitilisest kaotajast Gustav Naanist (1919-94). (lk 73-74)
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel