Gustav Naan

Eesti filosoof, füüsik ja ajaloolane

Gustav Naan (17. mai 1919, Vladivostok – 12. jaanuar 1994, Tallinn) oli eesti kosmoloog, ajaloolane filosoof.

"Subjekt, objekt ja tunnetuse tingimused" (1968)Redigeeri

Rahva Hääl: 1968, 11. august, lk. 3 [1]

  • Kuid mis tahes antud ajastul on meie teadmised väga piiratud ja kõvasti segatud eelarvamustega.
  • Objektiivse reaalsuse tunnetamine toimub paljude, põhimõtteliselt koguni lõpmatult paljude osade, külgede, aspektide, projektsioonide, mudelite tunnetamise tulemusena.
  • Võiks öelda, et tunnetuse subjekt, see on 'inimene ühiskonnas ja ühiskond inimeses, kusjuures ühiskonna all tuleb alati mõista ühiskonda antud konkreetsel arenemisastmel, ka sellele arenemisastmele omaste eelarvamuste ja illusioonidega. Viimased moodustavad olulise osa tunnetuse tingimustest. Tunnetuse tingimused on vahendajaks subjekti ja objekti vahel. See on midagi niisugust, mille kaudu objekt peegeldub subjekti teadvuses, midagi sellist, mille abil, mille kaudu, mille vahendusel subjekt omandab objekti. Tunnetuse tulemus sõltub mitte ainult sellest, mida me näeme, mida me tunnetame, vaid samal määral ka sellest, kuidas me seda näeme, kuidas ja millega me seda tunnetame. Näeme me alati aga teatavate vaatlusvahendite ja tingimuste vahendusel, teatavate mõistete, kontseptsioonide, teooriate, illusioonide vahendusel.
  • Asi seisab aga selles, et uued faktid ei mahu vanadesse skeemidesse!
  • Kogu inimlik tegevus on alati seotud välismaailma tunnetamisega ja suurel määral, alates igapäevasest elust ja lõpetades kõige keerukama loominguga, ongi see tunnetamine. Ainult tunnetuse objektid ja tunnetuse tingimused võivad olla konkreetsetes situatsioonides väga ja vägagi erinevad.
  • Inimene tavaliselt ignoreerib neid fakte, mis ei vasta väljakujunenud stereotüüpidele, ning omistab tegelikult suuremat tähtsust neile faktidele (eriti aga faktide neile interpretatsioonidele), mis vastavad tema eelarvamuste ja illusioonide süsteemile. Märkamatult laenab inimene oma seisukohad ümbritsevalt sotsiaalselt rühmalt, teeb järele seda, mida teevad naabrid, ja suhtub vaenulikult kõrvalekaldumistesse, individuaalsuse avaldustesse.
  • Inimkond koosneb peamiselt konformistidest. Küllaltki harva esineb inimesi, keda nimetatakse negativistideks ja kes kiuste üldsuse arvamusele väidavad vastupidist.
  • Traditsiooniliselt kõneleb sõjanõukogus esimesena auastmelt kõige noorem. Juhul kui kindral ütleb algusest peale oma arvamuse ära, peab ta leppima sellega, et tavaliselt ei saa ta mingit täiendavat informatsiooni, mingeid täiendavaid ideesid, ja nõupidamisele kulutatud aeg on raisatud mingile illusoorsele kollektivismi-mängule.
  • Me kõik ründame heameelega võõraid stereotüüpe, võõraid eelarvamusi.

"Inimene ja lõpmatus" (1968)Redigeeri

Sirp ja Vasar: 1968, 19. juuli, lk. 2 ja 4. [2]

  • Intelligentne tegutsemisviis seisneb üldise seaduse tuletamises.
  • Matemaatika on eelkõige teatud mõttelaad või mõtlemisviis, väga intelligentne, s.t. väga kriitiline ja rangelt loogiline mõtlemisviis.
  • Või veel teiste sõnadega: armastusejanu ja teadusehimu on võrdselt vaigistamatud.
  • Kaotanud oma tunnetusliku funktsiooni, on religioon suutnud säilitada lohutusliku funktsiooni ja isegi muutnud selle veel universaalsemaks.
  • Religioon on lõppkokkuvõttes ka üks lõpmatuse surveavaldusi lõplikule. Ei maksa seepärast loota, et teaduse tormiliste edusammudega käib automaatselt koos religiooni mõju vähenemine. Kosmoselaev ja palveraamat on täiesti ühendatavad, nagu seda kinnitab mõnede USA astronautide praktika.
  • Juba Aristoteles toob ära kellegi oma eelkäija seisukoha, mille järgi aega pole üldse olemas; tõepoolest, aeg koosneb minevikust, mida enam ei ole, tulevikust, mida veel ei ole, ja neid ühendavast kaduvväikesest hetkest, mida nimetatakse olevikuks.
  • Igal põlvkonnal on vaja rahulolu endaga – enda jaoks; ja rahulolematust kaasajaga – tulevaste põlvkondade huvides.
  • Igal antud momendil tuleb meie teadmistes vahet teha vähemalt kolme osa või kolme külje vahel. Esiteks, teadmine sõna otseses tähenduses, tõeline, usaldatav teadmine. Teiseks, teadmine, mida peetakse teadmiseks (eksimused, eelarvamused). Kolmandaks, teadmine meie teadmatusest (püstitatud, kuid lahendamata probleemid).
  • Eksimused, illusioonid ja eelarvamused moodustavad selle intellektuaalse barjääri, mille taga me end varjame hirmuäratava lõpmatuse eest, antud juhul – oma lõpmatu rumaluse eest.
  • Teadmiste kahekordistumine iga aastakümnega tähendab ju ka seda, et meie teame kümme korda vähem kui need poisid-tüdrukud, kes tänavu sügisel lähevad esmakordselt kooli, saavad teadma oma küpsuseas – aastal 2000.
  • Õnneks pole eksiarvamustele kunagi otsaette kirjutatud, et nad on eksiarvamused; teatud ajani on nad täiesti vankumatud, neid võetakse tõelise teadmisena, mis on niisama usaldatav, nagu iga kindel teadmine. Eksimuste, illusioonide, eelarvamuste nimel minnakse lahingusse, tapetakse üksteist ja tuuakse end ohvriks.
  • Igale põlvkonnale on määratud kindel usk oma illusioonidesse, mis hiljem põrmuks varisevad.
  • Ainult inimene, kes väga palju teab, suudab mõista oma harimatuse määra.
  • Püstitamata probleeme on märksa rohkem kui lahendamata probleeme. Neid on lihtsalt lõputult rohkem, kuna nad täidavad teadmatuseookeani, samal ajal kui lahendamata probleemid moodustavad vaid meie teadmistesaarekeses peene rannajoone.
  • Teadmiste kasv teeb meid üha võimsamaks. Ent mida võimsamaks me saame, seda suuremaid nõudmisi tuleb esitada meie ettevaatlikkusele, läbinägelikkusele, tasakaalukusele.
  • Teaduslikud avastused muutuvad järjest ulatuslikumaks. Mida suurem on avastus, seda kiiremini kasvab meie võimsus, kuid seda suuremad on ka tolle avastusega seotud ohud. Veel kord: kõige eest tuleb maksta, progressi eest eriti.
  • Me oleme astunud ajajärku mil iga uus avastus võib põhimõtteliselt sisaldada potentsiaalselt ohtu inimkonnale tervikuna, kogu inimsoole.
  • Miinimumina eeldab iga teaduslikkusele pretendeeriv käsitlus usu asendamist teadmisega ja apologeetika väljavahetamist kriitikaga.
  • Inimkond peab lihtsalt suutma endas välja arendada mõningad neist katsetajalendurite professionaalsetest joontest, mida nii hästi on kirjeldanud M. Gallai raamatutes. Nimelt – loota kõige paremat, kuid alati olla valmis kõige halvemaks, et oleks võimalik ära hoida avariid või tulla sellest välja vähimate kaotustega. See pole, tõsi küll, kuigi lihtne, kuid see on võimalik. Peale paljude teiste seaduste valitseb maailmas nähtavasti veel üks omapärane seadus, võileivaseadus (= maksimaalse sigaduse seadus): võileib kipub kukkuma ikka pükstele, seejuures määritud küljega (= antud mis tahes sündmus on seda tõenäolisem, mida vähem soovitav see on). Kuid see ei tohiks meid sundida loobuma võileibadest. Lihtsalt ei maksa olla optimist sel määral, et uskuda, nagu ei kukuks võileivad üldse. Võileibu tuleb süüa teadlikult, tundes võileivaseadust. Optimism, mis lihtsalt ignoreerib, eitab kriise ja ohtusi, on iganenud. Optimismi, nagu paljusid teisi asju, on aeg moderniseerida. Optimismi modernistlik mudel peaks vist toetuma mitte eitusele, vaid eituse eitamisele: olgem teadlikud kriisidest, analüüsigem neid kainelt ja püüdkem neist üle saada väiksemate kaotustega.

"Milles on mõtte mõte" (1968)Redigeeri

Sirp ja Vasar. 27. detsember 1968, lk. 4–5 [3]

  • ...hävitamine jätab alati suurema mulje kui loomine.
  • Teadus, nagu armastuski, pole mitte ainult inimlik tegevus, vaid ka inimlik vajadus ja inimlik kirg. Teadmisjanu on sama kustumatu kui armujanu. Teaduse arenemise sisemised seadused pole vähem eriskummalised kui armastuse seadused – ja kainel mõistusel pole siin midagi teha.
  • Tegelikult on vastupidi: et tuua olulist kasu praktikale, tuleb teadusel end temast võimalikult tugevasti lahti rebida, tõusta kõrgemale, minna abstraktsioonidesse. Mida abstraktsem on abstraktsioon, seda suuremat üldistust sisaldab avastatud seadus, seda revolutsioonilisem ja mitmetahulisem on tema tulevane mõju elule ja praktikale. Teadus on nagu Alice Peeglitaguses: et läheneda Kuningannale, tuleb ta eest ära joosta!
  • Elust irdumise oht pole tegelikult üldse mingi probleem, sest kasutuid avastusi ei ole.
  • Geeniuse jõud on selles, et ta näeb mõistatust seal, kus kõigile teistele on kõik selge.
  • Kartus jõuda ühiskonnale ebameeldivate järeldusteni, kartus ülemustele või selle maailma vägevatele mitte meeldida, mis võib viia hirmuni varjatud või avalike repressioonide ees – reaalsel, lihast ja verest inimesel on palju põhjusi enam kui küllalt – tekitab olukorra, kus loov isiksus, enamasti seda ise mitte tajudes, aga mõnikord ka tajudes, hakkab ühiskonnale tõe asemel andma üht kolmest klassikalisest vale liigist – rääkima ebatõtt, rääkima mitte ainult tõtt, rääkima mitte kogu tõtt. Viimane vale liik on arvatavasti kõige kuritegelikum ja levinum, sest just selles punktis kaldub kaasaegse inimese paindlik südametunnistus, mida hirm 'põrgutule' ees ei pidurda, kõige kergemini tehinguid sooritama. Ühiskond vajab teadlastelt tõde.
  • Ja kui ongi vaja meelde tuletada teadlasele tema kohustusi ühiskonna ees, siis tuletage meelde, et tema tähtsaim kohustus on kõnelda ühiskonnale ebameeldivaid asju. Teaduslik töötaja, kui ta tõesti väärib seda nimetust, on inimene, kes on nakatatud tuleviku eelarvamustest: ta tajub mõistatust, segadikku seal, kus teistele on veel kõik selge, ta tunnetab ligineva tõve korratut pulssi siis, kui ülejäänud ei taha mingist tõvest veel kuuldagi. Ühiskond peab (kas või vaistlikult) endale aru andma, mida nimelt tal oma liikmete ühelt või teiselt kategoorialt vaja on ja millised illusioonid on sellele või teisele kategooriale vajalikud.
  • Teadus ei ole määratud looma materiaalseid hüvesid – ei vihtu ega vitsu. Ta on määratud andma informatsiooni. Viimast võib kasutada väga mitmeti, iseäranis meie ümbruse ümberkujundamiseks (teaduse utilitaarne funktsioon).

"Võim ja vaim" (1969)Redigeeri

Tsitaadid tekstist: Gustav Naan, [4], Looming 12/1969, lk 1856-1872, 1875-1878.

  • Arusaamine, nagu oleksid kõik ühiskonnaelu ülimal määral keerukad nähtused vahetult taandatavad klassivahekordadele, on marksistliku klassivõitluse teooria karikatuur.
  • Üheski ühiskonnas ei ole inimeste huvid taandatavad ainult nende klassihuvidele, ükski reaalne ühiskond ei ole lõhenenud ainult kaheks (antagonistlikuks) klassiks.
  • Intelligents kui ka bürokraatia teenivad valitsevat klassi.
  • See esimene lahendus ei ole piisav kas või juba selle tõttu, et mitte ainult valitseva klassi, vaid kõigi klasside ideoloogia sepistajaks oli intelligents.
  • Intelligents ei ole kaugeltki ühtne. Kuid ta ei ole ka kaugeltki sulanud teistesse klassidesse ja kihtidesse, moodustab ikkagi omaette kihi, nii subjektiivselt (intelligentsi iseteadvuse seisukohalt) kui ka objektiivselt (koha järgi ühiskondlikes suhetes, sotsiaalse funktsiooni järgi).
  • Intelligentne mõttelaad on bürokraatliku mõttelaadi otsene vastand. Kui bürokraatliku mõttelaadiga inimesele olemasolev on ideaalne, siis intelligentse mõttelaadiga inimene esitab endale alati kõigepealt küsimuse: “Aga kas see ei ole väär?”
  • Kriitiline mõttelaad on intelligendile niisama vajalik, kuipalju see on vastunäidustatud ametnikule.
  • Teine üldtuntud spetsiifiline intelligentlik joon on individualism.
  • Intelligent oma igapäevases tegevuses püüab jõuda absoluutsele tõele (või optimaalsele tehnilisele lahendusele) nii lähedale kui võimalik ja võtta arvesse küsimuse kõik aspektid. See viib sellele, et intelligent on harva võimeline mõnes keerukas olukorras kiiresti otsustama. Vastuvõetud otsusessegi suhtub ta tavaliselt kriitiliselt ja on valmis seda kergesti muutma parema otsuse kasuks.
  • Seega võiks siis intelligentsi iseloomustada kui sotsiaalset kihti, kes on kõige rohkem nakatunud tuleviku eelarvamustest. Kes tunnevad kriisi lähenemist siis, kui teised ei taha sellest veel kuuldagi. Osalt on intelligentsi spetsiifilised jooned seotud professionaalsete teadmistega, osalt kriitilise analüüsi oskuste ja kalduvustega, osalt psühhofüsioloogiliste organisatsioonidega (sügavad elamused, hingepiinad).
  • Intelligentsi jõu allikas on selge. Tema käes on tähtsaim strateegiline tooraine, peaaju hall aine, see maailma tunnetamise ja ümberkujundamise substraat, kogu ühiskonna ja valitseva klassi rikkuse ja võimsuse tähtsaim komponent tänapäeva ühiskonnas. See on asendamatu ja seda ei saa konfiskeerida. Kui ebameeldivad ka ei oleks “virisevad intelligendikesed” kõigile “praktilistele”, dollareid tegevatele inimestele ja eriti “käsen-keelan” algoritmi alusel elavatele bürokraatidele, tuleb nende vastikute olenditega leppida, neid tuleb isegi kiita, soosida, paitada.
  • Näiteks madal valulävi soodustab seda, et intelligents kaldub üsna tihti nägema katastroofi seal, kus on lähenemas ainult avarii, ja nõuab seepärast rooli järsku pööramist, mis ise võib põhjustada avarii. Tõeline intelligent on seepärast väga halb valitseja.
  • Bürokraatiaga ei ole olukord palju lihtsam. Kuigi esimeses lähenduses on ta valitseva klassi tööriist, näitab kodanliku ühiskonna ajalugu, et teatavates tingimustes võib bürokraatia edukalt vastanduda oma kihihuvid kogu ühiskonnale, sealhulgas valitsevatele klassidele.
  • Ühiskonnaelu komplitseerumisega võõrandati ühiskonna liikmeilt teiste funktsioonide hulgas üha enam ka võim ja vaim. Need hakkasid koonduma eriliselt sellele – valitsemisele või vaimsele loomingule – spetsialiseerunud inimeste kätte.
  • Eelkõige intellektuaalne potentsiaal määrab strateegilise ja kõik teised potentsiaalid.
  • Teiselt poolt on hakatud rõhutama, et intelligents muutub kõige rohkem ekspluateeritavaks rahvakihiks.
  • “Intelligent” on bürokraadi sõnapruugis tihti lihtsalt sõimusõna või vähemalt halvustav iseloomustus; ja “bürokraat” on intelligendi arvates tihti samuti sõimusõna. Kuid mõlemal kihil on täita oma kindel sotsiaalne funktsioon ja emotsionaalne lähenemine küsimusele ei viiks meid kuigi palju edasi.
  • Keerukat, mitmepalgelist, vastuolulist, tehniliselt üha võimsamaks muutuvat ühiskonda ei saa valitseda asjaarmastajate, diletantide kaudu, seda nagu peaaegu kõike muudki tänapäeval on vaja teha professionaalsel tasemel, on vaja vastavate teadmiste, oskuste, kogemuste ja mõttelaadiga, valitsemisele spetsialiseerunud inimesi, lühidalt – kodanlus ei saa valitseda ilma bürokraatiata.
  • Kuid bürokraatlik valitsemisviis, nagu näitab praktika, toob peaaegu paratamatult kaasa terve rea ebasoovitavaid nähtusi, sealhulgas initsiatiivi halvamist ja tootlike jõudude arenemise pidurdamist.
  • Valitsemine ja sellega seoses olevad manipulatsioonid kipuvad muutuma bürokraatia silmis mingiks omaette väärtuseks; käib vilgas, kuid viljatu askeldamine (omapärane sotsiaalne onanism!).
  • Seepärast rakendab iga ühiskond (valitsev klass) tavaliselt mitmesuguste abinõude süsteemi, et vältida bürokraatia “ülekäte minemist”, liigset iseseisvumist. Kodanliku demokraatia raames on sellisteks abinõudeks näiteks parlamentarism, mitme partei süsteem, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu sõltumatus üksteisest, valitsuse ja kogu bürokraatia pidev kritiseerimine ajakirjanduses jms. Kõige võimsamaks instrumendiks valitseva klassi käes on aga võimu ja vaimu lahushoidmine ja konflikt nende vahel, mis avaldub bürokraatia ja intelligentsi konfliktina.
  • Bürokraatia on kutsutud täitma konservatiivset (konserveerivat, säilitavat) funktsiooni. Selleks et säilitada status quo, töötab ta välja ja kehtestab vastavad õiguslikud jt. normid, valvab nende täitmist, rakendades selleks ka vägivalda. Igasugustes uuendustes kaldub bürokraat kui säilitava funktsiooni kandja nägema eelkõige ohtu kehtivale korrale, selle õõnestamist. Muidu oleks ta väga halb bürokraat, täidaks halvasti oma põhifunktsiooni (konservatiivset).
  • “Seadeldiseks”, mis piltlikult öeldes võtab vastu signaalid tulevikust (eesmärk asub ju tulevikus!), tõlgendab neid ja töötab välja kursi muutmise ettepanekud, on intelligents.
  • Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik.
  • Iga bürokraatlik süsteem on hierarhiline ja enam-vähem tsentraliseeritud, kujutades midagi redeli või püramiidi taolist. Redeli kõigil pulkadel produtseerib ametnike armee ettekandeid, mis lähevad üles, ja püüab seedida ülevalt alla liikuvate korralduste, juhiste, ettekirjutuste jne. laviini. Igas korralikus bürokraatlikus süsteemis on see, mis sajab ülalt, absoluutse tõe staatusega, kuulub vaieldamatult täitmisele. Ülalt tulevad direktiivid aga koostatakse altpoolt liikuva informatsiooni alusel.
  • Ka nürimeelsel, mitte millegagi hiilgaval, ühiskonnale ainult kahju tooval ametnikul võib olla tohutu võim. Tema mõju määravad teatavasti mitte niivõrd tema võimed, kui see, millega (vabandust, – see, millel) istutakse. Koht ametiredelil. Ühed ja samad sõnad kas ei maksa midagi või otsustavad kõik vastavalt sellele, kas need tulevad redeli alumiselt või ülemiselt pulgalt. See ei tähenda sugugi, et bürokraatide hulgas ei oleks andekaid ja väga andekaid inimesi.
  • Bürokraatia mõju ja võimu allikaid tuleb otsida selles sotsiaalses funktsioonis, mida ta on kutsutud täitma, täpsemalt – seoses selle funktsiooniga.
  • Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik. Ja seetõttu on kõik valmis leppima (teatavate piirideni) nende tülikate kitsendustega, mille leiutamisega nii usinasti tegeleb bürokraatia.
  • Ja niikaua kui valitseva klassi huvid on kas või osaliseltki kogu ühiskonna põhihuvideks, on bürokraatidel peaaegu alati võimalus kõik sammud, mis on suunatud proletariaadi vaoshoidmisele ja mahasurumisele, esitada “ühiskonna” kaitsmisena “mässajate” ja “õõnestajate” vastu.
  • Enda teada tegutseb bürokraat alati mingisuguste “kõrgemate eesmärkide” ja ainult nende nimel, olgu need siis rahva, riigi, ühiskonna, progressi, tsivilisatsiooni, tuleviku, rahvuse, rassi, masside huvid või veel midagi niisama kõlavat ja abstraktset. Sellega on muide seletatav, mispärast peaaegu iga bürokraat on valmis tunnistama, et bürokraatia ja bürokratism on olemas, ainult sellest ei saa ta kuidagi aru, et tema on bürokraat.
  • Bürokraadi maailm on paberite, dokumentide maailm, seaduste, direktiivide, juhendite, ettekirjutuste, instruktsioonide, resolutsioonide maailm. Toimub omapärane tunnetuslik inversioon: mitte paberid ei peegelda elu, vaid elu ise on midagi väärt ainult sedavõrd, kuivõrd ta kehastab, realiseerib paberitega seadistatud skeeme. Kõik, mis ei vasta skeemile, on karistatav, hukkamõistetav või vähemalt kahtlane ja mittetüüpiline. Niisiis, instruktsioonid ja reolutsioonid on primaarsed, muu maailm sekundaarne. Bürokraat aga on see väljavalitu, kellele on usaldatud jälgida, et maailm vastaks resolutsioonidele. See tähendab seda, et oma meelest bürokraat alati juhib.
  • Ja kui miski läheb viltu, on bürokraat niisama sügavalt veendunud, et tuleb tugevdada juhtimist (luua veel üks kantselei või suurendada olemasolevat). Kord loodud kantselei tekitab automaatselt nähtuse, mille juhtimiseks või mille vastu võitlemiseks see on loodud. Ei ole ju mõeldav, et uue kantselei amentnikud kannaksid ette: vastavat nähtust ei ole üldse olemas, meie kantselei tuleb laiali saata! Võitlus olemasolu, palkade, kohtade, privileegide ja ametkondliku prestiiži pärast paneb kogu parasiitliku masinavärgi käima ja ametnikke siiralt uskuma, et nähtus on olemas, olgu see kantselei kas või perpetuum mobile'de arvelevõtmise osakond. Ja kui on olemas Kahtlaste Mõtete Vastu Võitlemise Ametkond (selline organisatsioon oli olemas näiteks sõjaeelses Jaapanis), siis peavad paratamatult olema ka Kahtlased Mõtted ise!
  • Psühholoogilised ja sotsiaalpsühholoogilised kaitsemehhanismid teevad paratamatuks ka bürokraadi kiindumuse saladustesse. Kuna tema on väljavalitu, kelle käes on kõik primaarne, siis on selge, et sekundaarsete nähtustega tegelevad võhikud ärgu toppigu valitsemisse oma nina. Pealegi saab riiklike, sõjaliste ja ametisaladuste hoidmise ettekäändel kõige paremini varjata ühtede kantseleide vigu ja teiste kantseleide täielikku mõttetust.
  • Ettekujutus enda ja oma ametivendade erilisest sotsiaalsest kohast ja missioonist loob (kõigist intriigidest ja pugemisest hoolimata) tugeva kokkukuuluvuse tunde; vähemalt kõigis neis küsimustes, kus bürokraatial tuleb kokku puutuda “sekundaarse” maailma inimestega, esineb ta tavaliselt solidaarselt.
  • Peale juba varem märgitud joonte iseloomustab bürokraatlikku mõttelaadi äärmine, järjekindel konformism. Kuna bürokraatia tähtsaimaks funktsiooniks on ühiskonna staatilise tasakaalu kindlustamine, siis harjub bürokraat juba oma tegevuse alguses pidama olemasolevat korda ja sellega seotud rutiini enam-vähem ideaalseks. Mistahes (vähegi olulised) muutused võiksid tema arvates ainult halvendada olukorda; uuenduste katsed (välja arvatud bürokraatlikud laudade või kantseleide ümberasetused) on alati suunatud tagasi- või mahakiskumisele. Bürokraat näeb oma tähtsamat ülesannet võitluses kõigi taoliste katsete vastu. Igale palvele vastab ta automaadi järjekindlusega “ei”. Nii on kindlam ja igal juhul ohutum.
  • Iga korralik ametnik teab väga hästi, mis ülemusele meeldib ja mis teda ärritab, teab väga hästi, milline on ülemuse sisukoht ühes või teises küsimuses. Ta teab väga hästi, et faktid, mis ei vasta ülemuse skeemile, võetakse tema poolt suure kahtluse alla. Parem on siis juba ette rutata ja algusest peale serveerida need kahtlastena. Ülemus hindab teid siis abilisena, kes oskab fakte analüüsida. See informatsiooni serveerimise oskus on peaaegu kõige otsustavam tegur ametnike loomulikuks selektsioonis, mille käigus osavamad liiguvad ülesmäge ja teised lihtsalt langevad mängust välja.
  • Informatsioon, mis algusest peale oli ühekülgne, jõuab seega ülemuse teadvuseni veelgi ühekülgsemana. Meeldivad, skeemile vastavad faktikesed on muutunud ülitähtsateks, tüüpilisteks, määravateks; ebameeldivad faktid on redutseeritud tühisteks, juhuslikeks või siis vaenulike jõudude (läbikukkumisele määratud) sepitsusteks. Sellise informatsiooni alusel võetakse vastu otsus, tehakse korraldus, mis alustab teed ülalt alla juba absoluutse tõena. Muidugi, tehtud korralduse õigsust ja selle tulemusi võib ju ülemus püüda ka kontrollida. Mis siis, ta saab kohe vajaliku ettekande: “Kuigi on veel vara teha lõplikke järeldusi, on juba praegu selgesti näha, et otsus oli ainuõige.
  • Bürokraatia aga ongi keelamisele spetsialiseerunud inimeste kiht.
  • Küsimuse olemus on aga selles, et vaim peab jääma väljaspoole võimu poolt loodud nõiaringi, säilitama iseseisvuse, teda ei tohi allutada võimule. Mis puutub ringivälise informatsiooni konkreetsetesse avaldumisvormidesse, siis üheks tähtsamaks tänapäeva kodanlikus ühiskonnas on muidugi massikommunikatsioonivahendid – igasugune trükisõna, ajakirjandus, raadio, televisioon (järgnevalt nimetame kõiki neid lühiduse huvides ajakirjanduseks).
  • Ajakirjanduse kaudu pääsevad mõjule kõikvõimalike konkureerivate kodanlike rühmade huvid ja seisukohad, alternatiivsed ettepanekud jne. Kõik need rühmad, kelle huvidele näiteks valitsuse kava ei vasta, võtavad oma ajakirjanduses selle ägeda ja tavaliselt teravmeelse kriitika alla ning teevad alternatiivseid ettepanekuid. Seega on siis valitsejatel alati vähemalt võimalus saada olulist informatsiooni ka väljaspool saatuslikult ühekülgset bürokraatlikku ringi. Kuid selle informatsiooniga arvestamine, suurem või väiksem laveerimine on ka paratamatu, sest ajakirjandus on liiga võimas jõud, et teda saaks täielikult ignoreerida. Vähe sellest. Ajakirjandus ei peegelda kaugeltki ainult ajalehtede omanike seisukohti. Kodanlik ajaleht on alati oma loomult dualistlik. Ühelt poolt on see omaniku (omanike) huvide ja ideoloogia kaitsja; teiselt poolt on see kommertsettevõte, pealegi väga kallis ettevõte, mis peab andma omanikule kasumeid. Tegutseda aga tuleb terava konkurentsi olukorras.
  • Teiste sõnadega, iga ajaleht, kes tahab säilitada vähegi mõistlikku tiraaži, peab pidevalt kritiseerima valitsust või siis kubermangu, linna jne. administratsiooni.
  • Rahva toetus (peamiselt passiivne) annab võimule võimaluse suuremal või vähemal määral ignoreerida vaimu uuendusettepanekuid. See ignoreerimine aga viib stagnatsiooninähtustele, mis nii või teisiti riivavad ka rahvahulki, tekitavad nende rahulolematust, ja see sunnib võimu midagi ette võtma. Niisiis, dünaamiline tasakaal: võim ja vaim püüavad mõlemad “rahva tahet” mõjutada, see aga on vastuvõtlikum sellele neist, kelle kahjuks on tasakaalu rikutud.

"Meie meeletu maailm demograafi pilguga" (1979)Redigeeri

Sirp ja Vasar: 1979, 23. märts, lk. 12-13. [5]

  • Inimese üks inimlikumaid jooni on kalduvus imekergesti uskuda mis tahes teabetühja loba, kui see on vaid meeldiv mula, ja kategooriliselt eitada ka raudbetoonkindlaid fakte, kui need on ebameeldivad. 99 juhul sajast suruvad meie emotsioonid loogika põlvili.
  • Sellised võimsad globaalprotsessid nagu abielurevolutsioon ei sõltu üldse nunnutamisest või õhuniiskusest ühes või teises piirkonnas, vaid on tingitud sotsiaalsest progressist tervikuna, industrialiseerumisest, urbaniseerumisest, elatus- ja haridustaseme tõusust võib-olla eriti.
  • Abielurevolutsioonil olen peatunud mujalgi. Tulin korraks selle juurde tagasi, sest see on väga hea näide, kuidas me püüame meeletu kiirusega muutuvat maailma suruda oma primitiivsetesse, harjumuspärastesse skeemidesse ja siis vihastada või kannatada stressi all, kui selgub, et maailm areneb, nagu ta peab arenema, aga mitte meie naiivsete skeemide kohaselt.
  • Loogiliselt aga on asi küllalt lihtne: kõik see, mida oleme harjunud pidama endastmõistetavaks, on tavaliselt suurem või väiksem jama. Õige on risti vastupidine.

"Ajalool on jõnks sees" (1980)Redigeeri

Sirp ja Vasar 1980: 9. mai, lk. 4; 16. mai, lk. 4; 23. mai, lk. 4; 6. juuni, lk. 12; 13. juuni, lk. 5; 20. juuni, lk. 5. [6]

  • Põhimõtteliselt avaneb meile alati kolm võimalust: a) ajalugu (progress) võtab meeleldi endaga kaasa kõik need, kes minna tahavad ja oskavad, b) ta lohistab kõrvupidi kaasa need, kes minna ei taha või ei oska, ning c) keedab seebiks need, kes püüavad avaldada aktiivset vastupanu.
  • Aafrikas seostus helge tuleviku eufooria eelkõige illusiooniga, et rahvuslik iseseisvus lahendab kiiresti ja otsustavalt kõik neetud mineviku tekitatud probleemid, kehtestab vendluse ja külluse. Külluse asemel tõi rahvuslik iseseisvus tihti näljahäda suurenemise, vendluse asemel massilised ja süstemaatilised verevalamised (terror, kodusõjad, piiritülid jne.).
  • Kõige perspektiivsem liiklusvahend on ikkagi jalgratas.
  • Peame harjuma mõttega, et tulevik ei tähenda mitte ainult järjest suuremaid mõnusid, et see on eelkõige järjest tõsisemate kriiside ja järjest suuremate ohtude ületamine. Progressi eest tuleb maksta!
  • Ajaloolise materialismi aabitsatõde on: oma käitumist (reageerimist) saame seletada ainult oma vajadustest lähtudes.
  • Ent dialektika seisneb selles, et ajaloos ei lähe peaaegu midagi kaduma. “Barbarid” võtavad hävitatavatelt rahvastelt ja riikidelt üle kogu nende “rikutuse” (kultuuri), nende tehnoloogilised saavutused ja isegi kõik elujõulised geenid (seda tagab meie taltsutamatu seksuaalne uudishimu).
  • Agraarühiskonnas oli abstraktse mõtlemise osa tühine, elava kaemuse, kogemuse ja neid kinnistava traditsiooni osa aga praktiliselt kõikemäärav. Kündmisoskuse, kingsepa- ja mis tahes teise ameti suutis omandada ka täiesti kirjaoskamatu inimene – jäljendamise, järeletegemise teel.
  • Agraarühiskond sidus oma liikmete sotsialiseerimise (õpetamise, kasvatamise) tagumiku, industriaalühiskond pea vastuvõtuvõimega. Selles on põhiline erinevus. Traditsioonide visaduse tõttu ei oska me tihtipeale ikka veel pead korralikult koormata. Kui koormame, siis peamiselt väheefektiivse tuupimisega. Mõttestampide ritta seadmist peame aga tihti mõtlemiseks.
  • Üldine (abstraktne) avaldub, kehastub, realiseerub paljudes üksikutes (konkreetsetes).
  • Ühiskond vajab järjest rohkem mõtlemisvõimelisi inimesi. Erilise “defitsiidi” moodustab tippmõtlemine. Seoses sellega on hakatud järjest rohkem huvi tundma selle vastu, milline on üldse andekuse tõenäosus.
  • On nähtavasti olemas mingi vähetuntud (või hoopis tundmatu), kuid inimkonna saatuse seisukohalt ülitähtis fenomen, millesse on bioloogilise ja sotsiaalse mälu kaudu salvestatud liigi kogemused, ellujäämiseks vajaliku demograafilise käitumise programm. Nimetagem seda nähtust naiste kollektiivseks alateadvuseks.
  • Aastal 2000 on üksnes arengumaade töötuid terve miljard. Need on peamiselt noored elujõulised mehed. Väga harimatud, väga näljased ja väga vihased mehed, kes peale muu nõuavad automaate ja tegutsemisvõimalusi.
  • Kuid prognoosi nurjumine võib tähendada: 1) et asjad ei arene nii halvasti, kui oodati, või 2) et nad lähevad oodatust veelgi halvemini.
  • Traditsioonilises ühiskonnas tulid ka väga primitiivsed ja täiesti kirjaoskamatud inimesed elamisega edukalt toime sel lihtsal põhjusel, et viimane kui üks samm hällist hauani oli jäigalt ette kirjutatud ja pideva kontrolli all.
  • Industriaalühiskond nõuab oma liikmetelt paindlikku reageerimist järjest mitmekesisematele ja üha muutuvatele olukordadele.
  • Sajandite vältel oli perekond põhiline, tihti ainus eneseteostamise tanner. Kui naine sai olla oma mehele hea naine ja oma lastele hea ema, siis tähendas see enamasti ka sajaprotsendilist eneseteostust. Mehest rääkimata: perekonnapeana oli ka kõige viletsam mehike piiramatu võimuga valitseja ja absoluutne autoriteet. Industriaalühiskonna perekond on kaotanud võib-olla 9/10 traditsioonilise perekonna funktsioonidest. Veelgi rohkem on vähenenud eneseteostamisvõimalused, eriti mehel. Praegune “perekonnapea” saab harva tunda ennast kordumatu ja asendamatu isikuna, ta on vaid üks paljudest oma naise meestuttavatest, see, kellele üha meelde tuletatakse, et ta on kõige ebahuvitavam, kõige saamatum ja kõige lollim selles seltskonnas.
  • Selle revolutsiooni tulemusena kujunevad kunagi uued abielu- ja perekonnavormid, mis vastavad industriaalühiskonna vajadustele (nõnda kui traditsioonilised vastasid traditsioonilise ühiskonna nõuetele). Uusi abieluvorme aga ei saa välja pakkuda, välja mõelda või konstrueerida, need sünnivad nii, nagu on sündinud ka kõik eelmised abieluvormid – proovimeetodil.
  • Rahvaloendusel panevad A, B ja C ennast kirja abielunaistena. Lähtutakse raudsest naisteloogikast: A on registreeritud abielus mehega M (ei ole mingit tähtsust, et mees ei ole viis aastat nägu näidanud); oma abielus ei kahtle ka B, sest juba neli aastat elab M tema juures ja peamiselt tema palgast; C ja M on harmoonilises külalisabielus, mis pealegi (C kindla veendumuse järgi) peatselt muutub registreeritud abieluks. Niisama raudsest, kuid meesteloogikast lähtub M ja paneb ennast kirja poissmehena: A-ga on ju kõik suhted lõplikult katkenud, suhted B ja C-ga aga ei tähenda veel abielus olemist. (M ei olegi otsustanud, kas ta üldse kunagi kellegagi enam abiellub.)
  • Hiljuti lobisesin ettevaatamatult välja hirmsa saladuse: abiellutakse himude legaliseeritud, süstemaatiliseks ja intensiivseks kustutamiseks
  • Ent erinevate naiste (nagu meestegi) vajadused on kvaliteedilt erinevad. Veel olulisem on see, et võimalused on väga erinevad: ühtedele naistele jooksevad mehed tormi, teiste (samuti emantsipeerunud ja haritud ja muidu igati toredate) olemasolu ei märgata üldse. Esimeste päralt on nii mitmekesisus kui ka kultuur, teiste hulgast võrsuvad näit. USA-s antiseksistide liigad ja moraalivalvurite klubid.
  • Tegelikult püütakse siin teatav unistus (ideaal) manada reaalsuseks. See on tüüpiline lohutuslik ülesanne. Informatsiooniteooria seisukohalt on see aga informatsiooni summutamine (roosa) müraga. Tunnetusliku lähenemise puhul (kunst, eriti aga teadus) on eesmärk lohutuslikule risti vastupidine: kõikvõimalikust mürast (sealhulgas roosast, lohutavast) tuleb osata välja selekteerida informatsioon tegeliku olukorra ja arenemistendentside kohta.
  • Kas ei ole aeg hakata vabanema standardsest poolzooloogilisest hirmust välise ohu, lahutumuse suurenemise ees? Ja harjuda tundma suuremat hirmu iseenda ees, oma kalduvuse ees mõnitada meest (peksta naist)?
  • Agraarühiskonda iseloomustasid teatavasti valitsemise ja alluvuse suhted (orjus, pärisorjus) ning mittemajanduslik sund (vägivald suhete lahutamatu koostisosana). Kõik see kandus teatavasti paratamatult ka patriarhaalsesse perekonda, selle ühiskonna põhilülisse.
  • Seejuures ei meeldi kellelegi, kui teda tahetakse kasvatada, kuid millegipärast usutakse, et teistele see peab meeldima.
  • Inimesed on ammu selgeks õppinud lihtsa ja tõhusa meetodi moraali ja kõige muu tülika mängimiseks auti: mõtelda üht, rääkida teist ja teha kolmandat. Moralistid vaesekesed aga püüavad kõigest jõust, uskudes, et patused ei ole küllalt teadlikud: joomaritele tuleb selgeks teha, et joomine kahjustab tervist, abieluinimestele, et ei ole ilus rikkuda abielu, jne. Kõik teavad seda kõike ülihästi, kuid inimese käitumist tuleb seletada teatavasti nende vajaduste, mitte aga mõtlemisega. Vajaduste ignoreerimine muudab sõna mõju tühiseks.
  • Arvan, et inimestele tuleb anda võimalikult palju mitmekesist informatsiooni olukorrast ja suruma peale võimalikult vähe õpetussõnu selle kohta, mida nad peavad tegema. Käivitada tuleb mõtlemisvõimet ja tahtmist mõtelda, sest pealesurutud moraalile vilistatakse.
  • Külakogukond reglementeeris kõike, mis oli seotud talutöödega. Kuid kogukond suunas ja valvas täielikult ka talumehe isiklikku elu. Kõigepealt hoolitses ta, et kõik oleksid abielus. Selleks oli väga lihtne ja mõjus vahend: talupoja kogu elu oli seotud maaga, maalapi võis saada aga ainult naisemees. Tahad maad – abiellu! Kogukonna koosolek (vanameeste nõukogu) võis käitumisnormide rikkumise eest määrata ihunuhtlust. Otsus oli lõplik ning viidi täide viivitamatult, karmilt ja avalikult. Ka 25-aastased noormehed kartsid seepärast habemikke nagu tuld ja püüdsid alati olla ülimalt aupaklikud.
  • Kogukondlikku teadvust iseloomustav “keskaegse endassesulgumise” kalduvus tähendab ootuspäraselt umbusaldust ja vaenu kõige mittelokaalse vastu. Eriti muidugi globaalse vastu, olgu need täiesti reaalsed globaalprobleemid või siis väljamõeldud “globaalne seks”, mis nii hirmsasti ohustavat “kihelkondlikku abielu” (mida samuti ei ole enam olemas).
  • Kahjuks on selline maailmast eraldumise võimalus jäädavalt läinud. Selle ja mitmete teiste harjumatute asjadega tuleb harjuda, mingit teist võimalust ei ole. Tuleb harjuda sellega, et globaalprobleemid ei ole võõrad, kellegi teise asjad, need on sinu ja minu asjad. Parafraseerides Hemingwayd, võiks öelda: ära kunagi küsi, kellele löövad hingekella globaalprobleemid, sest hingekella lüüakse personaalselt sinule.
  • Kohanemine suurlinna elulaadiga on psühholoogiliselt väga raske protsess, inimese psüühika (seega inimese) halastamatu ümbertegemine.
  • Tänane suurlinlane puutub päeva jooksul kokku umbes kümne tuhande inimesega. Isegi kodulinnas tunneb ta neist vaid mõnda üksikut. Kõik ülejäänud on talle anonüümne inimmass, ümbritsev keskkond. Ja temale vastatakse sellesamaga: kakskümmend tuhat ükskõikset, endaga ametis oleva inimese silma vaatab päeva jooksul temast läbi kui tühjusest, olematusest. Ainult siis, kui ta on teistele tüliks (poesabas, kitsal tänavalõigul, ülekoormatud trollis), võidakse teda ka märgata, kuid tavaliselt hoopiski mitte Kellenagi, kordumatu individuaalsusena, vaid keskkonna (või koguni keskkonna saasta!) elemendina. Tülika, tüütu või ka vaenuliku ollusena.
  • Et eneseteostamisvajadused on hüppeliselt suurenenud, võimalused selleks aga paljudel koguni vähenenud, siis peavad paratamatult hakkama kiiresti levima mitmesugused alaväärsuskompleksid ja kummalised vahendid nendest vabanemiseks. Üks nähtus, mille üle sotsioloogid ja psühholoogid pead murravad, on katastroofiline koerauputus arenenud maade suurlinnades. Suurlinlased, kes ei ole leidnud tunnustust ei perekonnas ega töökohas, on avastanud võimaluse panna ennast maksma (tõmmata tähelepanu) auto või koera lisandina. Vajadus on muutunud kiiresti massiliseks, linnad ujutatud üle autode ja koertega. Koos sellega on aga kadunud ka võimalus erineda massist. Eneseteostuseks tuleb nüüd auto parkida kõnniteele kõigile jalgu, koerakemmerguna aga kasutada laste liivakasti (sest muru kasutavad juba kümned tuhanded). Või vähemalt tuleb inimesi terroriseerida vabalt ringijooksva peniga.
  • Uus nähtus on just see tohutu uputus, täpsemalt asjaolu, et suurlinnades on tekkinud tuhanded ja tuhanded n.-ö. kanitsentrilised perekonnad, säärased, kus valitseb vastastikune ükskõiksus või vaen, kus ainuke liige, kellele kuuluvad üldine tähelepanu ja südamesoojus, on koer. Niisugused perekonnad ja inimesed, kes ei suuda rõõmu pakkuda kellelegi peale koera, on jõnksuaegsete kohanemisraskuste ilmekas indikaator – ja ainult sellest vaatavinklist nähtus meid siin huvitabki. Vajadus armastada ja hoolitseda (altruism) on tähtsamaid inimvajadusi. Kui aga arenenud maades on lapsi järjest vähem ja koeri järjest rohkem, siis tähendab see inimvajaduste olulist ja võib-olla ohtlikku deformeerumist. Psühholoog näeb selles hingerõlgust, uut laadi perverssust, demograaf aga ka ohtu vastava rahva tulevikule.
  • Vähemalt üheksal juhul kümnest pooldame mula.
  • Seevastu toovad roosad prognoosid, eriti need, mis lubavad keerukate probleemide ülilihtsat ja -kiiret lahendamist, tingimata kaasa musttuhat ootamatut ebameeldivust.
  • Lahti saada kiviaegsest mõtlemistehnikast ja hakata mõistma objektiivsete nähtuste primaarsust ei ole sugugi nii lihtne, kui võib näida esimesel pilgul. Emotsioonid (eriti hirm ja lootus) suruvad loogika imekergesti põlvili. Seepärast on inimkonna käsutuses olevast hiiglaslikust informatsioonist kasu palju vähem, kui võiks olla. Enamik inimesi kuulub ju konformistide hulka. Konformist otsib kõikjalt kinnitust oma mõttestampidele, elamisstrateegiale ja lootustele. Mis tahes tõepoolest uus (stereotüüpe õõnestav) informatsioon tekitab konformistis-traditsionalistis raevu – seda tugevama, mida veenvam on informatsioon (s.o. mida tugevamini see kõigutab traditsionalistile kalleid mõttestampe).
  • Palju raskem on öelda, kui palju inimesi keedab ennast seebiks päevast päeva, täiesti tavalistes oludes vääradest maailmamudelitest lähtudes, mille põhjal hinnatakse maailmas toimuvaid protsesse valesti ja muudetakse seega oma elu põrguks, ennast aga rusuva mure, tapva hirmu või sandistava raevu mängukanniks.
  • Vaim on hariv. Kuid vaimu harimine, võitlus oma lemmikstereotüüpide vastu nõuab teatavaid pingutusi. Palju mõnusam ja kergem on uskuda, et sirge ja lihtne argimõistuslik mõtlemistehnika on täiesti küllaldane mis tahes probleemide lahendamiseks. Ja et teha vahet õige ja ebaõige vahel on ülilihtne: “Minu mõistus seda ei võta, järelikult ei saa see õige olla!”

"Homo mutans" (1981)Redigeeri

Sirp ja Vasar: 1981, 27. veebruar, lk. 8 ja 13. [7]

  • Ja nii on ka kõigi teiste “igaveste” väärtuste ja “igaveste” tõdedega: need on igavesti muutuvad väärtused ja tõed. Nad hukkuvad niipea, kui kaotavad kohanemisvõime.
  • Inimese kui looma ja eriti inimese kui (bio)sotsiaalse olendi tähelepanuväärsem joon on just hämmastav kohanemisvõime, võime ennast pidevalt (kui vaja, ka kiiresti ja põhjalikult) muuta.
  • Sest igandite peetus on tervist tugevasti kahjustav nähtus.
  • Inimese, eriti nüüdisaegse, mõistmiseks on vaja alati silmas pidada, et see on eelkõige Homo mutans – muutuv inimene. Prognooside kõige raskem osa on inimese muutumise ettenägemine.
  • Viimati mainitud nähtus, mis on tuntud punaste khmeride sündroomi ehk polpotluse nime all, näitab võib-olla kõige ilmekamalt, et põikpäine ja hüsteeriline massiteadvus võib teatavates tingimustes olla tsivilisatsioonile niisama ohtlik kui tuumasõda või katastroofiline globaalne energiakriis.
  • Uue põlvkonna (sünniaasta 1945 ja hilisemad) vajaduste hierarhias on materiaalsed vajadused tõrjutud nüüd kolmandale-neljandale ja kaugematele kohtadele, esiplaanile on kindlalt tulnud mittemateriaalsed (“postmaterialistlikud”) vajadused, eelkõige eneseteostamise vajadused, kuid ka teised intellektuaalsed, esteetilised, kommunikatiivsed vajadused.
  • Erinevate uurijate seisukohtade erinevusest hoolimata “mis tahes sotsioloogilise emotsioonideteooria põhieeldus on, et äärmiselt lai klass inimese emotsioone on reaalsete, oodatavate, kujutletavate või meenutatavate ühiskondlike suhete sünnitis … Sellest järgneb, et mõistes paremini ühiskondlikke suhteid, mõistaksime paremini ka emotsioonide kujunemist”.
  • See, mis algab pulmadega, on abielu, mitte armastus. Viimane ei alga kunagi pulmadega, kahjuks võib aga vahel pulmadega (või üsna varsti pärast pulmi) lõppeda.
  • Jaan Kaplinskil on üldse mingi ületamatu tahtmine õpetada meid asjades, millest tal endal on vaid skandaalselt ähmane ettekujutus.

"Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjalisest ebakompetentsusest" (1981)Redigeeri

Rahva Hääl: 3. oktoober 1981. [8]

  • Ent maailm on dialektiline ning miski temas ei arene vastuolude ja viperusteta. Ikka on olnud inimesi, kes näevad teadmistes ja mõistuses ohtu ning tahaksid läbi ajada moraali ja emotsioonidega. Standardse eesti suurtaluniku standardne seisukoht oli, et koolis kasvatatakse hobusevargaks. Nikolai II üks lähimaid nõuandjaid oli veendunud, et “kirjaoskajaid tuleb pidada kõlbeliselt rikutuiks.
  • Mineviku ülistamine ei ole kunagi eesmärk omaette, see on kutsutud õigustama õelust oleviku suhtes ja hirmu tuleviku ees. Subjektiivses mõttes võib mineviku idealiseerimise põhjuseks olla muidugi ka kõige tavalisem funktsionaalne kirjaoskamatus või selle äärmuslik vorm, Polkovniku Lese sündroom: täielik võhiklus ühenduses tohutu enesekindlusega.
  • Peataolek (ja peataolekuga eputamine) ongi praeguses maailmas moes võib-olla enam kui miski muu. Seda süvendavad kõikvõimalike demagoogide hüsteerilised rünnakud doktriinide, väärtuste, normide, tõdede, loogika, teaduse, mõistuse vastu, katsed devalveerida kõik vaid arvamusteks. Selline nihilism (= tagurpidi dogmatism) võrdub ettekujutusega, et tormilisele merele minnes tuleb kustutada kõik majakad ja visata navigatsioonivahendid üle parda, laev (ühiskond) aga muuta anarhistide diskussiooniklubiks. Mida keerukamaks muutub maailm, seda olulisem on oskus näha pidepunkte temas. Oskus näha seda, mida matemaatik nimetab invariantseks (muutumatuks muutuvas), statistik trendiks (suundumuseks), filosoof substantsionaalseks (olemuslikuks) ja kõik nad inimestena – iluks, headuseks ja armastuseks. Oskus näha elu tohutus virvarris kindlaid pidepunkte, substantsionaalset, on elamispädevuse tähtsamaid tahkusid.

"Arvamus, stereotüüp, tõde" (1983)Redigeeri

Horisont 1983: 2, lk. 14-16; 3, lk. 20-22. [9]

  • Häälteenamusega ei saa kunagi selgitada tõde, võib kindlaks teha ainult seda, mida tahab enamus.
  • Tuntud kurblooline väide, nagu oleks igal rahval just niisugune valitsus, keda ta väärib, on õige vähemalt ühes mõttes: valitsuse geniaalsusel pole mingit tähtsust, kui see jääb massidele mõistetamatuks.
  • tõde maksab ka midagi, ent meeldivat valet hindame vähemalt kaks korda kõrgemalt.
  • Tervise ja perekonnaõnne eest tuleb hoolitseda. Pidevalt, päevast päeva!
  • Kui inimkond õpib ära mõtlemise, osutub tema ellujäämine täiesti mõeldavaks. Muidugi korraliku pärismõtlemise, mitte emotsionaalse, ligadi-logadi ersatsmõtlemise, mille ta sai kätte üsna varsti pärast puu otsast alla tulemist, mis aga on paljudele inimestele ikka alles põhiliseks mõtlemistüübiks. Arusaadavalt osutuks emotsioonivaba mõtlemine niisama võimatuks nagu müravaba signaal (informatsioon). Seda pole mõtet taga ajada. Kuid signaali ja müra suhe ei tohi langeda alla talutava piiri, tunded ei tohi loogikat ja fakte põlvili suruda.
  • Ka õelutsemine ja hädaldamine ei vii kusagile. Olen kindlalt veendunud, et elu ja naisi võib võtta ka sellistena nagu nad on, kogu nende paratamatus vastuolulisuses – ja neid ikkagi palavalt armastada.

"Kas me tõesti ei vaja aju?" (1984)Redigeeri

Edasi 1984: 3. november. lk. 4 [10]

  • Need, kes kõige vähem taluvad, need loomulikult ka kõige rohkem õelutsevad ja teravmeelitsevad.
  • Puänt seisneb vast selles, et loll ei tarvitse leppida ainult teaduse poolt loodud hüvede ja võimaluste kasutamisega, tal võib olla ka tungiv vajadus teadust, loogikat, mõtlemist kiruda, sisendada endasse üleolekut nendest. Ta nõuab, et teda selles abistataks. Soovijaid leidub.
  • Pseudodemokraatlikus võrdsustamises, piiritus sallivuses ja vaimses kõigesöömises ei ole midagi tõeliselt demokraatlikku, ilusat ega humaanset. Ja rumalusega lipitsemine või koketeerimine halvab inimese tahtmist saada targemaks ja paremaks. Mitte seda ei tule rõhutada, et igasugune mõtlemine on ühteviisi hea (või vähemalt “käib küll”), vaid hoopis seda, et ka kõige täiuslikum mõtlemine on arendatav ja seda tingimata tuleb arendada.
  • Tõeliselt humaanne on see teadus, mis halastamatult paljastab meie puudused, pahed ja väärarvamused, aidates seega neid ületada. Arvatavasti oleks meie elu palju lihtsam, kui koosneksime ainult seedimise ja sigimise elunditest. Aju on igatahes tülikaim elund ja mõtlemine kõige vaevarikkam tegevus.
  • Kõige hasartsem ja võluvam kõigist mängudest on seetõttu mäng, mille nimeks elu.

"Massiteadvus ja vaimu globaalprobleemid" (1985)Redigeeri

Horisont 1985: 2, lk. 24-25; 3, lk. 30-31; 4, lk. 16-17; 6, lk. 24-25; 7, lk. 16-17; 8, lk. 20-21; 9, lk. 31-33; 10, lk. 9-11. [11]

  • Esiteks – naine on looduse kõige geniaalsem leiutis.
  • Teiseks on armastus tõhusaim vahend omaenda vigade avastamiseks ja võimsaim ajend nende ületamiseks.
  • Just faktid tekitavadki tavaliselt kõige suuremat viha, riivates valusasti meie standardiseeritud mõtlemise kalleid standardseid stereotüüpe.
  • Tormilise teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajal hakkavad kümned miljonid õppurid uskuma: aju on üleliigne elund! Ent kui meenutada, et esialgsel kujul oli loosung pisut pikem (“Me ei vaja ajusid, meie peades on esimees Mao kõikevõitvad ideed!”), peaks vahest juba üht-teist koitma. Kõik me tahame olla väga mugavad, mõtlemine on aga tülikas tegevus. Väga ahvatlevaks osutub sokutada see ilmeksimatule esimehele, prohvetile või ajatollale, jättes endale lihtsad ja mugavad valmis mõttestambid.
  • Mõtlemise tuumaks ja olemuseks on ülesannete lahendamine. Ülesanded, mida inimesel, inimrühmadel ja inimkonnal tuleb lahendada, erinevad suuresti: tänava ületamisest ja saunas käimisest kuni penitsilliini leiutamise ja sputniku projekteerimiseni. Vastavalt sellele valitseb erinevat laadi ülesannete lahendamisele suunatud mõtlemistüüpide vahel väga suur vahe. Lohutuseks, enesepetmiseks, eneseimetlemiseks sobib suurepäraselt emotsionaalne mõtlemine ja väga halvasti – ratsionaalne.
  • Argiteadvuse rakendamine kaugel väljaspool selle pädevuse piire kujutabki endast massiteadvuse olulisemaid iseloomujooni.
  • Samad uurimused näitasid: inimesed, kes peaaegu midagi ei tea, kellel on olemas vaid pseudoteadmised (argimõistuse stereotüübid), on alati valmis avaldama oma arvamust mis tahes küsimuses suure enesekindlusega. Mida nigelamad inimese teadmised ja mõtlemisvõime, seda meelsamini ta oma arvamusi kõigiga jagab; enamasti püüab ta neid teistele lausa peale suruda, nõuab kinnitust, et need on õiged jne. Kujutagem nüüd ette, mis juhtub, kui näiteks enam-vähem juhuslik rahvahulk puutub kokku mingi äreva sündmuse või mõistetamatu nähtusega. Avaldatakse arvamusi selle kohta, mis nimelt sünnib ja mida tuleks ette võtta. Ent seda tehakse erinevalt: teadjad kõhklevad, võhikud (ja närakad) osutuvad väga enesekindlaiks. Massile aga, nagu märkisid juba esimesed massiteadvuse uurijad, on omane naiselikkus (nagu seda tollal mõisteti): mass tahab olla juhitav, valitsetav, alistatav, ta jumaldab jõudu, enesekindlust ja agressiivsust. Mass ihaldab lippude lehvides ja orkestrite mürtsudes füüreri juhtimisel kuristikku marssida; isikukultus (vabanemine mõtlemisest) on tema tähtsamaid vajadusi. Kui mass satub kriitilisse või segasesse olukorda, surutakse kõik vähegi mõistlikud seisukohad enamasti kohe maha, peale jäävad tobedad, irratsionaalsed. Nagu märgivad mõned uurijad, võrdub massi intellekt kriitilises olukorras selle kõige rumalama esindaja omaga. Tegelikult osutub asi veelgi hullemaks: väga segases olukorras võib mass käituda tunduvalt tobedamalt, amoraalsemalt ka agressiivsemalt kui tema kõige nõmedamad, autumad ja verejanulisemad esindajad. Soovijaid ässitada massi käituma just selliselt leidub harilikult ikka.
  • Intelligentsi vaimulitslus on kõigi suurte massipsühhooside tähtsamaid eeldusi.
  • Teoreetiliselt raskeks ja praktiliselt väga oluliseks on kujunenud küsimus, miks talupoja individuaalne töö osutub alati märksa viljakamaks kui kollektiivne, ehkki kõikide skeemide kohaselt peaks lugu olema risti vastupidi.
  • Kõik see, mis eristab inimest loomast, kannab nime “kultuur”.
  • Massiteadvuse keerukad ja vastuolulised iseärasused on ka üheks tõsisemaks põhjuseks, miks sotsialism ei saa üle kasvada kommunismiks nii lihtsalt ja ladusalt, nagu arvati.
  • TTRi oletatavast kõikvõimsusest tiivustatud nüüdisinimene on võrratult nõudlikum. Ta kipub pidama ennast kõiketeadjaks ja usub, et temal peab kõik olema ka siis, kui ta mitte midagi ei viitsi või ei oska. Säärane mõtlemine viib väga kergesti ühiskonnaelu normide rikkumisele, kuritegevuselegi.
  • Kuna noored on alati ühiskonna tundlikuim ja tegutsemishimulisim, kuid ka naiivseim osa, siis avaldus see kõik eriti ilmekalt kurikuulsates 1960. aastate lõpu noorsoomässudes.
  • Kõigepealt muidugi seetõttu, et ühiskond, kus kõik võiksid automaatselt isiksusteks saada, on veel suurem utoopia kui külluse tagamine viimaselegi loodrile. Leidub ka teisi, suuremaid raskusi, mida võiks illustreerida näiteks emantsipeerunud naiste pettumusega.
  • Mida vähem mõistab inimene seletada mingi tundmuse, seisukoha, käitumislaadi päritolu või mõtet, seda raevukamalt püüab ta neid õigustada ja ratsionaliseerida (mõistlikustada).
  • Elada tähendab pidevalt valida (otsustada). Seejuures jääb teave enamasti puudulikuks, aeg aga piiratuks; lenduri käsutuses on vahel vaid mõni sekund. Tüüpiline määramatus: ei ole kuigi selge, mis on mis ja kes on kes.
  • Iga väära valiku eest peame tasuma enam-vähem õiglast (seega tihti ränka) hinda. Ja veel üks ilmekas seaduspärasus: emotsioonide rakendamisega vales kohas võtame tihti endalt võimaluse rakendada neid õiges.
  • Tihti loobutakse arukast valikust üldse, otsus rajatakse näiteks loosile, horoskoobile või lohutavale oletusele, et “süda ei peta”, saaks vaid kiiremini ühele poole ja seega vabaks kurnavast ebamäärasusest.
  • Emotsioonid mängivad seega otsuse (valiku) tegemisel vastuolulist osa.
  • Isendi ellujäämiseks piisab põhimõtteliselt kahest instinktist: nõrgemale hambad sisse, tugevama puhul päkkadele valu.
  • ...haritlaste hulgas on üpris palju kaevusülitajaid: elatakse ratsionaalse mõtlemise loodud hüvedest, kuid püütakse üksteist üle trumbata õelutsemises ratsionaalsuse ja ratsionalismi arvel.
  • Ratsionalism tähendab mõistusele tuginemist, sellest lähtumist; usaldust mõistuse kui hinge tüürimehe vastu, aga hoopiski mitte hinge taandamist mõistusele.
  • Inimene vajab elamusi, võimalikult ekstaasi. Selleni saab jõuda aga kõige kergemini koos massiga, sulades ühte vaimustatult kuristikku marssiva karjaga.
  • Manipuleerimiskunst seisnebki enamasti oskuses massile õigel ajal ette sööta mingid vaenlased, kelle süüks too saaks ajada kõik oma hädad, uskudes kaljukindlalt, et tarvitseb vaid naised korrale kutsuda (või varblased ja intelligendid maha nottida või Aasia päritolu inimesed Aafrikast välja saata) ja kohe saabub roosa-roosa õnn. Intelligentsus tähendab vabanemist sellest massiteadvuse mõttestambist nr. 1 ning selget arusaamist: vähemalt üheksal juhul kümnest olen kõigis hädades ja möödalaskmistes süüdi mina ise. Intelligentsust iseloomustab pidev enesekontroll, enesevalitsemine, enesekriitika, eneseiroonia.
  • Teatavasti lähtub marksism-leninism sellest, et inimeste täielik võrdsus on küllalt kauge tuleviku küsimus, kuna seda õnnestub saavutada alles pärast kommunismi täielikku võitu. See on võrdsus täiesti kindlas tähenduses, sotsiaalne võrdsus; hoopiski mitte nii, et kõigil saab olema näiteks ühtviisi hea tervis, kõik on ilusad ja targad, andekad viiuldajad, nobedad jalgratturid jne. Seda laadi ettekujutused on omased plebeilik-väikekodanlikule võrdsusõpetusele, mida tuntakse egalitarismi nime all ja mis näeb kõikjal eliidi ja klassivahede tonti. Kui väikekodanlane nõuab võrdsust, siis ei tähenda see sugugi, et teda vaevab nende olukord, kes saavad temast väiksemat palka või pensioni. See ei häiri teda põrmugi. Väljakannatamatuks osutub, kui ühel tema naabril on suurem palk, teisel aga jälle lahedam korter ja tissikam naine kui temal.
  • Kodanlikele ja väikekodanlikele arusaamadele vastandatakse meil sotsiaalse õigluse põhimõte, millel on kaks tähtsamat tahku. Kuna võrdsustamine viib alati arengu pidurdumisele, on tähtis, et need, kes teevad ühiskonna heaks rohkem, ka saaksid ühiskonnalt enam vastu. Kui aga see, kes annab kümme korda rohkem, saaks samuti kümme korda rohkem, tekitaks see meeletut kadedust ja viha; seepärast saab ta vaid näiteks kaks korda enam.
  • Mõõdukad nõuavad võrdsust, agressiivsemad aga koguni normaalsuse tunnistamist patoloogiliseks.
  • Ja ka psühholoogiline taust ei erine: on nii mugav uskuda, et kõiki küsimusi väljaspool minu kitsast eriala saab lahendada argimõistuse tasandil, võrratult tülikam on hakata tuhnima erialases kirjanduses, et leida lähemat teavet mustade aukude, argimõistuse või abielu kohta. Pealegi riskitakse nii sattuda millelegi seesugusele, mis võib riivata mõnda meie armast mõttestampi (aadet).
  • Küsimus seisab “vaid” selles, et tõhus mõtlemine peaks muutuma järjest massilisemaks, üldisemaks, tõrjudes otsustavalt kõrvale osalt juba meie zooloogilisest minevikust pärinevad kalduvused allutada mõistus algelistele instinktidele ja ohtlikele emotsioonidele, mille hulgas esikohal alati raev ja hirm. Peame järk-järgult üle saama praegusest olukorrast, mida iseloomustab globaalne emotsioonide üliküllus ja mõistuse terav defitsiit. Mineviku maailmaparandajad uskusid tihti, et inimesi saab õnnelikuks teha ka poolvägisi. Umbes nii nagu väike rumal kassipoeg torgatakse ninaga piimatassi (piima osa pidid täitma õiged ideed, õilsad mõttestambid). Nüüdseks on seegi arusaam lootusetult iganenud. Ja mitte ainult sellepärast, et inimesed on muutunud palju isekamateks, kriitilisemateks ja mugavamateks, vaid eelkõige seetõttu, et ka kõige õigemate ideede omandamisest enam ei piisa, ülikeerukaks muutunud maailm nõuab meilt iseseisva mõtlemise võimet, sellesse aga ei saa kedagi ninapidi torgata. Tuleb näidata valikuvõimalust, püüda selgitada, et kõigil meil on vääramatu õigus ennast traditsionalistlike mõttestampide abil seebiks keeta, kuid keegi ei ole kohustatud seda tegema. Võib valida palju tülikama, kuid ka huvitavama – eneseületamise, enesetäiustamise, mõtlemisvõime arendamise tee.

"Kelle viletsus?" (1986)Redigeeri

Rahva Hääl 1986: 28. detsember, lk. 3. [12]

  • Ajad muutuvad, koos nendega muutume meie, see aga ei tähenda ainult seda, et eestlane kasvab nüüd näiteks tükk maad pikemaks ja elab palju kauem kui kõigest mõni põlvkond tagasi, vaid ka seda, et ta saab palju parema hariduse, loeb palju rohkem ja mitmekesisemat kirjandust.

"Logos müüdi vastu" (1987)Redigeeri

Horisont 1987: 4, lk. 23-25; 6, lk. 21-24; 7, lk. 24-26; 8, lk. 20-23. [13]

  • Kui keerukas, kui kriitiline ka olukord poleks, peitub väljapääs põhimõtteliselt kahes sõnas: ratsionaalne optimism.
  • Professorid on inimesed. Kui neile korralikult maksta ja anda eelistoidukaart, veel parem nakatada nad massipsühhoosi, siis võib neid panna näiteks kaameli või lutikagi teenistusse, see pole küsimus.
  • Nähtavasti peab inimene alati midagi jumaldama ja vastavaid kombetalitusi täitma.
  • Nähtavasti on üks tähtsamaid psühholoogilisi juuri hirm ja vastutuse kartus, tahtmine veeretada vastutus oma saatuse eest millelegi või kellelegi teisele. Igati mõistlik ja pealegi väga mõnus kultus oleks ilusa targa naise kultus, kuid naisi me eriti ei usalda, eelistame puuslikku, püha krokodilli, püha fallost või suurt juhti ja õpetajat.
  • Isikukultuse paljastamine tähendas ju nii või teisiti näpuga näitamist ka massi enda rumalusele, aga seda talub mass ja massiinimene kõige vähem, nende ilmeksimatus on alati suurem kui paavsti oma.
  • meie tegemised-tegematajätmised on üldjoontes määratud mitme etteantud tingimusega, eelkõige ajastuga, kuid midagi sõltub alati ka meist endist. See teebki nii ajaloo kui eluloo ütlemata huvitavaks. Kuid enamasti eelistame mõtlemisele tunnustatud mõttestampe ja usku Püha Fallose ilmeksimatusse. Ajalool on oma kindel loogika, kuid see ei määra sündmuste käiku üheselt, jäigalt, vaid ainult tendentsina. Kuid tendentsi vastu ei saa.
  • Niipea, kui meie karvane esivanem puu otsast alla tuli, hakkasid omavahel võistlema ja võitlemagi kaks ellujäämise strateegiat: ratsionaalne (mõistuslik, mõistlik) ja irratsionaalne.
  • Esimese strateegia järgi tulevad kõik hädad rumalusest, teise kohaselt mõistusest (liigsest tarkusest ja sellest tingitud kõrkusest ja patususest, millega pahandatakse sealpoolset). Pärast seda, kui olime sadu tuhandeid aastaid söönud toorest liha, ütles tärkav ratsionaalne mõtlemine: aga seda võiks ka küpsetada! Esimesed uuendajad notiti arvatavasti maha kui mässajad esivanematelt päritud igipõliste ja igaveste elamisreeglite vastu, mille rikkumine toob paratamatult kaasa mingid suured õnnetused. Kuid juba mõne tuhande aastaga võidi harjuda, sest veenduti: midagi ei juhtu, küpsetatud liha aga on väga maitsev. Pealegi teeb tuli koopa soojaks. Paradokside paradoks seisneb selles, et kuigi ratsionaalne strateegia sammub võidult võidule, on temasse alati suhtutud suure umbusalduse ja isegi vaenuga: irratsionaalne ei ole kunagi andnud midagi reaalset, ometi kummardatakse seda praegugi.
  • Emotsionaalsus on kõigi raskete haigete, rumalate, laiskade, saamatute, mitte just eriti ilusate, lüüasaanute ja ilmajäänute universaalne päästerõngas. Selle täielik väljatõrjumine ratsionaalsuse poolt ei tule kõne allagi. Ja seda ei tohiks ka taotleda: oma päästerõngas olgu ka nõrkadel.
  • Mehele, kellel olemas oma isiklik jumalanna, on meri põlvini, kõik mured ja hirmud samahästi kui olematud, kõik laabub, ka ülikeerukad küsimused lahenevad, sest mõtlemine käib siis nagu hästi häälestatud masinavärk. Kui säärast jumalannat ei ole, võib jumaldada ka püha krokodilli ehk siis ilmeksimatut juhti ja õpetajat. Või veel midagi muud. Kõige hukatuslikum, kui te ei suuda leida endale üldse mingit pühadust ning olete asunud viletsaimale – kõige eitamise (nihilismi) teele.
  • Teatavaks vahendajaks teadvuse ja alateadvuse vahel on emotsioonid. Teadvus võib neid seada oma teenistusse, näiteks mõtlemise ergutamiseks, kuid tihti haarab ohjad oma kätte alateadvus ja siis hakkavad emotsioonid mõtlemist moonutama, risustama, kiiva kiskuma. Argimõistus väidab, et “oma silm on kuningas”, ent teab juba sedagi, kuidas “hirmul on suured silmad”, mil moel tunded võivad moonutada taju.
  • Enesekriitikast palju ahvatlevam ja “loomulikum” on muidugi eneseõigustamine ja eneseimetlemine. Mõtlemine on üldse palju tülikam kui alistumine instinktidele ja “koopamälestustele”.
  • Lõppkokkuvõttes jääb ju alati peale see, kellel on massiteadvuse (kas või passiivne) toetus. Või nagu öeldi vanasti: igal rahval on kuningas, keda ta väärib.
  • Esiteks ei ole tee kunagi kellegi ees püsti, alati saab midagi ära teha. Tarvis vaid osata riskimisest tõelist mõnu tunda. Ja muidugi mängida täpselt, ühiskonna arenemise objektiivseid vajadusi võimalikult täpselt arvestades. Teiseks: kui arvestate tõesti täpselt, siis ei jää te kunagi üksi, silm silma vastu mingi nimetu ja kõikvõimsa bürokraatiamasinaga.
  • Ka sajandivahetuse põlvkond astub seega ellu traditsioonilise ligadi-logadi mõtlemisega. Hilisema elukooli eest tuleb maksta ränka kooliraha.
  • Ent bürokraatia ja bürokratism on alati ja kõikjal suurepäraselt kohanenud nii autoritaarse kui ka demokraatliku elukorraldusega. Viimane lihtsalt aretab bürokraadi paindlikumad, tsiviliseeritumad, kultuursemad sordid.
  • Puht emotsionaalne lahmimine, eriti kui seda teha väljakutsuvalt, loogikavabalt ja faktivaenulikult, on bürokraatiale täiesti ohutu. Vähe sellest, koguni kasulik. See loob lihtsameelsetele illusiooni: äge võitlus käib, küllap siis on ka võit lähedal, võime piirduda pealtvaatamisega. Kui taolisi lahmijaid ei leiduks, tuleks bürokraatial nad välja mõelda – nad on niivõrd vajalikud. Tavaliselt ei taheta kuuldagi, et meid on imekerge ümber sõrme mässida, haneks võtta või (pardon!) tillist tõmmata (teaduslikus keeles: manipuleerida meie teadvusega). Selleks aga leidub nüüdisajal juba tervelt kakssada tõhusat võtet. Suur osa neist toetub just meie kalduvusele ajada segi probleemide lahendamine ja oma viha väljavalamine. Reklaami ja propaganda praktika kinnitab sedagi, et kõige kergem on manipuleerida just nendega, kes enesekindlalt usuvad: mind nad küll ei püüa!
  • Oli kuulus lause: “Need lollpead teadlased väidavad, et loomakasvatust ei saa tõsta nii lühikese ajaga, meie aga tõstame!” Ja oli tuhandete inimeste tormiline aplaus. Just viimases peitubki võti nähtuse mõistmiseks. Kui ikka väga tahad uskuda, et juba kolme aasta pärast jagub sinki külluses ja et teadlased on tingimata veel suuremad ohmud kui mina ise, siis usud ka. Kaljukindlalt. Poliitik, kes oleks öelnud: kullakesed, singiga on suuri raskusi veel kolmekümne aasta pärast, oleks endale nende sõnadega tuule alla teinud. Igal rahval on kuningas, keda ta väärib, igal rahval bürokraadid, kes pakuvad just neid utoopiaid, mida mass ihaldab kuulda. Bürokraatlik mõtlemine ei asu kusagil “seal”, väljaspool meid. See on tõhus vaid sedavõrd, kuivõrd see on meie endi mõtlemine, mida juhib meie kange tahtmine asendada proosaline tegelikkus lillelise näivusega. Täpsemalt: argimõtlemine ja bürokraatlik mõtlemine langevad olulises osas kokku, mõlemad on suures osas voluntaristlik-emotsionaalsed, utopistlikud mõtlemistüübid (-vormid).
  • See ongi ratsionaalne optimism: garanteeritud ei ole midagi, kuid päris häid väljavaateid meil leidub.

"Looduse kõige geniaalsem leiutis" (1987)Redigeeri

Kodumaa, 1987: 4. märts, lk. 3 [14]

  • Loodus on leiutanud palju geniaalseid asju, kuid kõige geniaalsem, kõige täiuslikum on kindlasti naine. Kui Allahi referendid küsiksid allakirjutanult nõu naise ihu ja hinge täiustamise asjus, ütleks ta: "Jumala eest, ärge hakake midagi ratsima, jätke kõik täpselt nagu on!"
  • Sellest ajast peale hakkasin tasapisi taipama, et loodus on varustanud naise suurepärase hoolitsemis-, kantseldamis-, hellitamisvajadusega. Objektina on loodus mõelnud muidugi lapsed, kui neid aga veel ei ole või nendele ei saa kulutada kogu energiat, siis võidaks hoolitseda ka sõbranna, kiisu või mehe eest. Muidugi kui mees on enam-vähem talutav ja oskab nagu kiisugi nurru lüüa (selle kaudu saab naine teada, et tema hoolitsust hinnatakse).
  • Keerukate sotsiaalsete probleemide mõistmisel on isiklike kogemuste osa kaduvväike.
  • Meeste-naiste suhetes ristuvad paljud keerukad bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed, ideoloogilised jt. tegurid. Loodus konstrueeris inimese elamiseks paleoliitikumi tingimusis, ja kusagil tema alateadvuses elavad edasi koopamälestused, mis võivad ka abielukonfliktis ootamatult välja lüüa.
  • Raskuste juur on vahest ikkagi selles, et naised on emantsipatsioonituhinas pisut üle pingutanud, mehed aga natuke liiga jäigad muutuma, ja kumbki pool ei taha mingeid järeleandmisi.
  • Isiklikult vaatan asjale võrdlemisi optimistlikult. Naine on looduse kõige geniaalsem leiutis, kes vähemalt põhimõtteliselt ühendab endas kolme väga raskesti ühendatavat alget – ilu, headust ja tarkust. Kui suhtuda temasse mõistvalt ja natuke nurru lüüa, osutub naine ikka ja jälle kuningannaks. Vahel aga tõeliseks jumalannaks.

"Isikukultus: teadmised ja kired" (1987)Redigeeri

Noorte Hääl 1987: 16.–18. september, lk. 2; ja 2. oktoober lk. 2. [15]

  • Teiste sõnadega, rääkimistega ei rahuldata niivõrd intellektuaalseid kui just emotsionaalseid vajadusi.
  • Hiljem olen tihti tähele pannud, et inimesed väsivad ja tüdinevad ka põnevatest asjadest küllalt kiiresti: aasta kuni kaks aastat ongi siin vist üsna tüüpiline ajavahemik (s.o. relaksatsiooniaeg, nagu ütleks täppisteadlane).
  • Mis tahes nähtus on mõistetav vaid vastavas kontekstis, mingi üldisema nähtuse (suurema süsteemi) osana (elemendina, alasüsteemina). Silmaklapid, mis annavad võimaluse konteksti mitte näha, on muidugi ülimal määral mugavad, sest kontekstist välja rebitud nähtust võib tõlgendada täpselt nii nagu süda soovib.
  • Ka väike tragöödia on loomulikult tragöödia ja kalduvus lugeda oma konnasilmi naabri tuberkuloosist tähtsamaks väga inimlik, kuid selleks ju Allah meile mõistuse annabki, et suudaksime säilitada siiski mingi mõõdutunde, ei püüaks ennast ja oma hädasid pidada aina selleks teljeks, mille ümber tiirleb kogu Universum.
  • Kardan aga, et need sõnad jäävad hüüdja hääleks kõrbes: just selle tõttu, et tegemist on läbinisti irratsionaalse ja emotsioonidest tingitud nähtusega, ei võeta mingeid ratsionaalseid (mõistlikke, mõistuslikke) kaalutlusi kuulda. Kirgi kruvitakse üles ka siis, kui teatakse, et sellega saab endale ja oma rahvusele ainult kahju tuua.
  • Täisidioot arvab, et eelnevad põlvkonnad ei teinud üldse midagi või tegid ainult vigu, et ajalugu algab sellest momendist, kui tema läks esmakordselt potile; poolidioot usub, et midagi siiski tehti, kuid juhuslikult või ületades kõikvõimalike ülemuste poolt tehtavaid kõikvõimalikke takistusi.
  • Hegel ütleb, et inimesed ei ole kunagi midagi ajaloost õppinud. Ja seletab, miks: iga ajastu on selleks liiga individuaalne. Võiks lisada: kuid ka igiinimliku laiskuse ja piirituse tõttu – tuntakse hirmu ja jõuetust ajaloo õppetundide keerukuse ja vastuolulisuse ees, eelistatakse mugavaid, idiootususeni lihtsustatud skeemikesi.
  • Ei ole ühtainsatki aastat, mida peaksime häbenema, ühtki aastat, mil oleks tehtud ainult või peamiselt paha.
  • Ükski juht ei saa olukorra peremeheks kohe pärast võimuletulekut, kui jõudude vahekord on alles kujunemas ja käib äge võitlus mitmete, ka vastandlike tendentside vahel.
  • Kuigi tavaliselt minevikult midagi ei õpita, sest iga aeg tundub liiga individuaalsena, õppida siiski saaks. Üks “igavene” õppetund seisneb näiteks selles, et omandatud teadmised hiljem leiba ei küsi ja päris tarbetud ei ole kunagi. Millagi ja kusagil võivad ootamatult marjaks ära kuluda. Silmaring on vägev relv alati, ka igapäevases elus.
  • Reedavad ainult omad.
  • Sõbrad meil võivad olla, vaenlased (süüdlased) peavad olema! Nende leidmine, avastamine, väljamõtlemine on Aadamast alates üks meie peamisi muresid.
  • Massiteadvus, kes lausa jumaldab selliseid lapsikuid ja pikantseid seletusi, oli rahuldatud.
  • Kuna meie ise ei ole kunagi milleski süüdi, siis patoloogiliste sotsiaalsete nähtuste puhul koondub meie tähelepanu ikka ja jälle ühele-kahele-kolmele isikule, nende isikulistele iseärasustele.
  • Karjeriste on muidugi alati, segastel aegadel aga eriti, ent kui asi oleks vaid nendes, kui ei oleks üldist hüsteeriat, saaks neile alati võrdlemisi kergesti sõlme peale keerata.
  • Kired teadmisi ei asenda. Kuid muidugi ei tohi neid ka alahinnata.
  • Ratsionaalsus ei tähenda irratsionaalsuse (rääkimata juba emotsioonide, alateadvuse, intuitsiooni jms.) eitamist. Otse vastupidi, just ratsionaalne mõtlemine suudab täiel määral hinnata irratsionaalse alge kolossaalset osa meie hinges ja tegudes. Mõistes seda, oleme suutelised võtma tarvitusele vastavad ettevaatuse abinõud, olla pidevalt valvsad iseenda suhtes. Mis veel? Ah soo, teame nüüd, kui raske on olla noor. Ja et ei ole kerge olla ka keskealine. Õnneks on kerge olla vana.
  • eestlasel olevat rekordiliselt pikk viha.
  • Ükski heategu ei tohi jääda karistamata, kuid tihti on päris põnev oodata, millal, kust ja missugusel kujul pauk tuleb. See on riskeerimise mõnude oluline koostisosa.
  • on ju eestlane tuntud ka innuka “koputajana”.
  • Mõni mees tahab kangesti rõhutada, et tema ei ole näiteks 1950. aastal midagi halba teinud. Ja ootab, et teda selle eest kiidetakse. Aga kuidas sa, kulla mees, oleksidki saanud midagi teha, kui olid siis kümneaastane? Otsustades aga praeguse käitumise järgi, oleksid täiskasvanuna olnud tollal päris suur siga. Miks sa näiteks tahad iga hinna eest veenda ennast ja teisi, et kõik, kes tol ajal aktiivsed olid, tegid aina halba? Järelikult oleksid tol ajal kahtlustanud kõiki kodanlikus natsionalismis?
  • Pealegi ei ole tagantjärele tarkus eriti suur tarkus.
  • Ja ma lihtsalt ei suuda mõista inimesi, kelle verejanu ja kättemaksuhimu võivad ulatuda 25 ja isegi 50 aastat tagasi.
  • Demokratiseerumist on alati kasutatud ka enda huvides, tigeduse külvamiseks ja arvete õiendamiseks, anarhia ning kaose tekitamiseks. Selle tagajärjeks on, et üsna pea hakatakse jälle nõudma “kindlat korda”, mutrite kinnikeeramist ja isegi terrorit. Kõik see on ikka ja jälle kordunud – antiikajast kuni Hruštšovi tagandamiseni. Kokkuvõtlikult võiks öelda nõnda: demokraatia algab võimalusena ajada jalad lauale, püsima jääb aga alles siis, kui saadakse aru, et ei ole kuigi mõistlik seda võimalust kasutada.

"Uuendused ja mõtlemine" (1987)Redigeeri

Rahva Hääl: 1987, 8. juuli, lk. 4. [16]

  • Me ei taha, et meie ajukest vaesekest koormatakse teadmisega elu keerukusest. Kognitiivne psühholoogia ja kognitivistlik suund sotsiaalpsühholoogias näitavad üsna veenvalt, et enamasti ei pea me maailma tunnetamist oma hinge tähtsamaks ülesandeks. Meile on hoopis olulisem sisemine tasakaal, kooskõla, konsonants. Iga hinna eest püüame me vältida teadmiste, arusaamade, väärtuste omavahelist ebakõla, dissonantsi. Kui teame, et suitsetamine (joomine) kahjustab meie tervist, kuid me ei suuda sellest loobuda, siis hakkame seda vastuolu tingimata mingil moel kõrvaldama või vähendama. Selleks oleme tihti valmis jalge alla tallama igasuguse loogika, faktidega aga käitume täpselt nii nagu legendaarne teeröövel Prokrustes oma ohvritega: lühikesed venitas ta teatavasti pikemaks, pikad raius lühemaks.
  • Emotsionaalne lähenemine tähendab tihti tohutut lihtsustamist ja ühekülgsust.
  • Ei ole midagi koledamat kui massipsühhoos. Ometi puhkeb see aga alati niisama ootamatult nagu tulekahju.
  • Armeenia raadiolt küsitakse, kas vastab tõele, et akadeemik Ambartsumjan võitis loteriipiletiga kümme tuhat? Raadio vastab, et jah, kuid peab tegema mõningaid täpsustusi: esiteks, mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Karapetjan, teiseks, mitte loteriil, vaid atskoos, kolmandaks, mitte kümme tuhat, vaid kümme rubla ja neljandaks ei võitnud, vaid kaotas. Kõik muu on õige. Umbes selliste täpsustuste vajalikkust tuleb silmas pidada ka praeguse ažiotaaži ja sensatsioonide puhul, kuid täpsustamine võtab aega.
  • Peaks olema selge, et ükski riik ega rahvas ei või lubada oma pühaduste karsitamatut rüvetamist.
  • Ja see on väga tähtis, sest kohe kuidagi ei tule ajaloost meelde ühtki demokratiseerumist (antiikajast peale!), mis oleks läinud libedalt. Psühholoogilisi põhjusi on nähtavasti kaks. Esiteks on alati demokraatia ja demagoogia liiga kõvasti segi aetud, imetletud seda, kuidas demagoogid löövad jalad lauale. Teiseks on alati oodatud kiireid ja säravaid imesid, neid aga ei saa olla põhimõtteliseltki. Kõige tähtsam on aga selge vahetegemine hingeseisundi (konsonantsi) ja teadmiste vahel. Konsonantsi võib saavutada üsna mitmel viisil, sealhulgas (pardon!) päris- ja vaimuonanismiga. Mõlema eelduseks on viibimine tehismaailmas, eesmärgiks oma isiklike, subjektiivsete, emotsionaalsete vajaduste rahuldamine, mitte aga objektiivse reaalsuse tunnetamine.
  • sotsialismile Eestis ei ole absoluutselt mingit alternatiivi ja ei ole alternatiivi perestroikale meil ega kogu riigis.

"Tuld Naani pihta!" (1987)Redigeeri

Noorte Hääl 1987: 18.–22. november, lk. 2. [17]

  • Iga inimene näeb ajalugu paratamatult ka läbi oma isiklike kogemuste prisma. Üks vaatenurk on väikeste ja teine suurte kogemustega inimesel; aktiivse kaasalööja pilk erineb paratamatult selle omast, kes on püüdnud kõrvale hoida või on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kas siis omaenda rumaluse tõttu või ilmsüütult.
  • Arvan, et iga naine peab kindlalt teadma, missugune kleit ja iga mees, missigune amet (tegevusala) temale ei sobi.
  • Miski ei saa asendada tööst saadavat seesmist rahuldust. Naist ja tööd peab sügavalt armastama, muidu ei ole asjal suurt mõtet.
  • Inimestega toimub seesama: maailm muutub pöörase kiirusega ja on järjest raskemini mõistetav. See tekitab hirmu ja viha, mis suruvad mõistuse põlvili.
  • Teiste sõnadega, teatav seltskond (TS) on suuremeelne: teile võidakse andestada isegi kunagine klassipositsioonil asumine, kui ainult näitate küllalt selgelt, et nüüd olete sellelt lahkunud. Ja ühtlasi hoiatus kõigile professionaalidele, kes võiksid ettevaatamatult asjasse sekkuda. Proovige vaid piuksatada, TS otsib viivitamatult välja kõik teie stagnatsiooni-, võimalikult aga ka kultuseaegsed asjad, annab neile provokatsiooniliselt mustava interpretatsiooni ja teeb täis nagu Naani!
  • See on muide küllaltki tavaline nähtus ajaloos. Jumaldatud on ikka julmi valitsejaid, ja see on mõistatuseks vaid esimesel pilgul. Kultuse aluseks on ju vajadus olla kaitstud, teie kaitstust aga tõestab valitseja kõige veenvamalt teie vaenlaste (rahva vaenlaste!) pideva halastamatu hävitamisega.
  • Niikaua kui inimene elab, ta loodab, ja niikaua kui loodab –, elab. Ilma lootuste, unelmate, ideaalide, illusioonideta ei saa elada ükski inimene ega ükski ühiskond. Ja sellest kujuneb nähtavasti üks meie raskemaid probleeme. Hävitasime usu jumalasse, Stalinisse, suurel määral ka helgesse tulevikku (vähemalt peatsesse). Ja edasi? Olla baptist või sunniit on kindlasti parem, kui olla nihilist ja küünik, sest miski ei ruineeri hinge kindlamalt kui nihilism ja künism. Kusjuures niikaua, kui meid vaevavad kõhu- või kohvimured, ei ole probleem vast eriti terav, kuid (otsustades arenenud kapitalistlike maade kogemuste järgi) teravnevad need järsult niipea, kui saavutatakse teatav (kõrge) elatustase.
  • Ent kõige suurem möödalaskmine kogu programmi ettevalmistamises ei olnud siiski TTR või tööstus, vaid igapäevane leib ja inimtegur. Peatses külluses ei kahelnud vist küll keegi, mingil määral vaieldav oli vaid selle saabumise aeg ja ulatus.
  • Inimene muidugi tahab kangesti ennast ingliks pidada ja eriti sellisena näida, kuid ei tarvitse sugugi eriti tahta ingel olla. Ent see on juba vajaduste, huvide, väärtuste ja ideaalide koostoime ja vastuolude ülikeerukas probleem, millel siin ei saa kahjuks pikemalt peatuda.
  • Aja jooksul kujunes kirjutamata loosung, juhis: ära mõtle, vaid varasta. Perestroika asendas selle otse vastupidisega: ära varasta, vaid mõtle! Ent mõelda, pealegi uutmoodi, on palju raskem kui varastada. Ja harjumatu ka. See on kindlasti üks suuremaid, massilisemaid tõkkeid perestroika teel.
  • Küllalt suur vabadus oli muidugi mingil määral tingitud oskusest jääda tagasihoidlikele ja pärispoliitikast suhteliselt kaugetele ametikohtadele, kuid see ei seleta kõike. Paradoks: praegune olukord, kus ei ole vaja pidevalt ületada tõkkeid, on niivõrd harjumatu, et tundub ebaloomulikuna ja sunnib isegi küsima: kas on mõtet üldse veel kirjutada?
  • Kõige põjalikumalt viib see rappa keerukate sotsiaalsete nähtuste, eriti ebaõnnestumiste, draamade, tragöödiate seletamisel. Rakendub raudne mõttestamp: meie ei ole kunagi milleski süüdi, süüdi on alati teised; tarvitseb vaid süüdlased välja otsida ja maha nottida – kohe saabub igavene õnn. Siis aga selgub tuhat esimest korda, et ei saabu, ja et näiteks eelmise põlvkonna ristilöömisega saavutatakse vaid seda, et järgnev põlvkond omakorda ruttab ristilööjaid endid risti lööma. Konveier!
  • Oh püha lihtsameelsus! Oh üllas argimõistus! Oh igihaljas kannibalism!
  • Õelutsemisega saab endale maohaavu või hüpertooniat soetada, konfrontatsiooniga veel suuremaid pahandusi kaela tuua.

"Mille poole tuleks püüda?" (1987)Redigeeri

Noorte Hääl 1987: 9. detsember, lk. 2. [18]

  • Võib-olla ei tehta demagoogiat ühegi teise sõnaga nii palju, nagu "rahvaga".
  • Miks peaksime arvama, et 1937. või 1950. aasta tragöödiad mingil juhul ei kordu? Kas ei ole selge, et vähegi tõsisema komplikatsiooni puhul läheks ka praegu kohe jälle vaenlaste jahtimiseks ja kõige fantastilisemate süüdistuste esitamiseks? Entusiaste oleks külluses! Inimkond on üle elanud tuhandeid terrorilaineid ja neid võib tulla veel tuhandeid. Tingimata tulebki, kui ei toimu revolutsiooni massiteadvuses, mis seisneb selles, et harjumuspärase “kes on süüdi, keda peaksin lintšima?” asemel hakatakse harjuma küsimuse asetusega teoreetilises teadvuses (teaduses): "miks, milles on nähtuse põhjus?"
  • Demagoogiat vajatakse siis, kui tahetakse lugejale meeldida. Kui aga tahetakse teda vihale ajada? Selleks sobivad kõige paremini loogika ja faktid. "Kes lisab teadmisi, see lisab valu," ütleb elutark Koguja.
  • Kellelegi või millelegi hambad sisse lüües peaksime püüdma endale aru anda, kas rahuldame õelutsemise või teadmise vajadust.
  • On aga hästi teada, et ekstreemses olukorras inimene kas ei suuda midagi või suudab kümme korda rohkem kui tavalises.
  • Praktiline soovitus kõigile õelutsemishimulistele: ärge kunagi lubage faktidel ennast eksitada, lähtuge oletustest ja väljamõeldistest.
  • Olulisteks niheteks massiteadvuses kulub enamasti kolm põlvkonda, seega ümmarguselt sada aastat. Ent massiteadvusest laenatud osa individuaalses teadvuses võib muutuda võrratult kiiremini.
  • Külanaiste kalduvus otsustada puht välise järgi on igasuguse argimõistuse hea mudel. Tihti peame kangeteks rahvuse huvide eest võitlejateks neid, kes sel teemal kõvemini lärmavad. Kuigi tulemused võivad kergesti olla vastandmärgiga. Kui näiteks eestikeelses trükisõnas püütakse õpetada kohalikke ukrainlasi käituma nii, nagu meie õigeks peame, siis võib kergesti juhtuda, et mõni, kes valdab keelt, tõlgib teistele, need sülitavad ja ütlevad: “Vist on aeg hakata relvastuma nende kuradi fašistide vastu!” Tahetakse (või väidetakse, et tahetakse) pingeid vähendada, saavutatakse aga nende suurendamine. Kes tahab rahvuse huvide eest hea seista, tehku midagi konstruktiivset. Istutagu puu. Rajagu ilus aed. Sünnitagu kaks, veel parem kolm last ja kasvatagu nad mõtlemisvõimelisteks olenditeks. Kes suudab, kirjutagu romaan või konstrueerigu hea laser. Jne.

"Kõik pea peale" (1988)Redigeeri

Rahva Hääl: 1988, 25. november, lk.3. [19]

  • Liigutavalt naiivne usk, nagu seisneks õnn eraldumises, on paljudel minu hõimlastel ilmselt säilinud ka inimkonna globaalse vastastikuse sõltuvuse ajastul.
  • Ainult tavamõtlemise tasandil ja suurte tundepuhangute mõjul tundub kõik lihtsamast lihtsam.
  • Rangele vaimudieedile pandud massiteadvusega on väga kerge manipuleerida.
  • Kui piirduda miinimumiga, siis tuleb ilmselt rõhutada, et mitte mingisugune suveräänsus ei saa olla absoluutne. Millestki tuleb alati loobuda.
  • Üpris keeruline ja vastuoluline on ka mõiste “rahvas”. Ainult demagoogile on kõik selge: tema ise ongi rahvas. Kõik teisitimõtlejad ei ole mitte rahvas, vaid bürokraadid, migrandid, stalinistid.
  • Vanasti nimetati seda hotentotiloogikaks: kui sina sööd ära minu pruudi, siis on see väga paha, kui aga mina söön ära sinu oma, siis on see hea.

"Õilishingede inimsööjalikkus" (1989)Redigeeri

Noorte Hääl: 1989, 1. aprill, lk. 2–3. [20]

  • Armeenia raadiolt küsitakse, kas vastab tõele, et akadeemik Ambartsumjan võitis loteriipiletiga kümme tuhat rubla. Raadio vastab, et jah, kuid üht-teist tuleks täpsustada. Esiteks mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Karapetjan. Teiseks mitte loteriis, vaid atškoos. Kolmandaks mitte kümme tuhat, vaid kümme rubla. Neljandaks ei võitnud, vaid kaotas. Kõik muu on õige.
  • Inimene ei ole ingel ega saatan. Ta on nende hübriid.
  • ...enamik suuri sigadusi tehakse kõige tavalisemate inimeste poolt. Või vähemalt nende kätega. Kõige suuremate sigaduste autoreiks on tavaliselt igati korralikud inimesed ja õilishinged. Viimased ületavad esimesi nii püüdlikkuselt kui ka julmuselt. Nende kutsumuseks on võitlus inimlike nõrkuste ja pahede vastu, lemmikroaks aga vaenlased. Usuvaenlased. Revolutsioonivaenlased. Rahvuse- või rahvavaenlased. Perestroikavaenlased. Jne., jne. Vaenlased kõikjal ja alati – kiviajast kõige helgema tulevikuni välja.
  • See on üsna tavaline asi: võitluses elu ja surma peale sillutatakse teed kolmandatele isikutele. Teiste sõnadega, parim nõuanne karjäärihimulistele: tuleb olla õigel ajal õiges kohas kolmas!
  • Tegelikult on kadedus väga tõsine sotsiaalne probleem, üks nendest, millest meil on püütud püüdlikult mööda vaadata.
  • Oletagem hetkeks, et mingi salapärane, kuid ilmselt negatiivne “roll” noil aastail ei ole kaabakate väljamõeldis, vaid fakt. Näiteks, et süüdistatav sõi muhameedlaste naisi ja – kujutage ette! – ilma sinepita. Mis siis? Kas see tähendab, et ta kaotab viiekümneks aastaks kõik inimõigused? Või vähemalt ühe neist, selle, mis on ette nähtud Inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artiklis? Kuid see on ju pesuehtne superstalinism! (Harilikku stalinismi nii pikaajalised karistused ei mahtunud). Üks meie suurem häda selles seisnebki, et liiga palju inimesi usub, et stalinismi saab võita kiljatustega, emotsioonitsemisega. Kõige kirglikum kiljataja aga võib olla (ja väga tihti ongi) tegelikult n.ö. kondiüdini läbi imbunud stalinismist (õigemini totalitarismist, sest makartism, mauism, stalinism ja paljud teised nõiajahti innustavad ideoloogiad on ju vaid selle erikujud). Antud juhul just seda näemegi: tahetakse tradistisoonikindlalt uskuda, et kui riputada inimesele usuvaenlase, kodanliku natsionalisti või stalinisti silt, siis muutub ta lindpriiks, tema suhtes on kõik lubatud! Õigusriik algab kindlast arusaamisest, et kui ei ole tagatud ka kõigi poolt vihatud kurjategija seaduslike õiguste kaitse, siis oleme kaitsetud kõik ja kui tahes verine terror võib tagasi tulla iga hetk. Korralike inimeste ja õilishingede vaimustatud hüüete saatel!

"Kui kindral Laidoner Moskvas käis" (1990)Redigeeri

Eesti Ekspress 1990: 20. juuli, lk. 2. [21]

  • Näiteks, et ei tea, kui palju küll praeguste kangemate rahvuslaste hulgas KGB agente võiks olla? Ja kui palju võiks neid olla tulevase hüpoteetilise vaba Eesti juhtide hulgas? Võttes arvesse N. Liidu luure ja vastuluure üldtunnustatud kõrget professionaalsust ja eesti poliitikute traditsioonilist (alates papa Jannsenist) müüdavust, on vastus nähtavasti ühene: piisavalt! Kõik maailmas jaotub ebaühtlaselt. Eriti raha, armastus ja spioonid.
  • Ainuke, milles võib täiesti kindel olla, on see, et miski ajaloos ei toimu mingite argimõistusele kergesti seeditavate ilusate skeemikeste kohaselt. Ja üheks peamiseks põhjuseks on, et ajalugu ei tee robotid ega inglid, vaid inimesed.

"Teaduse (de)ideologiseerimine(?)" (1990)Redigeeri

Edasi lisa Liivimaa Kroonika: 1990, 23. detsember, lk. 2. [22]

  • Progressi eelduseks on mitmekesisus. Ühiskond vajab nii võimu kui ka vaimu (näiteks poliitikuid ja teadlasi) ning need peavad olema küllalt erinevad, mõneti vastandlikudki jõud. Teadlane on kutsutud rääkima ühiskonnale ebameeldivusi. Sest tõde ei ole jäätis, ei ole sugugi kohustatud olema magus. Tihti on tõde nagu naine Piiblis – kibedam kui surm (Koguja 7:26; tõsi küll, allakirjutanu on ketser ka selles küsimuses, on raudbetoonkindlalt veendunud, et naine on looduse kõige geniaalsem leiutis). Poliitik ja ideoloog seevastu peavad meeldima. Kui just mitte kõigile, siis vähemalt enamusele. Seega neile, keda on alati rohkem kui tarku. Hr. Meri ei saanud poliitikuks juhuslikult, vajalikud eeldused olid tal ammu olemas. Neile, keda on alati rohkem kui tarku, ei meeldi põrmugi asjad, mis käivad argimõistusele üle jõu. Ja kuna mis tahes totalitarism ülistab lihtinimest ja massi, siis soosib ta ka taoliste asjade mahategemist.
  • Ent ideoloogiline mõtlemine võib olla ka teadusvaenulik ja ka lihtsalt molguslik täiesti sõltumata sellest, kas see on punane, roosa, (sinimust)valge, lilla või pruun. Igasuguses ideoloogilises mõtlemises on tähtsal kohal vaenlase kuju.
  • Eestis saaks sündimus olla praegusest vähemalt kaks korda suurem, sest abortide arv ületab tunduvalt sünnituste arvu. Mängus on “ei taha”, mitte “ei saa”, ja see on maksev kogu maailma tsiviliseeritud naiste kohta.

"Hungveipingid teaduse kallal?" (1991)Redigeeri

Rahva Hääl, 2. november 1991, lk 4. [23]

  • Kõigi aegade kaltsakproletaarlaste tähtsamaid uskumusi on olnud, et väärtuste loomist saab asendada ümberjagamisega.
  • Kõigil segastel aegadel tekib inimestel lausa ületamatu tahtmine teha rutakaid eksperimente. Neis võib lämbuda kogu ühiskond, eelkõige aga tema õrnemad lülid – teadus, haridus, kirjandus, kunst, kõik vaimne. Rutakusega kaasneb tavaliselt destruktiivsus, purustamisiha.
  • Kõigi aegade massiteadvuse magusamaid uskumusi on, et kõik on võrdsed, kõik suudavad kõike, kompetentsus on rahvavaenlaste väljamõeldis. Hungveipinglus on selle ideoloogia kõige järjekindlam, loogilise lõpuni viidud vorm.
  • Milles aga on hiina ja eesti hungveipingi vahe? Esimene siiski usub, et ravib patsienti, teine seab algusest peale eesmärgiks tema likvideerimise.
  • Kõige suuremat imestust tekitab minus siiski see, et humanitaar- ja ühiskonnateadlased hoiavad nii kramplikult kinni leninlik-stalinlikust teaduse parteilisuse printsiibist. Kas tõesti loodetakse läbi ajada printsiibi kosmeetilise remondiga, punase vahetamisega sinimustvalge vastu? (Vajaduse korral võetakse kasutusele pruun, roheline, lilla või siiruviiruline?) Kas ei peaks siiski vabanema igasugusest pareteilisusest (erapoolikusest, subjektivismist) ja jõudma olukorrani, kus teaduses valitseks teaduslik mõtlemine (aga mitte ideoloogiline, mis tavaliselt on segatud veel ka bürokraatliku ning tava- ehk argimõtlemisega). Tõsi küll, päriselt selleni ei ole jõudnud ükski ühiskond, kuid sinnapoole väidetavasti püütakse.
  • Mida suuremad on inimese elukogemused ja teadmised, seda raskem on tal mingi järjekordse moehullusega kaasa minna, seda enam peab ta lugu targa Saalomoni kahest tarkusest: 1) kõik see on juba olnud ja 2) ka see läheb üle.
  • Massiteadvus kaldub ikka pendeldama ühest äärmusest teise, tihti veelgi rumalamasse. Et teadus loomulikult ei osutunud kõikvõimsaks, siis tuli pettumus ja seejärel meeletu viha, tahtmine ajada kõik lüüasaamised ja ilmajäämised teaduse (mõistuse) kaela. Jälle leidis aset vana seaduspärasus: mass vihkab oma endiseid puuslikke (nähtusi, inimesi jne.) seda hüsteerilisemalt, mida hüsteerilisemalt ta on neid varem jumaldanud. Ka see läheb üle. Ainult et vahepeal võivad hungveipingid liiga palju maha lõhkuda.

"Rahva enesetapuõigusest" (1991)Redigeeri

Rahva Hääl: 1991, 5. märts, lk. 4. [24]

  • Nii eesel kui ka mass usub, et õnn on kohe-kohe haaratav, mass aga veel ka, et seda jätkub tuhandeks aastaks.
  • Tuhandeaastase maapealse taevariigi, valge laeva, suure hüppe või IME saatus massiteadvust tavaliselt ei häiri. Ta on kahetaktiline: teab, et algul tuleb õhinal uskuda mingi suure, suure, suure õnne peatset saabumist, seejärel aga, et seda ei ole kunagi usutud.

"Teel tsiviliseeritusele?" (1993)Redigeeri

Postimees 1993: 1. jaanuar, lk. 4 [25]

  • Ajalookogemused õpetavad, et mis tahes sallimatus läheb imekergesti üle terroriks või kodusõjaks.

GUSTAV NAAN: "Inimene ei igatse tõde, vaid positiivseid elamusi" (1993)Redigeeri

Toomas H. Liiv intervjuu Naaniga. Päevaleht 23 jaanuar 1993, Leht 2

  • Vahest veelgi ilmekamaks näiteks on Eestis valitsev bandiitlik täiturumajandus. Normaalsest, kapitalistlikust turumajandusest eristab seda konkurentsi täielik puudumine. Kõik, kes vähegi suudavad, kehtestavad omal alal monopoli ja (vähemalt seni) toetab seda nii valitsus kui ka Riigikogu. Monopol aga tähendab alati roiskumist, progressi pidurdamist. Konkurentsita läheb kogu "eesti asi” küllalt kiiresti niiöelda kassi saba alla.
  • Saigi, kuid üldine mulje oli just selline: hullemaid kaabakaid kui eestlased lihtsalt ei saa olla! Alles tükk aega hiljem hakkasin mõistma, et midagi spetsiifiliselt eestilikku selles. millega kokku puutusin, ei olnud. Ja nii kole kui see ka ei ole, tegemist on üsna banaalse nähtusega: iga rahva hulgas on kõikvõimalikke inimesi, sealhulgas piisavalt kaabakaid. Just nemad kipuvadki kangesti nendele ametikohtadele ja neisse struktuuridesse, kus on väljavaateid teiste inimeste mõnitamiseks, piinamiseks ja tapmiseks.
  • Massi napakus võib teatavatel perioodidel ja teatud kohtades olla täiesti fantastiline. Kehtib seaduspärasus: kui inimene või rahvas on juba teinud väga suuri pingutusi ja toonud suuri ohvreid, on tal tahtmine leha veel üks samm samas suunas: järsku kõik muutub. Ja siis veel üks ja veel üks ja...
  • Kuni inimestel on midagi kaotada (kõrge elatustase näiteks) ei lähe nad naljalt avantüristidega kaasa.
  • Vihkamine rikub tuju, tervist, und ja söögiisu, aga asemele ei paku midagi.
  • Hädadel ja õnnetustel võivad olla väga erinevad põhjused; väga tihti inimeste enda rumalus ja hooletus. Ent kõige mugavam on panna kõik mingite vaenulike jõudude või lihtsalt vaenlaste arvele.
  • Inimene, kes saab väga hästi aru kogu ideoloogia irratsionaalsusest, mõistusevastasusest jne. võib järsku muutuda järjekindlaks natsionalistiks, kui see puudutab tema enda rahvust.
  • Väga harva seab inimene oma eesmärgiks tõe avastamise. Võib-olla üheksakümne viiel juhul sajast ei igatse inimene sugugi tõde, vaid (peamiselt positiivseid) ELAMUSI. Selle nimel tuleb tal ennast pidevalt lollitada.

"Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks" (1993)Redigeeri

Päevaleht 1993: 5. veebruar, lk. 2 [26]

  • Üks inimlikumaid (s.o. nõmedamaid ja levinumaid) kalduvusi on ägedalt sõna võtta eelkõige neis küsimusis, millest sõnavõtjal on vaid ähmane ettekujutus. Või ei ole sedagi. Tsiviliseeritud inimene ei peaks ärritunud olekus üldse suud lahti tegema, rääkimata juba sule haaramisest. Kõigepealt tuleks palderjani sisse võtta, maha rahuneda, seejärel veel igaks juhuks lugeda kümneni (tuhandeni?) ja siis vaadata asja järele mõnest teatmeteosest.
  • Mõtlemine ei ole mingil juhul harjumuspäraste mõttestampide rittaseadmine, vaid vastuste otsimine vältimatutele küsimustele. Eelkõige ebameeldivatele.
  • Kõigi maailmaparandajate, ka marksistide saatuslik eksimus seisneb usus, et ori tahab saada vabaks. Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks.

"Nägemused" (1993)Redigeeri

Postimees 1993: 6. märts, lk. 2. [27]

  • inimene ei igatse tõde, vaid positiivseid elamusi. Positiivseid elamusi ei paku kaugeltki ainult jäätis või komplimendid. Nii mõnelegi on suurimaks naudinguks see, kui armastatu nüpeldab teda ratsapiitsaga. Või pudrunuiaga. Mõnele vanatüdrukule (ja kas ainult?) aga olevat väga tähtis uskuda, et mehed mõtlevad aina tema vägistamisele. Kui just mitte kõik, siis see mühkam naabrimees päris kindlasti. See usk annab topeltnaudingu: magusa masohhistliku värisemise ja niisama magusa enesetähtsustamise.
  • Eneselollitamine on massile ja massiinimesele võibolla vajalikum kui igapäevane leib. Häda on aga selles, et teatavates (kriisi)olukordades ei tule inimene temale nii vajaliku eneselollitamisega ise toime. Siis on kroonu püha kohus teda selles aidata. Ja seda abi saab inimene peaaegu alati.
  • Alguse saab kõik sellest, et valitsejad muutuvad omaenda propaganda ohvriks, hakkavad ka ise uskuma seda möga, mis peaks olema määratud ainult massi lollitamiseks
  • See ongi puht eestlaslik lahendus: suure käratsemise ja maksimaalse pingutamisega ei saavutata isegi minimaalseid, vaid (vähemalt algul) negatiivseid tulemusi.

"Väikerahva kompleks" (1993)Redigeeri

Postimees 1993: 12. november, lk. 2 [28]

  • Sõbrad meil võivad olla, vaenlased peavad olema. See on enesetähtsustamise lihtsaim moodus. Vaenlase väsimatu otsimine on väikerahva kompleksi iseloomulikumaid ilminguid ja levinud alaväärsustunde kompensatsioon.
  • Vaenlaste väsimatu otsimine kajastub näiteks selles, et ka kõige tavalisemates ja väga laialt levinud nähtustes kiputakse nägema mingit erilist saatanlikku eestlaste kiusamise plaani.
  • Hirmul ja alaväärsustundel on suured silmad.
  • Võiks olla isegi kuuvarjutuste tõkestamise (edendamise) keskus, sest on väga palju inimesi, kes püüavad ennast maksma panna eelkõige pseudoprobleemide tegusa lahendamisega.
  • Aeg on tõesti hoopis teine. Kuid ka see läheb üle. Nagu on läinud ja läheb kõik ja alati. Võibolla peaks hea lugeja veel kord üle lugema Carl Bildti sõnad? Sest tõsiselt meelt muutmata me Euroopasse ei pääse. Ja ei ole vist võimatu, et juba järgmise valimiskampaania käigus hakkavad kõige aatelisemad (kas ka dekoloniseerijad?) kinnitama, et nad on sündimisest peale olnud natsionalismi printsipiaalsed vastased ja Lääne liberalismi tulised pooldajad.

"Koloniseerimisest ja dekoloniseerimisest" (1993)Redigeeri

Molodjož Estonii 1993: 3. november, eriväljaanne, lk. 2. [29]

  • Teaduslik mõtlemine toodab tõdesid (kolmnurga sisenurkade summa on sirgnurk ehk 180°). Ideoloogiline lohutab ning varustab meid ideaalide ja käitumisnormidega (sina ei pea ihaldama ligimese naist).
  • Massiteadvus, eriti segastel aegadel, on eelistanud aga vastupidist, püüab näha kõikjal saatana salasepitsusi, vaenlase karvast kätt, kosmiliste jõudude või bioväljade jne. mõju. Mida segasem, seda põnevam!
  • Kolmandaks selgus, et nn. vene oht oli tõesti kunstlikult üles puhutud. Tegelikult ei ole säärast ohtu vist üldse olemas.

Muud allikadRedigeeri


  • Iga võimu ainsaks suureks ehk põhiliseks poliitiliseks eesmärgiks on võimul püsimine.
    • Cit. via: Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.



  • Teadlane piinleb kogu aeg tahtmise vahel minna hästi kaugele ja kartmise vahel minna liiga kaugele.
    • Cit. via: Juhan Kivi. "Akadeemik Gustav Naan". Horisont 5/1979, lk 6.


  • Kõiki küüditamisi ei saa nimetada seadusetuseks. Julgeolekuorganid tegid vigu, kuid eeskätt võitlesid ennastohverdavalt vaenlase vastu.
    • EKP Keskkomitee nõupidamisel 22. detsembril 1987

Tema kohtaRedigeeri

  • Kui ma päris ausalt ütlen, olen ma kõige suurema sauna saanud Gustav Naani pärast... Apollo läks Kuule. Kuu peal oli ära käidud, tuldi tagasi... Ja kellaaeg läks täpselt nii, et oleks võinud kuue-seitsme vahel teha erisaate. Augustikuu, vaba aeg, suured ülemused puhkusel, oli ainult programmidirektor Paul Jürjo, väga liberaalne mees, kes ütles: tehke ära, keda sa kutsud? No Naani, ikkagi kosmoloog ja ENE peatoimetaja. Tuligi härra Naan ja teatas külmavereliselt: see on maailma ajaloo esimene kosmoselend. Kuna vastab kolmele tingimusele: ületatud Maa külgetõmbejõu ületamine, orbiidile jõudmine, teise taevakehani jõudmine. Et see on nüüd tehtud. Mul oli oidu kõik see linti võtta. Järgmine päev, mis järgmine, samal õhtul Keskkomitee propagandaosakond helistab: kas Naan tõesti ütles, et ühtegi kosmoselendu pole toimunud? Ütles jah ja põhjendas kah. Lint kohe Valgesse Majja, sealt siis teatati lõpuks, et paar parteiveterani oli nagu pahameelt avaldanud, et riigivastane jutt, aga tegelikult ei ole. Ei, ikka ei ole. Naan oli heas kirjas.


  • Naanil ei olnud mingeid illusioone nõukogude tegelikkuse kohta.
    • Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 224



  • Gustav Naan oli terava mõistuse ja veel teravama ütlemisega self made man, kes parteikarjäärile oli esimesel võimalusel eelistanud palju rahulikumat ja mõnusamat teadlase-elu.
  • Kutsusin Kaug-Itta ekspeditsioonile sõites Naani korduvalt oma kodupaika vaatama tulema, aga sellest ta keeldus ilma pikema põhjenduseta. Miks, see on niisama ebaselge kui ka hulk muid tema elu detaile. Need eestlased, kes 1930. aastate lõpul NSV Liidus ellu jäeti, olid hiljem reeglina väga head vaikijad.
    • Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.


  • Kui hirmus, et inimene, kes oskas sisendavalt kirjutada vaimu üleolekust võimust, kujunes hirmuvalitsuse õigustajaks. Niisugune inimene on näide sellest lõhutud, deformeeritud vaimsusest, mida kujundas stalinistlik antihumanism ja hirmukuulekus.
    • Hans Trass. "Hellrange loodus ja inimene". Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 214.




  • Omajagu koomiline oli 1970.–1980. aastatel Harald Habermani ja Gustav Naani leppimatu vastuolu. Pealtnäha avaldus see peamiselt üldfilosoofilistes vaadetes – kui seda võib nii nimetada. Naani ajaleheartiklite peale kirjutas Haberman tuliseid ja sõnakaid vastukirjutisi, millega toimetused kimpu jäid. Ei saanud avaldamata jätta, avaldada aga ammugi mitte. Kas tekkisid need vastuolud siis, kui Venemaa eestlane tuli juunikommuniste välja tõrjuma, või oli mõlemal soov ja lootusi teaduste akadeemia presidendiks saada?
    • Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 290–291.


  • Gustav Naan oli vastuokslik ja salapärane mees, kes oma eluloo valgeid laike eriti ei kippunud avalikustama. Isegi tema sünnipaiga suhtes pole täit selgust. Kirjanik Enn Vetemaa väidab, et ametliku biograafia "sündinud Vladivostoki lähedal" tähendab väljarännanud eestlaste küla Liflandijat, sugupuu kaudliini pidi sama külaga seotud Arvo Valton jälle kinnitab, et ei tähenda. (lk 183)
  • Tänapäeval teame Naani kui mõtlejat ja loogikut, demagoogi ja stalinisti, head organisaatorit ja edvikut naistemeest, sõnaosavat küünikut ja võimekat teadlast. "Akadeemik" on talle 1951. aastal annetatud tiitel, midagi Nõukogude Liidu sir'i või von'i sarnast. Ent kes oli too samanimeline Venemaa eestlane, kes sõjajärgsel hämaral ajal (1946–1948) EK(b)P Pärnumaa Komitees veidi tegevtööd proovis? Kas oma juuri otsiv kommunist või hoopis "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsioonilise olemusega" (Naanile teaduskraadi toonud raamatu pealkiri) praktikas tutvuma saadetud sõjaaegne luureohvitser ja toonane Moskva julgeolekukindrali väimees, mees, kelle kätt oli surunud Stalin isiklikult?
Aastakümneid hiljem nendib teravpilkne Madis Kõiv: "See käepigistus oli ta hinges püsinud sügavalt ja sellest ta üle ei saanud ega tahtnudki saada."* Tõepoolest, Stalini käepigistus ühtaegu hoidis ja hukutas akadeemikut. Ning määras ka tema suhtumise Eesti iseseisvumisse. Tunne, mis "40 kirja" järel ajendas Naani kirjutama kaebust EKP Keskkomiteele**, polnud vaen ega veendumus valikus, vaid sama käepigistusega verre süstitud hirm. Hirm tuleviku ees. (lk 183; * Madis Kõiv, "Kohtumisi ja kõnelusi Gustav Naaniga", Looming 4/2011, lk 564; ** Vt Valdur Ohmanni saatesõnaga publikatsiooni: Gustav Naan, "Mõtteid ideoloogilisest situatsioonist", Tuna, 2005, nr 3, lk 96–104)
  • Eaka akadeemiku kõrvutamine Masinguga, keda tema üks andunuimaid õpilasigi on "haigeks geeniuseks" nimetanud*, ehk polegi nii kohatu, kui esmapilgul näib. Oli ju isepäine Uku Masing omal kombel samuti tiigri turjal ratsutaja. (lk 184; * Jaan Kaplinski, "Haige geenius", Maaleht, 05.08.1999)
  • Paraku pööras jäärapäine ajalugu iseseisvusmeelsetele pealeloetud manitsussõnad mineviku ülistamisest, mis "on kutsutud õigustama õelust oleviku suhtes ja hirmu tuleviku ees"*, lausuja enda vastu. Saulusest ei saanud Paulust, sai hoopis Juudas, kellel "omasid" ühel hetkel polnudki. Aleksandr Dugini püha Euraasia deržava teooria, mis Naanile õlekõrreks sobinuks, jääb juba teise aega. (lk 184; * Gustav Naan, "Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjakast ebakompetentsusest", Rahva Hääl, 03.10.1981)
    • Arno Oja, "Tiigri ratsastamine", Vikerkaar 7–8/2011, lk 183-187 (Arvustus: Enn Vetemaa, "Gustan Naani hiilgus ja viletsus", Tallinn: Tänapäev, 2011.)


  • Kas on võimalik ka miinusmärgiline suurkuju? Näidend võimsast vastasest või omas ajas vale ideelise panuse teinud ja ajaloo kulule jalgu jäänud isikust? Merle Karusoo tundlik sotsiaalne andur on selle võimaluse kinni püüdnud - Merle Karusoo, Erki Aule, Enn Vetemaa "Sigma Tau-C705" (Eesti Draamateater, 2008, lav Merle Karusoo) kirjutasid stalinistist, entsüklopedistist, mõjukast esseistist ja suurest poliitilisest kaotajast Gustav Naanist (1919-94). (lk 73-74)
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88

ViitedRedigeeri

  1. "Subjekt, objekt ja tunnetuse tingimused". Tekst Gustav Naani blogi
  2. "Inimene ja lõpmatus" (1968). Gustav Naani blogi.
  3. "Milles on mõtte mõte" (1968). Gustav Naani blogi
  4. "Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas"
  5. "Meie meeletu maailm demograafi pilguga" (1979). Gustav Naani blogi
  6. "Ajalool on jõnks sees" (1980). Gustav Naani blogi.
  7. "Homo mutans" (1981). Gustav Naani blogi.
  8. "Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjalisest ebakompetentsusest" (1981). Gustav Naani blogi
  9. "Arvamus, stereotüüp, tõde" (1983) Gustav Naani blogi
  10. "Kas me tõesti ei vaja aju?" (1984). Gustav Naani blogi
  11. "Massiteadvus ja vaimu globaalprobleemid" (1985). Gustav Naani blogi.
  12. "Kelle viletsus?" (1986). Gustav Naani blogi.
  13. "Logos müüdi vastu" (1987). Gustav Naani blogi.
  14. "Looduse kõige geniaalsem leiutis" (1987). Gustav Naani blogi.
  15. "Isikukultus: teadmised ja kired" (1987). Gustav Naani blogi.
  16. "Uuendused ja mõtlemine" (1987). Gustav Naani blogi.
  17. "Tuld Naani pihta!" (1987). Gustav Naani blogi
  18. "Mille poole tuleks püüda?" (1987). Gustav Naani blogi
  19. "Kõik pea peale" (1988). Gustav Naani blogi.
  20. "Õilishingede inimsööjalikkus" (1989). Gustav Naani blogi.
  21. "Kui kindral Laidoner Moskvas käis" (1990). Gustav Naani blogi.
  22. "Teaduse (de)ideologiseerimine(?)" (1990). Gustav Naani blogi.
  23. "Hungveipingid teaduse kallal?" Gustav Naani blogi.
  24. "Rahva enesetapuõigusest" (1991). Gustav Naani blogi.
  25. "Teel tsiviliseeritusele?" (1993). Gustav Naani blogi
  26. "Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks." (1993). Gustav Naani blogi
  27. "Nägemused" (1993). Gustav Naani bogi.
  28. "Väikerahva kompleks" (1993). Gustav Naani blogi.
  29. "Koloniseerimisest ja dekoloniseerimisest" (1993). Gustav Naani blogi.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel