Ma ei salga, et minu umbusk meie aja maitse vastu on kasvanud ehk isegi laiduväärse liialduseni. Iga päev pean ma nägema, kuidas inimesi geeniusteks tituleeritakse, nii nagu vahel keldrikakandeid sajajalgseteks hüütakse, mitte et neil nii palju jalgu oleks, vaid et enamik inimesi neljateistkümneni lugeda ei mõista. Seetõttu ei usu ma enam kontrollimata mitte kedagi.
Eriti omane on mingi vaoshoitud, silmatorkamatu umbusklikkus mitte niivõrd ärimeestele kui inimestele, kelle tutvus inimsooga ei põhine nii pealiskaudsetel vahekordadel nagu ärisidemed, ja nimelt teatavaile avaliku elu tegelastele, kellel see on juba peaaegu alateadlik, nii et paljud neist oleksid arvatavasti tõsiselt üllatunud, kui neile ette heidetaks, et umbusk on nende iseloomu põhiomadusi.
Herman Melville, "Billy Budd, fokkmarsimadrus", tlk Helga Kross, LR 26/1966, lk 50
"Porthos, mu sõber, te teate ju, et isa poolt põlvnen ma prohvetitest ja ema poolt sibüllidest, ja seepärast räägin ma vaid tähendamissõnu ja mõistukõnesid. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu, kel silmad on näha, see nähku, rohkem ma ei või praegu öelda."
"Tegutsege, mu sõber," ütles Athos, "olen kindel, et kõik, mis te teete, on hästi tehtud."
"Ja kas teie, Aramis, olete samal arvamusel?"
"Täiesti, mu armas d'Artagnan."
"Tore," ütles d'Artagnan, "teie olete tõsised usklikud ja teie silma all on lausa lõbu imesid teha. Teie pole nagu see uskmatu Porthos, kes tahab alati kõike näha, ja enne kui uskuma hakkab, käega katsuda."
"See on tõsi," ütles Porthos kavala naeratusega, "olen tõepoolest väga umbusklik."
Ajaloolistel põhjustel ei usalda USAheaoluriigi ideed ning see usaldamatus näitab end salgamatult USA praeguse valitsuse ajal, mis kulutab loendamatuid miljardeid riigi vara millelegi, mida kutsub "riigikaitseks", ning veeretab kramplikult pihus sente plaanide jaoks, mis leevendaksid suure osa ameerika rahva rusuvat vaesust. Kanadas sellega nii lihtsalt ei pääseks.
Robertson Davies, "Literature in a Country Without a Mythology" (1988)
Me mõlemad olime kasvanud üles pereliikmetega, kes nägid rassi läbi ekstsentrilise usaldamatuse prisma. Olin kogenud Dandy aastakümnete pikkust podisevat vimma, kui temast vaadati tööalaselt mööda tema nahavärvi tõttu, nagu ka Southside'i muret selle pärast, et tema lapselapsed ei või valgete naabruses end turvaliselt tunda. Samal ajal kuulas Barack Tooti, oma valgenahalist vanaema, tegemas suvalisi etnilisi üldistusi ja koguni tunnistamas oma mustanahalisele lapselapsele, et mõnikord ta tunneb hirmu, kui satub tänaval vastamisi mustanahalise mehega. Me olime elanud aastaid koos oma mõnede vanemate sugulaste kitsarinnalisusega, tunnistades, et keegi ei ole täiuslik, iseäranis need, kes on vananenud rassilise eraldatuse ajastul.
