Johann Gottfried Seume

Johann Gottfried Seume (29. jaanuar 1763 - 13. juuni 1810) oli saksa kirjanik.

Eesti keeles on ilmunud tema fragmentaarium "Apokrüüfid".

Apokrüüfid

Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14.

Apokrüüfideks nimetan ma asju, mille kohta ei ole täpselt teada, mida nendega peaks peale hakkama. Niisiis on kõik meis ja meie ümber väga apokrüüfiline, ja ehk võiks koguni öelda; terve maailm on üksainus suur apokrüüf. Mul on väga hea meel, kui ta on teistele mõistetavam kui minule. (lk 5)
Võrdsus on alati õigluse proovikivi, ja need kaks koos moodustavad vabaduse olemuse. (lk 6)
Keegi ei ole teiste ees silmapaistvalt suur, kui teised ei ole just väga väikesed. (lk 7)
Kui üksainus mees suudab riiki püsti hoida, ei ole riik oma roiskumises enam eriti säilitamist väärt. (lk 7)
Ajalugu näib mulle peaaegu garanteerivat, et inimestel puudub mõistus. (lk 7)
Sellele, kes ei suuda ülekohut taluda, saab olevikus harva lugupidamine osaks, ja see, kes seda suudab, minetab oma loomulaadi tulevikuks. (lk 8)
Niinimetatud suurmeeste salajane ajalugu kujutab endast kahjuks enamasti alatuste ja häbitegude võrku. (lk 8)
Ilmselt olete tähele pannud, et inimesed näitavad nutikust üles olukordades, kus neid ei õpetata; vähemalt jääb mulje, et kõige õpetatumad meie hulgast ei ole just ülearu nutikad. (lk 9)
Laiskus on keha rumalus ja rumalus on vaimu laiskus. (lk 10)
Enamikul inimestel ei ole üldse mingit seisukohta, veel vähem isiklikku, veel vähem kontrollitud seisukohta, veel vähem mõistlikke põhimõtteid. (lk 10)
Inimene, kes tegeleb pidevalt ainult raamatutega, on praktilise elu jaoks juba pooleldi kadunud. Targal Saalomonil jagub narrust ja Platonil rumalust. Parim filosoofia on õilistatud inimmõistus; parim vahend selleks, et näha maailma, on lugeda ajalugu ning mõelda iseennast samadesse tingimustesse. Kui tingimustele tähelepanu ei pöörata, siis on tulemus kõike muud kui kosmiline. (lk 11)
Kes põeb sellist haigust, et ei suuda taluda ebaõiglust, ei tohi aknast välja vaadata ning peab toaukse lukku keerama. Ehk oleks kasu ka peegli ärapeitmisest. (lk 13)
Meie riikides antakse õiglusele enamasti selline kuju, mis on kohutavam kui ebaõiglus ise. (lk 13)
Saatan mõtles välja keeled. Need on despootliku ja usulise pettuse parim tööriist. (lk 14)
Inimese saatus tundub olevat mitte tõde, vaid võitlus tõe nimel, mitte vabadus ja õiglus ning õndsus, vaid võitlus nende nimel. (lk 14)
Ajalugu on enamasti inimsoo teotus. (lk 14)
Filosoofiliste, teoloogiliste, poliitilis-patoloogiliste rahvajuhtide töö seisneb peaaegu täiel määral selles, et tekitada suitsu ja näidata selles vaime ning tonte, et inimesed pöörduksid oma õnnistegijate poole, kellest üks on alati hullem kui teine. (lk 15)
Enamasti pakutakse meile õigluse pähe seadusi, ja sageli on siis tegu täpselt vastupidise asjaga. (lk 15)
Kõik pahurad moralistid on pidanud oma ajastut kõige häbiväärsemaks, ja neil kõigil on õigus, sest praegune häbi on alati kõige suurem. (lk 15)
Õigus on kõigile, nii nendele, kes usuvad Jumalasse, kui ka nendele, kes temasse ei usu; järelikult ei saa mingi ülemeeleline printsiip seda oma hoolde võtta. (lk 17)
Kus räägitakse õigustest ja vabadustest, ei pruugita üldse rääkida õiglusest ja vabadusest. (lk 18)
Kandke matemaatika riigiõigusesse, ja kõik hädad saavad ravitud. (lk 18)
Filosoofias suudan ma välja jõuda skeptitsismini; kaugemale ei taha see kuidagi õnnestuda: niisiis jään ma parem pidama terve inimmõistuse juurde, mida on nii vähestel filosoofidel ja mis on just tänapäeval nii vajalik. (lk 19)
Kes ei suuda halbade inimestega ühes seltskonnas olla, on veel liiga lühikest aega siinilmas elanud. Kes aga nende seltskonda täiesti erapooletult võtab või sellest koguni mõnu tunneb, on siia ilma ülearu kauaks jäänud. (lk 19)
Kui millegi eest karmilt karistatakse, siis ei tõesta see sugugi, et see on ebaõiglane; see tõestab vaid seda, et see on võimulolijate huvide seisukohast kahjulik. Sageli on just karistus ilusa teo pitser. (lk 22)
Jutlustage aga alati kenasti kannatlikkust, ja ongi teil orjapõlv käes! Sest kannatlikkuse juurest tõestuseni, et te peate kõik ära kannatama, on kelmusel lihtne üle minna. (lk 22)
Olge lähedased puhta loodusega, ja te saate varsti lähedaseks voorusega. Tänu oma läbikäimisele saab teile osaks valgust, nii palju kui teile kasuks tuleb, ja julgust ning jõudu, nii palju kui te vajate. (lk 23)
Kes teisi enda kõrval alandab, ei ole kunagi suur. Tavaliselt on niinimetatud suured inimesed kõige väiksemad seal, kus kuldne ja tinane pööbel neid imestunult vaatab. (lk 23)
Seal, kus algab edevus ja toredusehimu, lakkab seesmine väärtus. (lk 23)
Paljudel inimestel on iseenesest ehk küll palju mõistust, ent mitte julgust seda väljendada; totrust väljendavad nad märksa kergemini, sest sel puhul on oht väiksem. (lk 24)
Parim protest igasugust liiki kire vastu on lähedane, põhjalik tutvumine objektiga. (lk 25)
Kui öeldakse, et mõni rahvas ei suuda vabadust taluda, siis tähendab see, et suurem osa sellest rahvast koosneb lurjustest, narridest ja lollpeadest, või et üksainus inimene mõistab neist lurjused, narrid ja lollpead teha. (lk 26)
See, kelles pole piisavalt valgust ja jõudu, satub ajalugu uurides ohtu täielikult rumalusele anduda. (lk 27)
Elu esimene rekvisiit on ükskõiksus pühakute ja profaanide kiituse ning laituse vastu ja külmavereline tutvus surmaga. (lk 27)
Kes kardab surma, on elu kaotanud. (lk 27)
Et üks narr tekitab juurde kümme uut, on juba hull küllalt, kuid märksa hullem on veel see, et ka üks lurjus tekitab juurde kümme uut. Ainult mõistus loob vähe proselüüte. (lk 28)
Sellest, kes midagi ei karda, võib saada kurjategija, kuid sellest, kes kardab ülearu, saab kindlasti ori. (lk 29)
Mis paistab halb, ongi enamasti halb; ent mis paistab hea, ei ole sugugi mitte alati hea. (lk 30)
Sa pead, sest mina tahan nii — see on jama; peaaegu samasugune jama on Jumala armu volitus. Aga sa pead, sest mina pean — see on õige järeldus ja õiguse alus. (lk 31)
Kes kangesti midagi nõudleb, tõestab just seeläbi, et tal ei ole selleks mingit õigust. (lk 33)
Igal eluperioodil on oma kired. Vanadusel, mida tuleks pidada kõige targemaks, on tavaliselt need kõige räpasemad. (lk 34)
Mõned inimesed elavad enne oma surma, teised pärast oma surma. Enamik inimesi ei ela aga ei enne ega pärast; nad lasevad end mugavalt maailma sisse ja maailmast välja vegeteerida. (lk 34)
Pahad on tegusad ja pöörased; paremad — sest headeks ei saa neid nimetada — on loiud ning kartlikud. See seletabki suuremat osa totrusest, mida me maailmas näeme. (lk 34)
Ainult ignorant peab oma mõtteid kohe avastusteks. Sellal võivad need tema enda meelest ju seda ollagi, ja ta on ehk parem avastaja kui tema eelkäija. Ignorant ei ole lollpea, kuid lollpea jääb alati ignorandiks, olgu ta kui tahes suur entsüklopedist. Kirjanduse ajalugu võib selle kohta pakkuda hulgaliselt kinnitust. (lk 36)
Seda, kas naistel on niisama palju mõistust kui meestel, et oska mina otsustada; kuid päris kindlasti ei ole neil nii palju mõistusevastasust. (lk 37)
Etümoloogia on parim õppetund, saamaks lahti püha ja profaanse kelmuse tontidest. (lk 37)
Türannia käib alati alatusega ja privileegid lollusega ühte sammu. Maailmas ei tule kunagi puudust türannidest, kuna maailm on täis vihkamist ning orjameelt. (lk 37)
Pidevast toasolemisest saab peagi haiglane vegeteerimine. Kes tahab juurde saada jõudu ning julgust ja valgust, mingu välja looduse rüppe. (lk 43)
Lehvitage lihtsalt mõne privileegiga, kui tahate näha, kas keegi on ikka täiesti mõistlik. Kui ta sellest kinni haarab, ongi totrus välja löönud. (lk 43)
"Kes see mees on?" küsivad kõik teised. "Kes on tema härra isa?" pärib sakslane. (lk 43)
Sellel, kes teatud vaatepilte nähes mõistust ei kaota, peab olema vähe kaotada. (lk 45)
"Söö oma kört ära, ori, ja pea suu!" oli vana türannia ordonnants. Uus läheb veidi kaugemale ja ütleb: "Anna oma kört siia, ori, ja pea..." (lk 47)
Se promener, ennast näitama, ütleb prantslane; spazieren, patseerima, sakslane; to walk, kõndima, inglane. Kolm üsna väikest, kuid sugugi mitte tähtsusetut joont rahvaste karakterites. (lk 48)
Nüüd olen ma nelikümmend neli aastat vana, kõik aastad hoolega kokku loetud, ja vastassugupoole veetlus on võimsalt tugev, tugevam kui kunagi varem. Mida vanemaks ma saan, seda ilusamad on tütarlapsed. Kas ma peaksin hakkama narrusi tegema oma elutarkuse perioodil? Pean end panema lahjale dieedile ja tudeerima anatoomiat. (lk 51)
Rahvaste ebamoraalsus on nii suur ja nende eufemismid selle kohta nii arvukad, et aus, rikutusest puutumata mees ei saa öelda peaaegu sõnagi, ilma et ei tuleks lagedale mõne kahemõttelisusega. (lk 53)
Kui vaid keegi ei pelgaks öelda, milles on asi, siis edeneksid kõik asjad paremini. (lk 53)
On küll kurb satiire kirjutada, kuid mida muud siis teha, kui ei olda tursakala? Kõik, mida me näeme ja kuuleme, on ju satiir. Kui miski tundub satiirina, siis tuleb satiire hõikuda. Iga maailmale heidetud pilk on tulvil sapist satiiri. Võib-olla ainult minu meelest. "Difficile est" — ütlevad antiikrahvad. (lk 56)
Pruugib vaid enamikku asju välja öelda nii, nagu nad on, ja juba ongi tegu tabava satiiriga. (lk 56)
Kuna vaid vähesed inimesed suudavad tõusta filosoofilise kannatlikkuseni, peavad nad ilmselt kristliku juures pidama jääma. (lk 56)
Kui vaadata, kuidas elu ilmas käib, on oht muutuda jumalateotajaks ja mõistusesalgajaks, ning ometi on see mõte Jumalast ja mõistusest ainus püha ning üllas asi, mis meil on. Kõik ülejäänu on muda ning sooõhk. (lk 58)
Noorelt hoorad, vanalt palveõed; noorelt elumehed, vanalt müstikud. Müstitsism tuleb enamasti närvinõrkusest ja maokrampidest. (lk 58)
Kus aus inimene kartma hakkab, seal lakkab tavaliselt lurjus hirmu tundmast, ja vastupidi. (lk 58)
Pole sugugi nii ohtlik öelda julgelt välja kahtkümmend üldist tõde kui rakendada ühtainust neist, olgu see kui tahes puhas tõde. Vastupidi, mida kergemini rakendatav see on, seda ohtlikumaks ta kujuneb. (lk 60)
Näiline liberaalsus on rängima rõhumise allikas, nii nagu tõeline liberaalsus on õigluse parim tugi. (lk 61)
Sõna "riigiaparaat" on väga sobivalt valitud, sest seni on vähe mõeldud sellele, et tuua sellesse elutusse masinasse ka hinge. (lk 61)
Umbusaldus ei teki kunagi liiga vara, kuid sageli tekib ta liiga hilja. (lk 62)
Lihtsa inimese meelest on isamaa see, kus tema isa ta eostas, tema ema teda imetas ja tema pastor leeritas; ärimehele see, kus ta saab välja petta kõige kõrgemaid protsente, ilma riigilt lüpsta saamata; sõdurile see, kus keiser maksab kõige paremat palka ning sallib suurimat jultumust, õpetlasele see, kus ta oma meelituste eest kõige rohkem viirukit või kulda teenib; ausale, mõistlikule mehele see, kus valitseb kõige suurem vabadus, õiglus ning humaansus. Niisiis leiab viimane vaid harva oma isamaa. (lk 63)
Ei leidu ühtki tõsist teemat, mida mõni võltsfilosoofia ei oleks naeruvääristanud, ega ühtki naeruväärset teemat, mida ta poleks tõsiselt käsitlenud. Mõlemaks tuleb valmis olla, niipea kui vaid majauks valla lüüa. (lk 63)
Enamik inimesi tegeleb sellega, et juurelda, kuidas teised peaksid asju paremini tegema, ja vaatavad väga viltu sellele, kui keegi nende enda eksimatuses kahtleb. (lk 66)
Rebige inimene tema tavapärasest keskkonnast välja, ja see, mis siis järele jääb, ongi tema tegelik olemus. Vahetevahel võib keskkond midagi tema oma minast päevavalgele tuua. (lk 66)
Milline õnn despootidele, et pool inimkonnast midagi ei mõtle ja teine pool midagi ei tunne! (lk 67)
On vaja palju näha ja mõelda, enne kui jõutakse Horatiuse Nil admirari'ni, või siis ollakse loomu poolest algusest peale laiskvorstiks loodud. (lk 67)
Olen märganud, et kõige rikkamate inimeste mõisates on alati kõige kehvemad majad, kõige lagunenumad müürid ja kõige rohkem kerjuseid. See annab mulle õiguse pidada kõige rikkamaid inimesi kõige hingetumateks inimesteks. (lk 70-71)
Olen ajaloos ja elus alati leidnud, et kuningad ilmutavad väikestes asjades nii palju õiglust kui võimalik, et seda oleks suures plaanis nii vähe kui võimalik. (lk 72)
Inimesed on igapäevaste nähtuste tõttu enda ümber koledustega nii ära harjunud, et kõnelevad iga hetk tulevasest alatusest täie enesestmõistetavusega nagu asjast, mis kuulub niinimetatud hea asjakorralduse juurde. (lk 73)
Valgustus on õige, täielik, kindel arusaam meie olemusest, meie võimetest ja tingimustest, selge ettekujutus meie õigustest ja kohustustest ning nende vastastikustest seostest. See, kes tahab seda valgustust takistada, on päris kindlasti suli või lollpea, sageli mõlemat korraga; ainult vahetevahel ühte rohkem kui teist. (lk 73)
On kaks suurt röövrahvast, prantslased maal ja inglased merel, ning üks süüdistab alati teist tema tegevuses, see tähendab, et tal on seda vaja oma õigusepõlguse kattevarjuks. Neil rahvustel on vähemalt see hea asi, et nad vajavad oma jõudu. Ülejäänute puhul on tarkusest niisama vähe juttu kui mõistusest, ja ülima tõenäosusega oleksid nad veelgi hullemad, kui neil ka jõudu oleks. (lk 75)
Kes tahab mõelda vabalt ja tõeliselt, olgu ta kas või üksinda, ärgu lootku midagi ning ärgu kartku midagi, sest tema jaoks on pistoda, mürgikarikas, Bastille sajal erineval kujul, nii vanal kui ka uuel, Potosist Kolõvanini (Tallinnani) välja. (lk 75)
Kuulsus peab põlgama viisi, kuid mitte au. Vaid harva on au seal, kus on kuulsus, ja peaaegu veel harvemini on kuulsus seal, kus on au. (lk 75)
Teatud asju usun ma kohe, kui ma neid kuulen, niivõrd tugev on neil olev tõe pitser; teatud asju usun ma siis, kui ma neid näen; teatud asju pean ma nägema ja kuulma, et neid uskuda; ning teatud asju ei usu ma ka siis, kui ma neid näen ning kuulen. (lk 76)
Suurem osa kirgi kardab päevavalgust ning on üsna ohtlikud, ent kohutavalt laastavad on need, mis sünnivad pimeduses ning saavad toitu päikesevalgusest: kuulsuseiha ja valitsemisjanu. (lk 76)

Johann Gottfried Seume

Apokrüüfid

Välislingid