Pitser

Piibel

Ja ma nägin troonil istuja paremas käes rullraamatut, täis
kirjutatud seest ja väljast, kinni pandud seitsme pitseriga.
2 Ma nägin võimsat inglit, kes suure häälega kuulutas:
"Kes on väärt avama seda raamatut ja lahti tegema selle pitsereid?"
3 Ning mitte ükski taevas ega maa peal ega maa all ei suutnud avada
raamatut ega vaadata sinna sisse.
4 Ma nutsin kibedasti, et kedagi ei leitud väärt olevat
avama seda raamatut ning vaatama sinna sisse.
5 Siis üks vanemaist ütles mulle: "Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda
suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu
ja selle seitse pitserit!"
...
9 Ning nad laulsid uut laulu:
"Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid,
sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega
inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja
paganahõimudest
10 ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie
Jumalale
ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa."

Johannese ilmutuse raamat, 5:1-10

Proosa

Selle asemel et asju puhtal kujul vastu võtta, kaunistame neid omaenese omadustega ja vajutame oma liitolemise pitseri kõikidele lihtsatele asjadele, millest mõtleme.
- Blaise Pascal, "Mõtted" 72/199. Tõlkinud Kristiina Ross, 1998, lk 47

Kui millegi eest karmilt karistatakse, siis ei tõesta see sugugi, et see on ebaõiglane; see tõestab vaid seda, et see on võimulolijate huvide seisukohast kahjulik. Sageli on just karistus ilusa teo pitser. (lk 22)
Teatud asju usun ma kohe, kui ma neid kuulen, niivõrd tugev on neil olev tõe pitser; teatud asju usun ma siis, kui ma neid näen; teatud asju pean ma nägema ja kuulma, et neid uskuda; ning teatud asju ei usu ma ka siis, kui ma neid näen ning kuulen. (lk 76)
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14

Kord kolme kuu järel saatis mrs. Bessie Chitali või Warieda kirjadega Nuniewarrasse ja nad võtsid sealt kaasa Wytaliba posti.

Neil päevil, kui saadikuid tagasi oodati, valvas Coonardoo teed üle lagendike ja tema silmad olid rahutud nagu hirmunud linnud.

"Tulevad!" karjus ta siis ja jooksis neile vastu, et kotti kirjadega sisse tuua. Karrara postkontori ülem oli kotid pitseerinud ja Coonardoo pidas neid punaseid märke talismanideks, mis pidid kaitsma Hugh' kirju üleujutuste, keeristormide ja pahade vaimude eest nende pikal teekonnal üle mägede ja lagendike. (lk 19)

K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968

Üks, millest me nüüd teame, et see kehtis kõigi kohta, kuid mida igaüks tollal visalt säilinud vaimuoriginaalsuse tõenduseks pidas, oli see, et toimuv jõudis meie teadvusse mitteametlikke teid pidi. Kahtlastest allikatest. Uudistesaated, ajalehed ja ametlikud teadaanded olid asjad, millega me olime harjunud, mida me mingil juhul ei põlastanud – nende puudumine oleks võtnud meilt lootuse, tekitanud ärevust, sest ametlikkuse pitser peab loomulikult olemas olema, eriti veel ajal, kui miski ei lähe ootuspäraselt. (lk 8-9)
- Doris Lessing, "Ellujäänu mälestused". Tõlkinud Krista Kaer, 2. trükk, 2006

Sekretär [---] hoidis rinna vastas kirjarulli, mille küljes oli punane pitser, selline, mis teeb dokumendi ametlikuks - või siis vähemalt kalliks ja raskesti arusaadavaks ning kokkuvõttes teeb see tegelikult sama välja. (lk 226)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Draama

[Hamlet:] Eks juhtu tihti näha inimest,
kes põeb mõnd külgesündind loomuviga,
mis polegi ta süü, sest ükski olend
ei saa ju sünnipära valida:
kas vohab väga mõni kalduvus
ja lõhub aru tõkestavad kantsid,
või mõni harjumus ehk liialt rikub
head kombesiledust; sel inimesel
kel peal on üheainsa pahe pitser,
ükskõik kas loomu värv või juhu märk,
võib olla ingelpuhtaid voorusi
nii ohtralt, kui vaid inimesse mahub, -
ent ainsa vea eest mõistab teda hukka
maailma arvamus, sest kübe halba
teeb kahtlaseks ta ülla olemuse
ta enda häbiks.
- Wiliam Shakespeare, "Hamlet", esimene vaatus

Luule

Lõid vetesse jumala vitsad

ja rihvale lendas mu vrakk.

Mu südamelt murti pitsat

ja huulilt – punane lakk.

Heiti Talvik, "Vabanemine" kogus "Palavik" (1934)

Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati
kusagil ära - raamatutolmu ja perfokaartide alla mattunud
hiiglane. Meil polnud kunagi midagi üleliia, ei aega, ei armas-
tust. Olid võileivad köögilaual, hiired krabistamas pööningul,
pilved, mis vajutasid me laugudele katkise meloodia pitseri.

Carolina Pihelgas, "Juurte all" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020". Koostanud Hasso Krull, 2020, lk 141