Johannese ilmutuse raamat

Johannese ilmutuse raamat (lühend Ilm) on Uue Testamendi viimane raamat, mis on kirjutatud arvatavasti 96. aasta paiku Väike-Aasias. Traditsiooni järgi kirjutas evangelist Johannes raamatu Pátmose saarel, Väike-Aasia rannikul.

Ilmutusraamatu algus San Paolo fuori le Mura piiblis (9. saj)
Hieronymus Bosch, "Evangelist Johannes Patmosel" (1489)
Viktor Vasnetsov, "Apokalüpsise ratsanikud" (1887)
Esimene eestikeelne täistõlge on Andreas ja Adrian Virginiuse lõunaeestikeelses "Wastses testamendis" (1686), Ilmutusraamatu tõlkega on kätt proovinud keeleuuendaja Johannes Aavik, värskeim eestikeelne tõlge pärineb Vello Salolt (2010).


TsitaadidRedigeeri

  • Minna Jahn / kä ma kah teije Welli nink Seltzimehs olle Willitzussen / nink Rikkussen / nink Jesusse Kristusse Kannatussen / olli se Saare pähl / kumb Patmussesz kutzutas / Jum̃ala Sönna perräst / nink Jesusse Kristusse Tunnistusse perräst:
10. Minna olli Waimun Issanda Peiwäl: Nink kuhli henne takkan suhrt Hähld / kui Passuna Hähld:
11. Ütlewät: Minna olle A nink O / Eesmänne nink Wihmäne: Nink: Mes sinna näet / seddä kirjota Rahmatohe / nink lähätä seddä neile Koggodussille / kumma Asia Mahl omma / Eweesohe nink Mirnahe / nink Pergamohe / nink Tüatirahe / nink Sardehe / nink Wiladelwiahe/ nink Laodizeahe.
12. Nink minna kähni hendä ümbre seddä Hähld kajema / kumb minno ga könnel: Nink kui minna hendä olli kähndnu / sis näije minna seitze kullazid Kühnle Jalgu:
13. Nink neide seitze Kühnle Jalgu kesken ütte / se olli ötze kui Innimisse Poig / nink temmäl olli pik Särk Säljän / nink kullane Wöh ümbre Rinna.
14. Ent temmä Päh nink Juhsse olliwa walge / kui walge Wil / ötze kui Lummi: Nink temmä Silmä olliwa kui Tulle Kirg:
15. Nink temmä Jalla olliwa walge Wasse arwolisse / ötze kui pallasse nemmä Achjun: Nink temmä Hähl olli ötze kui paljo Wee Kahiseminne:
16. Nink temmäl olli seitze Tächte omman hähn Käen: Nink temmä Suhst lätz waiw katteterrälinne Möhk wäljä: Nink temmä Näggo paist / ötze kui Päiw paistab omman Wäen.
17. Nink kui minna teddä näije / sis satte minna temmä Jalgu ette maha / kui kohlu: Nink temmä pand omma häh Käe minno pähle / nink üttel mulle: Erräpeljako. Minna olle Eesmänne nink Wihmäne:
18. Nink elläw / nink minna olli kohlu / nink nätze / minna olle elläw iggawest iggawetzesz Ajasz. Amen. Nink mul om Pörgu Hawwa nink Surma Wötmid.
19. Kirjota seddä / mes sa ollet nännu / mes nühd om / nink mes perräst seddä sahb sündimä.
  • Wastne Testament 1686, Ilm 1:9-19


  • Ja ma nägin, kuidas Tall avas yhe neist seitsmest pitserist, ja kuulsin yhe neist neljast elajast nagu kõuehäälel ytlevat: „Tule!” Ja ma vaatasin, ja näe: valge hobune; ja selle seljas istujal oli amb käes; ja talle anti võidopärg ja ta väljus võitjana ja võito saavutama.
Ja kui Tall avas teise pitseri, kuulsin teise elaja ytlevat: Tule! Ja siis väljus teine hobune, tulipunane, ja selle seljas istujal lasti võtta rahu maa päält ja et inimesed yksteist surmaksid; ja temale anti suur mõõk.
Ja kui Tall avas kolmanda pitseri, kuulsin kolmanda elaja ytlevat: Tule! Ja ma vaatasin, ja näe: must hobune, ja hobuse seljas istujal olid käes kaalod. Ja ma kuulsin nagu hääle nende elaja keskelt ytlevat: Mõõt nisu yhe denaari eest ja kolm mõõto otri denaari eest, ja õlile ja viinale ära tee kahjo.
Ja kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin neljanda elaja hääle ytlevat: Tule! Ja ma vaatasin, ja näe: tuhkur hobune, ja kes selle seljas istus, selle nimi oli Surm, ja Põrgu seiras teda, ja neile anti meelevald neljandike ilmamaa yle tappa mõõgaga ja näljaga ja katkuga ja maapäälsete kiskjate loomade läbi.
  • Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, siis syndis suur maavärisemine, ja päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu muutus täiesti nagu vereks, ja taeva tähed langesid maa pääle, nagu viigipuu puistab maha oma poolvalmis naumad, kui kange tuul teda raputab; ja taevas tõmbus ära nagu raamat, mida kokku rullitakse, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigalt. Ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja väepäälikod ja rikkad ja võimomehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjole koobastesse ja mägede rotkodesse ning ytlesid mägedelle ja kaljodelle: Langege meie pääle ja varjake meid selle palge eest, kes troonil istub, ja Talle viha eest, sest tema suure viha päev on tulnud, ja kes võib pysima jääda?
  • Johannes Aavik, 6:1-8, 12-17. Ilmutusraamatu 1-12 peatükk Aaviku tõlkes on ilmunud ajakirjas Mana nr 4 1960.


  • Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus:
15 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
16 Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
17 Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -,
18 siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.
  • 1997. aasta tõlge, 3:14-18


Ingel näitas mulle eluvee jõge,
säravat kui mäekristall;
see algab Jumala ja Talle Aujärjest.
Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda — igal kuul —
ning puu lehed annavad rahvastele tervist.
Needust ei ole enam —
Jumala ja Talle Aujärg on seal ning ta sulased teenivad teda, näevad tema palet ning tema Nimi on neil otsaees.
Ka ööd ei ole enam
ning neil pole vaja
ei lambi ega päikese valgust,
sest Issand Jumal ise valgustab neid,
ning nad valitsevad kui kuningad
igavesest ajast igavesti.

Ilmutusraamatu kohtaRedigeeri

  • Ka „Ilmutuse" autor, rändjutlustaja Johannes, mõtles asumisel Patmose saarel: vendi saan julgustada veel vaid kirja teel — aga kuidas? Otsesõnu ma ju rääkida ei või.
Ajad olid juba paarsada aastat nii rasked olnud, et paljud pelgasid maailma lõppu ja juutide hulgas levisid ammu kirjatükid, mis kirjeldasid seda kohutavates nägemustes. Me võime neid liigitada rahvalikuks õuduskirjanduseks, apokalüptikaks vms., ent tolleaegset meeleheidet see meie silma ette ei mana.
Johannesele pakkus too "moes olev kirjandus" hea lahenduse: põrandaaluste kirjatükkide tegelased-nägemused olid ju pärit juutide pühakirjast ja seega omamoodi salakeel, mida kristlased mõistsid, keisri ametnikud aga mitte. Nii kirjutaski ta oma läkituse „selles keeles". Läkituse sisu oli: Jumala Tall on võitnud ja jääb võitjaks; jääge ustavaks Temale — kõik muud võimurid on ainult Saatana sulased, kes kaovad koos temaga. Võitlust Jumala ja Vastase vahel esitas Johannes üksikute vaatemängudena (nt. Naine ja Lohe). Läkituse kirjutas ta ettelugemiseks kohaliku „Suure Maa" kirikutes, kus sõnum oli usklikele selge, keisri käsknikud aga oleksid kirja pidanud lihtsalt „jälle üheks juudi õudukaks".

VälislingidRedigeeri