Suu

Suu (ladina os) on paljudel loomadel peas asuv ava, suuõõne osa, millega algab seedekulgla.

Piibel

Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
- Hesekiel 33:22

Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil.
- Matteuse evangeelium 12:34

Jeesus ütles: "Kas ka teie veel ei mõista?

17 Kas te ei saa aru, et kõik, mis suust sisse tuleb, läheb kõhtu ja heidetakse jälle välja?

18 Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest,

19 sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust."

Matteuse evangeelium 15:16-19

Proosa

[Laevakokk Villatort peab haidele jutlust:] "Te olete muidugi haid, see on selge, aga kui te haisid endas taltsutate, siis olete päris inglid, sest inglid pole midagi muud kui hästi taltsutatud haid. Kuulge mind, vennad, katsuge vaala süües ükskord ka viisakad olla. Ärge rasvasemaid tükke üksteise suust ära kiskuge. Ega ühelgi teist pole sellele vaalale rohkem õigust kui teisel. /---/ Ma tean, et mõnel teist on väga suur suu, suurem kui teistel, aga mõnel suure suu omanikul on väike kõht, nii et suur suu pole selleks, et suuri lihatükke kõhtu toppida, vaid selleks, et väiksemaid vendi aidata, sest neil on raske midagi kätte saada."
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 329

Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask näo ees ja muutus suu kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks.
- Albert Camus, "Katk", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 255

Need olid ju kommunistlikud noored, kes röövisid tädi Ida ideaalid ja riputasid need nagu märja pesu võõrastele hoovidele. Neile sasitud tüdrukutele ja jõhkratele poistele on võõras rahvustunne ja suu võtavad nad süües ikka väga täis, sest neil on kiire, arusaamatult kiire, nende jutt kubiseb mingitest tädi Idale võõrastest kirgedest ja ideaalidest.
- Mati Unt, "Hüvasti, kollane kass"

Selle kinnituse järel Denver lahkus, kuid jõudis märgata tagaukse kõrval riiulil neegripoissi, suu raha täis. Selle pea oli nii kuklas, kui vähegi olla sai, ja käed taskusse surutud. Kaks pungis silma nagu kuud ja ammuliaetud punane suu - see oligi kogu nägu. Juusteks oli hulk laiade vahedega lõpuni sisselöömata naelu. Poiss oli põlvili. Suu oli nagu koobas ja münte täis, et pista neid pihku kirjakandjale või mõnele teisele pisiteenuse osutajale, kuid selles võis hoida ka nööpe, juuksenõelu või metsõunatarretist. Risti üle aluse, millel ta põlvitas, oli kirjutatud: "Teie teenistuses."
- Toni Morrison, "Armas", tlk Kalevi Kvell ja Krista Kaer, 1997, lk 229

Mida tühjem pea, seda suuremad sõnad mahuvad suhu.
- Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", 1980, lk 32

Draama

[Hamlet:] Ei tule sellest head, ei võigi tulla;
kuid lõhke, süda, suu pean hoidma lukus.
- William Shakespeare, "Hamlet", I vaatus, 2. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1165

[Claudius:] Suu lausub sõnu, mõtted jäävad maha,
kuid taevas sõnu mõtteta ei taha.
- William Shakespeare, "Hamlet", III vaatus, 3. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1191

Luule

ent siis kui teen huuled lahti
siis korraga näen oma suud
ja see on nii ülbelt noor
tehtud punasest lepapuust

Viivi Luik, "*** Olgu maailma rohud haljad". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 273

Suu oli must, ei murest ega mullast,
suu oli must ja kantsel oli kullast
oraatoril, kes rääkis hingelaadist.

Suu oli must tal roosast šokolaadist.

Juhan Viiding, "Pärast surnuaiapüha" kogus "Ma olin Jüri Üdi" (1978), lk 146

Pea suu
lahti kui sajabcdefghijkuisajabcdefghijklahtikuisajab
cdefghijklmnopeasuulahtikuisajabcdefghijklmnopqrsa
jabcdefghijklmnopqrsuulahtikuisajabcdefghijklmnopq
rstuvõäöü

Paul-Eerik Rummo, "Vihma maitsest", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 245

Vanasõnad

Ega suu kulu.
Ega suu sarvest ole.
Hoia suu kinni, - siis süda jahtub.
Ilma suud ei jõua ükski sulgeda.
Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega.
Kel suurem suu, sel suurem õigus.
Kelle jalg tatsub, selle suu matsub.
Kellest süda täis, sellest räägib suu.
Kes leemega (supiga) suu põletanud, puhub ka vee peale.
Kes suud ei oska pidada, peab kahju kandma.
Kes võib ilmasuu ja rahva mokad (keele) kinni panna.
Kuulab, et suu ila tilgub.
Küsija suu peale ei lüüa.
Laena suu külasse, söö ise läbi külje.
Lahtine suu ei jää nälga.
Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
Lobasuul koera suu, jänese süda.
Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.
Oma suu on ikka lähem kui teise suu.
Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida.
Parem suuga paluda kui käega võtta.
Pea pool suud kinni.
Pista sõrm suhu, katsu, kas oskab hammustada.
Puhas suu, puhas käsi käib kõige maailma läbi.
Seni põlv põlvekene, kui pole suul sulgejada ega keelel köitjada.
Suits suus ei tee veel poissi meheks ega saapad tee plikat saksaks.
Suu on südame tulk (mõõt).
Suu seatagu sekki mööda.
Suu suurem kui mees (naine) ise.
Suu teeb suure linna, käsi ei tee (kärbse) käo pesagi.
Suule kui hunt, tööle kui sant.
Suust kergelt välja öeldud, aga ei saa tehtud.
Suust läheb tõbi sisse.
Sõrmed väsivad hõlpsamalt tehes kui suu süües.
Sööjal täht suu peal, põdejal põse peal.
Usu suu sõbrale, aga ära usu südant.
Vaene laseb silmist suhu.
Ära usu suure saksa suud!
Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929